Ühiskonna mõjust tähendusele, tähenduse mõjust ühiskonnale
Keeleteadlane David Crystal on öelnud: „Ainsad keeled, mis ei muutu, on surnud keeled.“ Keel muutub kõikidel selle tasanditel – muutub sõnavara, muutub grammatika, muutub sõnade tähendus. Keel muutub eri põhjustel, olles tihedalt seotud ühiskondlike muutustega ja protsessidega (nt üleilmastumine, meediastumine), samas reageerib ka ühiskond ise keeles toimuvatele arengutele. Kõige lihtsam on keelemuutusi jälgida sõnavaras, tähenduse muutumisele me tavaliselt sedavõrd suurt tähelepanu ei pööra. Võib siiski juhtuda, et mõne sõna puhul kütab tähenduse teisenemine ühiskonnas kirgi rohkem, kui mis tahes uudissõna.
Sõna tähendusel on mitmeid dimensioone, mida pole võimalik üksteisest lahutada. Ühest küljest on sõnade tähendus võrdne selle objekti, tegevuse või omadusega, mida ta tähistab. Nii tähistab kass kõigile tuntud kodulooma ja kõndima jalgade abil edasi liikumist. Teisest küljest on sõnal alati ka pragmaatiline tähendus – st mida sõnaga tehakse, millises funktsioonis, kellega ja mis otstarbel seda kasutatakse. Neid kaht tüüpi tähendust pole võimalik lahutada, sest keel on olemuselt kommunikatiivne, st keeleakt on vaikimisi seotud mingi suhtlustegevusega. Pragmaatiline tähendus võib tähistatava tähendusega kattuda, kuid mitte alati.
Sellega seoses on sõnadel erinevad tähendusvarjundid ehk konnotatsioonid. Tähendusvarjundid tekitavad keelekasutajas mingisuguse reaktsiooni. Sageli juhtub keeles pigem nii, et sõnale võib ajapikku tekkida negatiivne tähendusvarjund. Põhjuseid tähendusvarjundi tekkimiseks on mitmeid, enamik neist on seotud sotsiaalsete aspektidega. Protsess on üldiselt lihtne – mingit sõna hakatakse kasutama negatiivses tähenduses, kasutus levib ühiskonnas, mõne aja pärast on sõna saanud negatiivse tähendusvarjundi. Nii on näiteks juhtunud sõnadega lita ja blondiin. Kusjuures samal ajal säilib ka sõna varjundivaba tähendus – blondiin tähendab endiselt „heledate juustega naist“, kuid esimesed seosed võivad keelekasutajatel tekkida kõnekeelse halvustava tähendusega („rumal, vähese taipamisega naine“). Kuigi ka substantiivil lita on säilinud selle algne tähendus („emane koer“), on sõna halvustav tähendus „liiderlik naine“ sedavõrd juurdunud, et substantiivi kasutus emaslooma tähendus on vananenud ning harv.* Küllap mäletavad lugejad ka aastatetagust „rongaema“ kaasust.
Selliseid halvustava ehk pejoratiivse tähendusega sõnu esineb keeltes rikkalikult. Pejoratiivsel kasutusel on täita oma funktsioon, nt edastada sotsiopragmaatilist tähendust. Enamasti soovib pejoratiivi kasutav kõneleja sellega väljendada oma suhtumist – tema eesmärk pole (mitte ainult) mingit objekti või tegevust nimetada, vaid edastada sõnumi vastuvõtjale enda suhtumist. Pejoratiivsed keelendid kategoriseerivad inimesi mingi kõneleja jaoks negatiivse tunnuse järgi. Siinkohal on oluline märksõna „kategoriseerimine“ – üksikisik muutub vähem tähtsaks, inimrühma käsitletakse tervikuna negatiivsena. Pragmaatiliselt kannab sildistamine kaht põhifunktsiooni: esiteks näitab see kõneleja suhtumist, teiseks kõneleja enda kuuluvust, eristumist kõne all olevast. Kõneleja ei pea end üldjuhul selle rühma liikmeks, kelle kohta ta pejoratiivi kasutab. Hea näitena võib siinkohal nimetada praegu koroonaajastul aktiivses tarvituses oleva pejoratiivi „vaktsiinivastane“.
Keeltest leiab rohkesti näiteid, kuidas ka mõne inimrühma nimetus on aja jooksul muutunud pejoratiivseks või on nimetuse negatiivne tähendus kõige esilduvam. Pejoratiivse tähenduse kujunemisel võivad rolli mängida laiemad ühiskondlikud protsessid. Et keel ja ühiskond on sedavõrd tihedalt seotud, on loomulik, et ühiskondlikud muutused peegelduvad ka keeles.
Toogem näiteks põlisrahvaste nimetused, mis on sellistena tekkinud, kuna nende elualadele tunginud vallutajad on neile kunagi sellise nime pannud. Nimetus hakkab oma elu elama, ühiskonnas domineerima ning võib kanduda üle teistesse keeltesse. Kuigi nimetus ei pruukinud (vähemalt nimetaja vaatest) kanda negatiivset varjundit, peegelduvad selles ebavõrdsed võimusuhted, põlisaladele tungimisega kaasnenud repressioonid ning põliselanike marginaliseerimine. Sissetungijatelt lähtunud nimetused põhinevad tihtipeale ka mingil tunnusel või omadusel, mis lahkneb sellest, kuidas või mille kaudu keelekogukond end ise määratleb.
