EMÜ Veebiajakiri

Kus on Teie juured ja milline oli lapsepõlv?

Mu juured on Pärnu ümbruses. Sündisin Sõõrike külas Halinga vallas. Lapsepõlve mõjutas väga tugevalt Teine maailmasõda: 17. augustil 1941 jäi Sõõrike küla ja ka meie kodu, Sõõrike meierei, Vene vägede rünnaku alla ja põletati. Õnneks ema nägi lähenevaid sõdureid ja pääsesime põgenema, ema läks minuga läbi venelaste aheliku, isa aga ringiga läbi metsa. Sinna meiereihoonele on pandud ka mälestustahvel, mis jäädvustab toonast põletamist.

Seejärel elasime Pärnus, Pärnu-Jaagupis, sõja lõpul Vänglas ja veel paljudes kohtades.

Milline on olnud Teie haridustee?

Kooli läksin 1948. aasta sügisel, see oli Kaelase kool vanas mõisahoones. Kuna pere kolis sel ajal palju, käisin 1955. aastani igal aastal erinevas koolis. Seejärel ehitas isa Sindis maja, jäime sinna paikseks ning lõpetasin 1959. aastal Sindi keskkooli. Samal sügisel astusin TRÜ ajaloo-keeleteaduskonda ajaloo erialale.

Toona oli pääs ülikooli kaunis keeruline, vastuvõtt ajaloo erialale oli 20, neist 10 kohta täideti aga kaheaastase tööstaažiga soovijatega, kellele kehtisid oluliselt madalamad vastuvõtunõuded. Esimesel kursusel käisime päeval tööl, olen väljaõppinud lukksepp! Loengud ülikoolis olid pärast tööd, kl 18–22. Ka ühiselamukohti Tartus ei jagunud, meie pidime ööbima sõitma Peedule. Kui oli tarvis peol käia, „partisanitsesime“ tuttavate juures, näiteks filoloogide ühiselamus peahoone kõrval [hilisem vana keeltemaja].

Kolmandal kursusel oli ette nähtud spetsialiseerumine. Toonane ajalooõpe oli eelkõige suunatud õpetajate ettevalmistamisele, teine populaarne erialavalik oli partei ajalugu. Mina ei soovinud saada ei selleks ega teiseks. Mõtlesin arheoloogiale, kuid meie kursusele seda võimalust ei pakutud. Veel sobis mulle etnograafia, mida õpetas Jüri Linnus. Üldiselt eelistati sel alal poisse, kuid mul vedas: üks neist kukkus välja ja nii saingi tema asemel seda eriala õppida.

Kas miski lapsepõlves või varasemas kooliajas viitas sellele, et Teist võiks saada pikaaegne muuseumitöötaja?

Otseselt muuseumitööle ei vihjanud küll miski. Minu erialavalikut mõjutas ehk see, et elasime suviti vanaema juures Eametsa külas, rehielamus. Sealsamas kõrval oli ait ja saun, kust võis leida igasugu põnevat träni. Meelde on jäänud sealsed kiviaedadega ääristatud külatänavad. Kõige romantilisem oli vanaema juurde minna jõulude ajal, siis tervitas meid kambris suur kuusk, mille tädi oli ehtinud õunte, käbide ja piparkookidega.

Kas mäletate oma esimest muuseumikülastust?

See oli 1955. aastal, kui koos pinginaabriga saadeti meid Tallinna laulupeolt Leningradi üle-eestilisele õpilaste ekskursioonile. Talvepalees asuva Ermitaaži, Peterhofi ja teiste sealsete muuseumide külastamine oli toona tõeline elamus.

Millal ja miks asusite tööle muuseumisse? Kas muuseum on olnud Teie ainuke töövaldkond?

Pärast ülikooli lõpetamist 1964. aastal suunati mind tööle Koosa kooli, kuid abiellumine päästis õpetajaametist. Jäin Tartusse ning 1964. aasta sügisest töötasin Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis, mis oli toona kinnine asutus. 1966. aasta jaanuarist läksin teadurina tööle Riiklikku Etnograafiamuuseumi, 1989. aastast töötan Tartu Linnamuuseumis.

Kas toonases Etnograafiamuuseumis oli tunda veel järjepidevust Eesti Rahva Muuseumiga?

Üle 20 aasta oli siiski mööda läinud. Etnograafiamuuseumis töötas toona veel Hilja Sild, tema oli küll töötanud Eesti Rahva Muuseumis ja 1950. aasta lõpust ka Tartu Linnamuuseumis. Üks staažikamaid oli veel toonane kogude osakonna juhataja Tiina Võti [asus Etnograafiamuuseumis tööle 1945. aastal – toim].

Milliseid kogusid Te hoidnud olete?

Etnograafiamuuseumis töötasin fondide osakonnas, kus tuli tegeleda erinevate kogudega. Linnamuuseumis olin esmalt arhiivmaterjalide kogu ja seejärel esemekogu hoidja.

Teie muuseumitöö kogemuse jooksul on muuseumid palju muutunud. Kuidas olete kohanenud uute nõudmiste ja tingimustega muuseumitöös, sealhulgas suur digipädevuste ja arvutiga töötamise vajadusega?

