EMÜ Veebiajakiri

2019. aasta sügisel kirjutasime Erasmus+ programmi K1 õpirände projektitaotluse, et külastada kolleege välismaal – vahetada muljeid, kuulata, kuidas neil asjad käivad ning õppida parimatest tavadest. Eelkõige huvitasid meid teiste muuseumide kogukondade kaasamise ja sihtrühmadeni jõudmise programmid, nende ülesehitus, rahastus ja korraldus. On ju ka Eesti Tervisemuuseumi visioon jõuda iga Eesti inimeseni, ent kuna asume Tallinna vanalinnas, jääme tahes-tahtmata paljudele kaugeks.…

EKE-KEKi päästetud pärl

… kõik, mis siin linnas on sündinud, on siia ka kuidagi maetud, ja kõik, mis siia on maetud, ei ole lõplikult maha maetud. Ja kõik siin olnud ja olevad ja tulevad „meie’d“ loovad midagi, mis selle koha teeb just selleks, mis temale on määratud.  Madis Kõiv „Luhta-minek“: Tardo liin Ilmamaa 2001: 340

Praegusel aastaajal ehk ei oskagi õnnest unistada, sest tundub ju, et õnn ja õnnelik olemine käib kaasas puhkuse, suve ja merekohinaga, mitte ajaga, mil tööülesanded hiilivad nädalavahetusse, tegemist vajavate asjade nimekiri kandub sunnitult ühest päevast teise ning samasse pilti tahaks paigutada ka lapsed, mehe-naise rolli ja hetke iseendale.

Üle maailma on üha enam aktuaalne kaasava keskkonna loomine ja uudsete lahenduste leidmine ning rakendamine. Järjest olulisemana kerkib esile vajadus luua selliseid tooteid ja teenuseid, mis arvestaksid erinevate sihtgruppide vajadustega.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi eelmise aasta sügisel avatud püsinäitus kannab valdkonnale iseloomulikku lipukirja: igavene noorus pole võimalik füüsilises maailmas, küll aga vaimu ja emotsioonide maailmas. Tõtt-öelda on selle juhtlause järgi elamine ja käitumine pea kõigi spordivaldkonna inimeste (olgu nad siis atleedid, treenerid, ajakirjanikud või fännid) salajane unistus. Naiivsus, kirg ja idealism on spordis lubatud – seda isegi siis, kui tippaastad…

Pimeduses vihvatavad või puuriida vahelt ilmuvad nahkhiired võivad nii mõndagi meist ehmatada. Kui nad inimest veel lähemalt uudistama tulevad, võib see tunduda rünnakuna. Ometigi said need väikesed õhuakrobaadid oma kõikide müsteeriumidega mulle armsaks kohe, kui neid mõni aasta enne näituse valmimist talvitumispaigas koos nahkhiireuurijatega loendamas käisin.

Osalus ja kaasamisvõimalused on avatud ja moodsa institutsiooni pärisosa. Nii on osaluse ja kaasarääkimise võimaluste pakkumine muuseumides jõudnud näitustele, kogudesse, haridusse ja paljudesse teistesse tegevustesse. Eesti Rahva Muuseumi püsinäituse „Kohtumised“ osaks on üks päriselt vaid osalusmeetodil sündivate näituste saal, kus igal aastal valmib kolm uut näitust. Eraldi osalusnäituste ruum on tänapäeva muuseumimaailmas unikaalne kogemus, kuid ERMis möödub selle esimesest näitusest…

Külastasin muinasjutunäitust „Elas kord …“ Eesti Rahva Muuseumis selle aasta novembri lõpus, mask ees ning inimestega distantsi hoides. Õnneks on muinaslood sellised asjad, millega nakatumine on ainult hea, seepärast ootasin sellesse maailma sukeldumist väga. Minu plaan oli näitust uurida ja sellest kirjutada disaineri pilguga, aga enesele ootamatult avastasin end näitust vaatamas ja kogemas pigem läbi lapse silmade. Keskkond ja teema ise…