Näiteks on ajalooliselt Kanada ja Gröönimaa põhjapoolsetel aladel elavaid rahvaid kutsutud eskimodeks. Usutakse, et nimetus pärineb innukeelsest sõnast ayaškimew, mis tähendab „räätsade punujat“. Selle sõnaga tähistati ajalooliselt kõiki rahvaid, kes nendel aladel elasid. Tegelikult erinevad aga nii sealsete rahvaste enesemääratlus, kultuur kui ka keeled. Seega on põlisrahvaste endi jaoks ühise katustermini kasutamine ebatäpne – on loomulik, et iga rahvas soovib, et neid eraldi tunnustataks. Ka meile lähemal, Skandinaavia, Soome ja Venemaa põhjaaladel elavate põlisrahvaste saatus on sarnane. Varasemalt nende kohta käibinud nimekuju laplased kaudu pole sealsed põlisrahvad end kunagi määratlenud – ka nende jaoks seostub nimetus repressioonide ning marginaliseerimisega.
Põlisrahvaste maade hõivamiste negatiivseid tagajärgi ignoreeriti pikalt. Tänapäeval on asjaolud muutunud ning põlisrahvastele, sh nende keele- ja enesemääratlusega seotud küsimustele pööratakse varasemast suuremat tähelepanu ning nende soovidega arvestatakse. Nii on saanud eskimodest inuitid ja jupikid, laplastest saamid. Need on nimed, millega need rahvad end ise kutsuvad ning üldlevinud on arusaam, et empaatiavõimelises ühiskonnas peab neid soove ka arvestama. Ka inimeste kategoriseerimine nahavärvi või muude väliste tunnuste alusel on enamikus lääneriikides jäänud minevikku. Põhjendused on samad: halvustavad nimetused on ajalooliselt olnud madaldavad ning negatiivne tähendusvarjund võib saata kogukonda ka sajanditepikkuse represseerimise järel.
Tihti tuuakse siinkohal vastuväiteks, et kuna ühe piirkonna ajalugu on mõne teise piirkonna ajaloost sedavõrd erinev ja eraldiseisev, ei kanna sõnad samu tähendusi. Ükski kaasaegne keel ei arene aga isolatsioonis. Tahame või ei, pole tänapäeva üleilmastumise ning meediastumise protsesside valguses võimalik end muust ühiskonnast eraldada. Nii on ka sõnadega. Tähenduste ja konnotatsioonide teisenemine on sageli keelte, kogukondade ja rahvaste ülene. Sestap pole ka tähenduste eemaldamine nimetuse juurest niisama lihtne ning ei saa väita, et meie keeles seda ei eksisteeri. Sõna jõuab keelde koos oma päritolu ning tähendusvarjunditega. Kui 20. sajandi esimesel poolel, mil tublid ja andekad eesti kunstnikud oma loominguga tegelesid, oli teatud sõnade kasutamine tavapärane, siis tänapäeval see nii enam ei ole. Näiteid maalipealkirjadest, kus on kasutatud praeguseks vastuvõetamatuks kujunenud tähendusega inimrühmi tähistavaid nimetusi, leiab mitmeid KUMU näituselt „Erinevuste esteetika“. KUMU on algsete pealkirjade kõrvale toonud ka sellised pealkirjad, mis on meie ühiskonnas sobivamad – nii on näiteks Ants Laikmaa maalipealkirjast „Neegripoiss“ saanud „Poisi pea“.
Nagu mainitud, on pejoratiivseks kujunenud tähenduse lahutamine sõnast keeruline või sootuks võimatu. Kui mõtleme tagasi sõna pragmaatilisele tähendusele, siis iga kord neid sõnu kasutades taastoodame ja vahendame teadlikult või alateadlikult ühtlasi madaldamise funktsiooni. Kõike seda arvesse võttes on õigustatud varasemalt loodud teoste pealkirjade üle arutlemine ning neile alternatiivi pakkumine. Ühiskond ja keel muutuvad üheskoos, see on pidev protsess ning loomuomane mõlemale. Muuseumi kui mäluasutuse roll pole olla vaid arhiiv. Muuseum on kultuuri ja kunsti edasiviija ning just selles rollis tuleks dialoogi astuda kogu ühiskonnaga ning näidata üles teadlikkust ja tundlikkust ühiskonnas aset leidvate protsesside teemal. Just sellesse vestlusesse on näitusega „Erinevuste esteetika“ astunud KUMU. Lootkem, et tulevikus on selliste vestluste pidamine reegel, mitte erand.
Identiteedimaastikud * Tähendused on tsiteeritud Sõnaveebist (sonaveeb.ee), mis kajastab EKI ühendsõnastiku 2021 sissekandeid.
