EMÜ Veebiajakiri

Augustikuu eelviimasel nädalal toimus Prahas 26. ICOMi konverents, mis tänavu keskendus teemale „Muuseumide võim“ („The Power of Museums“). Eesti Kirjanike Muuseumite Ühingul oli suurepärane võimalus käia selle raames ICLCMi (ICOM International Committee for Literary and Composers’ Museums) kohtumisel, mis toimus peagi taasavatavas (oktoober 2022) Tšehhi kirjandusmuuseumis

Keel on sõnade kasutamise süsteem, et suhelda teiste inimestega. Sõnad on olulised tähenduse kandjad ja suhtluse vältimatu osa. Oskuskeelel, mis on kirjakeele allkeel ning mida kasutatakse erialasuhtluses, on sama funktsioon, kuid teine tase. Terminoloogia ehk oskussõnavara on terminikogum, mida kasutatakse konkreetses valdkonnas (õigus, meditsiin, mesindus, museoloogia jm). Kui mitteprofessionaalidele on oskuskeele valdamine valikuvõimalus, siis spetsialistidele on selle tundmine hädavajalik. Järjepidev…

2021 aasta 14. veebruari varahommikul tabas Narva-Jõesuu linna suur ehmatus, kui süüdati MPEÕ Kaasani Jumalaema Ikooni kirik. Puidust kirikuhoones, mis on ehitismälestis, asus 105 kunstimälestist ning rikkalikult muud sisustust, mis ei olnud kaitse all. Nende esemete seas oli hulgaliselt 19. sajandi teise poole kõrgetasemelisi õigeusu kirikukunsti teoseid, näiteks ikoonid, ristid, ripplambid ja kirikuraamatud. Päästjatel õnnestus küll paari tunni möödudes panna…

Igat liiki kultuuriväärtuste täpsed, täielikud, juurdepääsetavad ja turvalised inventarinimestikud on nende ressursside – muististe, ajalooliste hoonete, muuseumide, arhiivide ja raamatukogude edukaks haldamiseks ilmselgelt vajalikud. Niisugused nimestikud on suurema osa muinsuskaitsealaste õigusaktide vundament ja paljude rahvusvaheliste konventsioonide põhielement, sh 1954. aasta Haagi konventsioon kultuuriväärtuste kaitse kohta relvakonflikti korral. Kahjuks on inventarinimestikud tihti alles ideede faasis. Kui toimub inimtekkeline või loodusõnnetus, maksab…

COVID-19 kriis on pannud nii mõnegi muuseumitöötaja ahastama, aga ka järele mõtlema. Mis mõte on muuseumil, mis on külastajaile suletud? Kuidas saab muuseum oma tähtsuse säilitada siis, kui inimesed sinna ei pääse? Kas näitused, mille planeerimiseks ja ülespanemiseks kulub aastaid, tuleks muuta digitaalseks ja avada muuseum virtuaalkülastusteks?

Keeleteadlane David Crystal on öelnud: „Ainsad keeled, mis ei muutu, on surnud keeled.“ Keel muutub kõikidel selle tasanditel – muutub sõnavara, muutub grammatika, muutub sõnade tähendus. Keel muutub eri põhjustel, olles tihedalt seotud ühiskondlike muutustega ja protsessidega (nt üleilmastumine, meediastumine), samas reageerib ka ühiskond ise keeles toimuvatele arengutele. Kõige lihtsam on keelemuutusi jälgida sõnavaras, tähenduse muutumisele me tavaliselt sedavõrd suurt…

Lõhkenud kanalisatsioonitoru, tormituultes hoidlalt pealt kistud katus koos seninägematu vihmavalinguga, sireenid ja vilkurid öös muuseumi poole kihutamas … Õudusunenägude stsenaariumidest muuseumitöötajatel puudust ei tule. Kahjuks ei ole nende näidete puhul tegemist ulmevaldkonda kuuluvate teemadega. Kui pioneeri moodi küsida, kas olete valmis, siis kui paljud meie muuseumidest võiksid kriisi saabudes reipalt vastata, et alati valmis?

„Sina näed muuseumi, mina näen põlevat maja!“ – just need sõnad ütles mulle endine päästja, täna Sisekaitseakadeemia päästekolledžis nõunikuna töötav Nikita Groznov. See lause võtab kokku fundamentaalse erinevuse, kuidas tajub kriisi muuseumis pärandivaldkonna ekspert ja mida näeb selles olukorras päästja. Ometi, selleks et võimalikult edukalt ja minimaalse kahjuga lahendada kultuuripärandiga seotud kriisi, peavad need kaks osapoolt teineteist mõistma.

Tööõnnest on saanud viimase kümne aasta jooksul väga populaarne teema. Kui veel seitse aastat tagasi kaheldi, kas on ikka hea mõte oma inimestele tööõnnest rääkida, äkki lähevad veel minema, siis nüüdseks on arusaam muutunud. See, et töö peab meile sobima ja rõõmu valmistama, on sama enesestmõistetav kui see, et töö eest makstakse tasu. Muutuste ajas on tööõnne hoidmine eriti oluline,…