// Luubi all Number 2 (43) 2019 - Muuseumid ja haridus

Galeriiõpetajad kui täiskasvanud õppijad: täiskasvanuõppe teooria aktiivne rakendamine

Kimberly H. McCray Baylori Ülikool
Muuseumipedagoogide koolitus Kadrioru kunstimuuseumis. Foto: Kadrioru kunstimuuseum.

Et paremini mõista täiskasvanuõppe teooria tähtsust muuseumiõpetajate töös ja nende elukutse tähtsust üldiselt, peavad muuseumiprofessionaalid rohkem tähelepanu pöörama täiskasvanuõpet käsitlevatele uuringutele ja praktikale muuseumides, eriti olemasoleval teoorial põhinevale ja uut teooriat loovale tööle. Täiskasvanuõppe teooria algab andragoogikast, kuid ei lõpe sellega. Nendest mõtetest lähtuvalt ja autori tööle tuginedes on selles artiklis esile toodud kolm täiskasvanuõppe teooriat. Lisaks käsitletakse selles täiskasvanuõppe teooriat ressursina, mida muuseumikoolitajad saavad kasutada muuseumiõpetajate koolituse ja kutsealase enesetäienduse ettevalmistamisel ja läbiviimisel.

Muuseumid täiskasvanute õppimiskohana on suurepärased kohad andragoogika ehk täiskasvanute õpetamise kunsti ja teaduse aktiivseks rakendamiseks. Kui see sõna on teie jaoks uus, ei ole te üksi. Kui mainisin andragoogika mõistet esimest korda Shelburne’i muuseumi giidide grupile, kuulsin vastuseks nalja androgeeni ja östrogeeni kohta. See tõstis meeleolu ja kinnitas õpetlaste Dana Dudzinska-Przesmitzki ja Robin Grenieri täheldatud „täiskasvanuhariduse ja -õppe teooria kummalist puudumist muuseumiõpingutest“. Muuseumiprofessionaalid peavad tegelema sellega, et muuseumid pakuksid teooriapõhiseid ja teooriaid loovaid täiskasvanuõppeuuringuid ja -praktikat.

Ameerika Muuseumiühing avaldas 1981. aastal raamatu „Museums, Adults, and the Humanities: a Guide for Educational Programming“ („Muuseumid, täiskasvanud ja humanitaarteadused: haridusprogrammide koostamise juhend“). See 35 aastat vana raamat propageerib muuseumide rolli elukestvas õppes ning raamatuprojekti juhi Adrienne Horni eessõnas öeldu on endiselt tõsi:

Täiskasvanute õpetajad on palju kordi öelnud, et muuseumid on täiskasvanute jaoks ilmne õppimiskoht, sest need kujutavad endast struktureerimata hariduskeskkonda, mis on atraktiivne ja sobib väga paljudele sihtrühmadele. Muuseumiringkondades on aga alles viimasel ajal hakatud aru saama, kui oluline on pakkuda konkreetselt täiskasvanutele suunatud programme. [—] Ameerika ühiskonna vananedes peavad muuseumiprofessionaalid pöörama üha rohkem tähelepanu täiskasvanutele ja täiskasvanuõppele.

Praegusel ajal tunnevad muuseumikoolitajad suurt vajadust selliste ressursside järele, mis käsitleksid konkreetselt täiskasvanute vajadusi, näiteks kuidas kõige paremini koolitada (vabatahtlikke ja palgalisi) õpetajaid pakkuma täiskasvanud külastajaile sisukat õpet. Mida saavad muuseumiprofessionaalid täiskasvanuõppe edendamiseks teha?

Muuseumiprofessionaalid saavad tutvuda täiskasvanuõppe teemal ilmunud rikkalikku kirjandusega ja kasutada täiskasvanuõppe teooriat, et 1) arendada sügavuti arusaamist täiskasvanud õppijaist ja 2) sisustada programme, mida nad koostavad muuseumisisestele ja ‑välistele täiskasvanud sihtrühmadele. See hõlmab ka koolitus- ja kutsealase enesetäienduse programme muuseumiõpetajatele (giidid, galeriiõpetajad), keda ma selles artiklis nimetan ühiselt galeriiõpetajateks.