Vahest võib öelda, et 1960. aastatel oli ka muuseumitöö ja tööülesanded veelgi täpsemalt piiritletud, praegu on ülesanded märksa mitmekülgsemad. Ise arvan, et saan arvutimajandusega hakkama. Igapäevatöös pole kõiki peensusi, mida ma ehk ei jaga, ka tarvis ning kui mõni probleem ette juhtub, tuleb küsida ja õppida.

Millised on olnud suurimad muutused ja väljakutsed töös kogudega?

Ilmselt võibki öelda, et suurim muutus on kogudetöö arvutipõhiseks minek, KVISi ja hiljem MuISi tulek on loonud olukorra, kus vahel arvatakse, et kogu info ongi arvuti teel kättesaadav. Muuseumis pikemalt töötanud inimesed muidugi teavad, mida tuleb ikkagi paberdokumentidest otsida, kurb, kui see info lihtsalt kõrvale jäetakse.

Mis on Teid motiveerinud ja hoidnud tööl muuseumivaldkonnas?

Olen seda eriala õppinud ning see valdkond huvitab mind endiselt! Muuseumitöö suurim pluss on selle mitmekesisus, eriti kui näituse ettevalmistamisel tuleb käia arhiivis, raamatukogudes ja teistes muuseumides materjali kogumas. Nii võib avastada mõnele oma kogu esemele varem teadmata tausta. Ka igapäevatöös on vaheldus oluline, mulle meeldib, et saan viibida eri keskkonnas, sest linnamuuseumi esemekogu hoidlad asuvad kolmes hoones linna eri piirkondades.

Mida vastaksite, kui elukutset valiv inimene uurib, mis on muuseumitöö ja mis omadused peaksid olema inimesel, kes sellele tööle sobib?

Lähtudes oma ametist vastaksin, et see on põnev töö, kuid selle töö tegijat peab ajalugu huvitama, muidu seda põnevust ei taba. Tal peab olema ka püsivust, loovust, uudishimu ning vahel ka stressitaluvust.

Mis on muuseumis töötamise plussid, positiivsed küljed? Mis mitte nii positiivsed?

Suurim pluss on mitmekesine ja, nagu juba ütlesin, huvitav töö. Mitte nii positiivne on töö erinev tasustamine nt riigi ja kohaliku omavalitsuse muuseumides, mistõttu ühesuguse hariduse ja sarnaste tööülesannetega inimesed saavad erinevat tasu. See on ka üks põhjusi, miks noored lahkuvad väga lühikese töötamisaja järel.

Milline oleks Teie nägemuses ideaalne muuseum? Ideaalne töötajate ja külastajate jaoks?

Ideaalne muuseum on koht, kus on hea olla nii külastajal kui ka töötajal.

Milline on Tartu Linnamuuseumi maine tartlaste seas?

Seda on pisut keeruline hinnata. Ühelt poolt on selge, et me ei suuda pakkuda uue ERMi või jõudsalt areneva Tartu Ülikooli Muuseumiga võrreldavaid elamusi ning seda meilt enamasti ka ei oodata. Samas on oluline, et oleksime olemas nende jaoks, kes soovivad kodulinna ajaloo kohta rohkem teada saada, oma mälestusi jäädvustada, ning oskaksime neid enda juures hoida.

Millised näitused lähevad Teile korda või on Teid kõige enam puudutanud?

Mulle meeldivad erinevad näitused, kuid oluline on, et neis oleks midagi uut avastada. Minu enda koostatud näitustest tuleb esimesena meelde Karl Luige näitus „Saage tuttavaks! Karl Luik – Tartu linnapea“ (2005), samuti Rootsi pagulaspere üleantud materjali põhjal valminud „Kokku sõlmitud eluring“ (2003). Näituse „Hõbeda lummuses“ (2009) ettevalmistamisel oli väga meeldiv suhelda Tartu praeguste kullasseppadega ning jäädvustada nende tööd.

On Teil endal kogumiskirg? Kas kogute midagi?

Ei saa öelda, et mul oleks kogumiskirg, aga huvitavaid asju ma lihtsalt ei viska ära. Kooliajal vahetasime klassikaaslastega vanu postkaarte. Pinginaaber näiteks kogus filminäitlejate piltidega kaarte, millest enamik, mida toona kätte võis saada, pärines veel Eesti Vabariigi ajast, mulle meeldisid rohkem linnavaadetega kaardid. Tartus oli põnev käia Raadi vanakraamiturul, kust vahel ostsin mõne vana asja.

Mis on Teie hobid ja vaba aja meelistegevused?

Vaba aja tegevused on ajas muutunud. Mis on jäänud, on lugemine. Keskkooli ja ülikooli ajal ning ka veidi pärast seda osalesin laulukooris. Praegu meeldib mulle aiatöö ja metsas liikumine. Linnas on seda raske teha, kuid suvel, puhkuse ajal saan minna tütre juurde Saaremaale. Samuti löön kaasa klubilises tegevuses [Aime on ENÜSi vilistlaskogu ja Tartu Inner Wheel Klubi liige ning Eesti Muuseumiühingu auliige] ning osalen rõõmuga igasugustel reisidel.