Galeriiõpetajatel on muuseumi täiskasvanuõppes tähtis osa. Selles artiklis soovitan ma galeriiõpetajate koolituse ja kutsealase enesetäienduse ettevalmistamisel ja läbiviimisel aktiivsemalt kasutada täiskasvanuõppe teooriat.

Andragoogika ja sealt edasi: kolm täiskasvanuõppe teooriat

Täiskasvanuõppe teooria algab andragoogikast. Andragoogika on n-ö lähtepunkt, mis tutvustab muuseumiõpetajaile täiskasvanuõppe ideid. Muuseumikoolitajad saavad oma töös aga minna andragoogikast kaugemale ning rakendada oma praktikas veel mõnda täiskasvanuõppe teooriat, seda eelkõige galeriiõpetajate koolitamisel. See, kuidas muuseumikoolitaja täiskasvanuõppe teooriat oma igapäevatöös kasutab, oleneb sellest, kuidas ta seda mõistab. Täiskasvanuõppe paremaks mõistmiseks annan ülevaate kolmest peamisest täiskasvanuõppe teooriast, n-ö täiskasvanuõppe valdkonna alustaladest.

Andragoogika

Ameerikas tunnevad koolitajad kogemuste ideele rajanevat andragoogikat peamiselt Malcolm Knowles’i teoste kaudu. Knowles ei leiutanud andragoogika mõistet, vaid kombineeris selle oma laiade täiskasvanuõppe kogemustega ning jõudis arusaamisele, et täiskasvanud õppijad on enesejuhitud ja autonoomsed ning näevad õpetajat pigem abistaja kui esitlejana.

Knowles’i andragoogikateooria lähtus algselt neljast põhimõttest. Hilisemates väljaannetes lisas ta neile veel kaks. Täiskasvanuhariduse professorid Sharan Merriam, Rosemary Caffarella ja Lisa Baumgartner on Knowles’i põhimõtted tabavalt kokku võtnud nii:

Algselt oli Knowles’i teoorial järgmised neli eeldust:

  • Küpsust saavutades muutub inimese enesekuvand sõltuvast isiksusest enesejuhitud inimolendiks.
  • Täiskasvanul tekib kasvav teadmiste pagas, mis on rikkalik õpiressurss.
  • Täiskasvanu õpivalmidus on tihedalt seotud tema sotsiaalse rolli arenguga.
  • Küpsust saavutades muutub inimese ajatunnetus – teadmiste tulevase rakendamise asemel hakatakse neid rakendama kohe. Seetõttu keskendub täiskasvanu õppides pigem probleemile kui õppeainele.

Hilisemates kirjutistes lisab Knowles oma teooriale veel viienda ja kuuenda eelduse:

  • Kõige tugevamad motivaatorid on sisemised, mitte välised.
  • Täiskasvanud peavad teadma, miks neil midagi õppida on vaja.

Merriam tunnustab andragoogikat kui täiskasvanuõpet suunavate põhimõtete või eelduste tõenäoliselt kõige tuntumat kogumit ning peab seda täiskasvanuõppe teooria nurgakiviks. Teadlased peavad Knowles’i andragoogikat siiski pigem põhimõtteliseks tõeks kui teooriaks. Näiteks Merriam väidab, et andragoogika kirjeldab rohkem täiskasvanud õppijate iseloomulikke omadusi kui täiskasvanuõppe tegelikku olemust. Võib-olla sellepärast kehtivad need tunnused pedagoogika suhtes üldiselt, kuigi on muidugi olulised ka andragoogikas – suurim erinevus seisneb selles, et täiskasvanuil on suurem kogemuste pagas, millele tugineda. Sel ajal, kui täiskasvanud kasutavad oma laialdasi elukogemusi, kasvavad nende kogemused edasi ja täiendavad pidevalt õpiressurssi.

Pedagoogika mõiste tähendab õpetamise teadust (meetodit) ja parimaid tavasid. Mõiste tekkis esmalt keskprantsuse keeles 16. sajandi teisel poolel. See on tulnud ladina ja kreeka keelest ja tähendab sõna-sõnalt „last juhendama või õpetama“. Sageli mõistavad inimesed pedagoogikat noorte või laste õppimise ja õpetamisena, kuid see tekitab potentsiaalse valedihhotoomia pedagoogika (lapsed) ja andragoogika (täiskasvanud) vahel.

Kuidas hariduses täiskasvanut määratletakse? Sageli lähtutakse vanusest, aga tegelikult ei seisne erinevus ainult selles, vaid hõlmab keerukaid, näiteks kultuuri ja arenguga seotud mõjusid. Nagu rõhutavad dotsent Geraldine Holmes ja haridustegelane Michele Abington-Cooper:

Enamik õpetajaid eeldab, et täiskasvanud õppijat on kerge eristada nooremast pelgalt vanusevahe põhjal. Aga see erinevus on suurem kui vanuseline. Mõelge, kui palju on täiskasvanu erinevaid määratlusi – bioloogiline, füsioloogiline, juriidiline, sotsiaalne, psühholoogiline, hingeline ja kõlbeline … Täiskasvanud õppija eri kontseptsioonid muutuvad veelgi segasemaks, kui püüame neid ühitada oma isiklike arusaamadega sellest, milline täiskasvanud õppija peaks olema.

Knowles’i andragoogikat kritiseeritakse sellepärast, et see ei võta piisavalt arvesse õppija sotsiaal-kultuurilist konteksti (õppija isiklikku tausta ja kultuuri koos kontekstiga, kus õppimine toimub). Vaatamata andragoogikale osaks saanud kriitikale on paljud tänased täiskasvanuõppe teooriad arenenud reaktsioonidest Knowles’i tööle (sellega nõustumisest, mittenõustumisest või konkureerimisest).

Andragoogika põhimõtted ergutavad õpetajaid tunnustama kogemuste jõudu. Täiskasvanuõppe teooriad, nt enesejuhitud ja transformatiivne õppimine, tuginevad andragoogika arusaamadele täiskasvanuõppest ja annavad muuseumikoolitajaile alusraamistiku täiskasvanud õppijatega töötamiseks.

Enesejuhitud õppimine

Täiskasvanud juhinduvad õppimisel oma huvidest; nad juhivad end ise, mis tähendab, et nad eelistavad oma õppimist ise planeerida ja korraldada. Enesejuhitud õppimine paneb vastutuse õppimise eest õppijale endale. Rohkem kui 40 aastat kestnud teadustöö tulemusel on kirjeldatud mitmesuguseid enesejuhitud õppimise mudeleid, mis selgitavad enesejuhitud õppimise kulgu, kuid selle õppimisvormi kolm põhieesmärki on Merriami, Caffarella ja Baumgartneri andmetel alati järgmised:

  • suurendada täiskasvanud õppijate võimet ise oma õppimist juhtida,
  • toetada transformatiivset õppimist kui enesejuhitud õppimise keskset osa ja
  • edendada emantsipeerivat õppimist ja sotsiaalset aktsiooni kui enesejuhitud õppimise lahutamatut osa.

Muuseumikirjanduses tavaliselt enesejuhitud õppimisest ei räägita, kuid selle õppevormi paljud aluspõhimõtted ja eesmärgid on muuseumidele lähedased. Tänapäeva muuseumikirjandus keskendub külastajaile, aga enesejuhitud õppimine kehtib ka töötajate kohta. Raamatu „Self-Directed Learning: Implications for Museums“ („Iseseisev õpe: selle tähendus muuseumidele“) autor Richard Banz soovitab muuseumidel kaasata oma algatustesse enesejuhitud õppe mudeleid, et saada paremat ettekujutust külastajaist kui täiskasvanud õppijatest.

 

Transformatiivne õppimine

Transformatiivse õppimise üldtunnustatud autori Jack Mezirowi sõnul võib õppimiskogemus muuta täiskasvanu arusaamu. Transformatiivne õppimine, mida algselt nimetati arusaamade transformeerimiseks, on pärit kogemuslikust ja holistilisest õppimisest ning on sotsiaalse muutuse vahend.

Erinevalt andragoogikast ja enesejuhitud õppimisest, mis keskenduvad täiskasvanud õppijate tunnusjoontele, paneb transformatiivne õppimine rohkem rõhku täiskasvanud õppija kogemuse mõtestamisele. Muuseumikoolitajad, nagu näiteks Lois Silverman, arutavad kogemuste mõtestamise tähtsust objektipõhise muuseumiõppe kontekstis. Silverman kirjeldas kogemuste mõtestamist paradigmana, mille kohaselt „kommunikatsioon on protsess, milles suhtlemise kaudu ühiselt ja aktiivselt toimub mõtestamine.“ Transformatiivse õppimise teooria toetab Silvermani mõtestamiskontseptsiooni.

Transformatiivne õpe uurib, kuidas täiskasvanud õppijad muutuvad siis, kui toimuvad olulised muutused nende isiklikes, sotsiaal-kultuurilistes arusaamades. Oma elukogemuste (ja teadmiste) lahtimõtestamine võimestab õppijat ning see võib oluliselt muuta õppija arusaamu ja identiteeti. Kui Mezirow ja tema kolleegid tutvustasid transformatiivset õppimist, muutis see oluliselt täiskasvanuõppe suhtes võetud seisukohti. Täiskasvanuõppest sai midagi enamat kui vaid oskuste omandamine – see hakkas õppijat käsitlema terviklikumana ja kinnistas end kogemuse, identiteedi ja protsessi ideedesse.

Transformatiivne õppimine on protsess. See algab desorienteeriva dilemma – elusündmuse või kogemusega, mis ei sobi kokku inimese olemasolevate arusaamadega ja mida ei saa varasemate probleemi lahendamise strateegiate abil lahendada. See ajendab inimest oma eeldusi ja uskumusi läbi vaatama. Seejärel uurib, katsetab ja arutab ta uusi viise, kuidas dilemmat lahendada. Arutamine ergutab õppijat katsetama eeldusi ja arendama välja uusi arusaamu. Üldiselt peegeldab uus vaatenurk (transformeerunud uskumus/arusaam) kaasavamat ja avaramat maailmavaadet kui algne kontseptsioon.

Mitte igasugune õppimine ei ole transformatiivne. Kunstimuuseumi koolitaja Rika Burnham teab, et kogemuste mõtestamine võib viia transformatiivse õppimiseni, „transformatiivsete hetkedeni kunstiteoste“ ja objektidega. Burnham tunnistab, et transformatiivsete hetkede saavutamine ei ole tema galeriiõppe esmane eesmärk, vaid pigem võimalik tulem. Galeriiõpet läbi viies on tema eesmärk pakkuda kvaliteetset, sügavat kogemust. Burnham hoiatab:

Kiusatus taotleda õpetamisega transformatiivsete kogemuste tekkimist on väga suur. Minu arvates peaksid metakognitsioon ja transformatiivne õppimine olema sellise õpetamise kõrvalsaadused, mille tegelik eesmärk on kunstiteoste sügav kogemine ja mis mõistab, et selliste kogemuste kestev mõju oleneb nende tõelisest ja veenvast kvaliteedist. Nii nagu peame olema teadlikud kiusatusest ette kindlaks määrata oma õpilaste ja kunstiteoste omavahelise kohtumise sisu, peame olema teadlikud kiusatusest kas või ebateadlikult ette kindlaks määrata nende kohtumiste väärtust. Meil peab olema julgust õpetada ilma ootusteta, ja seda igas mõttes.

Täiskasvanuõppe teooria annab muuseumikoolitajatele võimaluse mõelda oma galeriiõpetajate rühmadest kui täiskasvanud õppijaist ning rakendada oma kutsetöös täiskasvanuõppe ja muuseumihariduse ideid.

Artikkel järgneb

Tõlkinud Kadri Kivistik

1

Viited