EMÜ Veebiajakiri

Kriis on pannud muuseumid terve hulga küsimuste ette, mis puudutavad nii muuseumide vajalikkust – kui need peavad suletuks jääma – kui ka võimalikku edasiarenemist praeguses olukorras, samuti muuseumide rolli pärast COVID-19 pandeemia lõppu. Keda saab muuseum teenindada, kui tema ainus väljund on digitaalne? Kõik need tähtsad küsimused on seotud muuseumi rolliga ühiskonnas. Kriisiaeg on sundinud muuseume tähelepanu pöörama juba mõnda aega aktuaalsetele probleemidele (Cameron, 2015), mille lahendamine aitaks nii kriisist üle saada kui ka muuseume tugevamaks ja vastupidavamaks muuta.

Nüüd, mil muuseumitöötajad ja -teadlased hakkavad süvenema uue muuseumikorralduse reaalsusesse, võib juhtuda, et esimesed katsetused digimuuseumi võimaliku rolliga võivad kinnistada sügavamaid väärarusaamu muuseumide eesmärgist ning tugevdada ebaõiget eeldust, et virtuaal- ja pärisnäituste vaheline jõukatsumine on nullsummamäng. Selle pinge keskmes on vajadus leida viise, kuidas tuua esile ja ühendada muuseumide kaks põhirolli: esiteks teadlaste suhtluskoha ja teabeallikana (ehk muuseumid teadmiste varasalvena) ning teiseks teadusinfo edastajana (ehk muuseumid hariva meelelahutuse allikana). Mõlemat rolli on seni täidetud muuseumi füüsilises asukohas. Digitaalsele ja hübriidsele arengule mõeldes pakub aga COVID-19 olukord muuseumidele võimaluse avada oma sisemus ning jagada virtuaalkülastajatega hoopis rohkemat.

Muuseumid teadusinfo edastajana

Muuseumide roll teadusinfo edastajana on ehk inimestele kõige tuttavam. Selles kontekstis võib muuseume pidada ajaviitmis- ja meelelahutuskohaks. Muuseumid on koht, kuhu võib minna uue linnaga tutvudes, et saada aimu selle väärtustest ja ajaloost. Samamoodi võib muuseumi minna vihmasel nädalavahetusel, et lõbustada dinosaurustest vaimustunud lapsi. Võime külastada mõnd paljudest ülimenukatest maalinäitustest või uurida iidseid muinsusesemeid. Võib-olla külastasime muuseumi esmakordselt koolipõlves, sest sealne väljapanek oli seotud õppekavaga. Nende külastuste käigus õppisime kindlasti midagi uut. Muuseumikülastused võivad olla transformatiivsed, pakkudes külastajaile kunstiteoste või artefaktide nägemise lähedast isiklikku kogemust, ning see on muuseumide kui teadusinfo edastajate rolli tähtis aspekt. Kuid selle kogemuse pedagoogilist külge tasakaalustab kontekst, milles muuseumikülastus toimub. Muuseumidest saavad ruumid, millega me suhtleme näitusesaalide, puuteekraanikioskite, kohvikute, restoranide ja kingitustepoodide kaudu. Muuseumid võtavad neid erinevaid kohtumispunkte tõsiselt (Koszary, 2018). Publiku kaasamist peetakse muuseumitöö tähtsaks osaks ning kuraatorid pööravad üha rohkem tähelepanu külastaja kogemusele, keskendudes muuseumide muutmisele külalislahkeks, kaasavaks ja hõlpsasti navigeeritavaks. Seda valdkonda uurivad üha rohkem ka muuseumiteadlased.

Teadlased, kes uurivad, kuidas külastajad muuseumidega suhtestuvad (Pekarik, Doering & Karns 1999; Kirchberg & Tröndle, 2012), liigitavad külastuskogemusi selle järgi, kuidas külastaja museaalile ja selle paigutusele näitusesaalis tunnetuslikult reageerib. Nende väitel suudab muuseum luua mitmeid momente, mil saab toimuda teadusinfo edastamine. Need kogemuste kategooriad on aga väga n-ö asetuspõhised ning eeldavad vaataja lähedust vaadeldava esemega. Peale selle jääb siin väga vähe ruumi dialoogiks. Viimasel kahekümnel aastal on kõrvale heidetud ka muuseumi traditsiooniline kõiketeadva institutsioonilise hääle roll, mis dikteerib tähtsust ja jätab külastajale vähe võimalusi omapoolseks tõlgendamiseks või vastamiseks (Macdonald, 2016; Weil, 2007; Witcomb, 2003). Kuidas aga neid kogemusi leevendada, eriti veel digitehnoloogiate kaudu, kui on peaaegu võimatu teada, kes digimuuseumisse sisse logib ja missugune on tema kultuuriline, hariduslik ja sotsiaalne taust? Seda äärmiselt keerukat küsimust muuseumitöötajad praegu arutavadki.

Muuseumid teadmiste varasalvena

Kui süveneda muuseumi tegelikku töösse, siis tema roll uksest sisseastujate harimis- ja meelelahutuskohana on vaid jäämäe tipp. Kogu maailma muuseumide katusorganisatsioonina tegutseb UNESCOga seotud Rahvusvaheline Muuseuminõukogu (ICOM). ICOMi määratluse kohaselt on muuseumid institutsioonid, mis on: „…osaluslikud ja läbipaistvad ning tegutsevad aktiivses partnerluses mitmekesiste kogukondadega, keda nad teenindavad eesmärgiga koguda, säilitada, uurida, tõlgendada, esitleda ja suurendada maailma mõistmist …“ ICOMi kirjeldatud tegevuste hulgas on ka kultuurikaupadega ebaseadusliku kauplemise tõkestamine ning riskijuhtimise ja hädaolukordadeks valmisoleku edendamine selleks, et kaitsta maailma kultuuripärandit loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide eest. Käesoleva uurimuse kontekstis pakub aga huvi muuseumide teadus- ja tõlgendustöö, või nagu eespool öeldud, muuseumide roll teadmiste varasalvena, mis annab põneva võimaluse luua uue visiooni sellest, mis muuseumid saaksid olla COVID-19 piirangute olukorras.

Muuseumidel on teadmiste arengus väga tähtis roll, mis on tihedalt seotud nende rolliga teadusinfo edastamisel, kuid avaldub hoopis teisiti ja vähem avalikkust kaasavalt. Muuseumide esimesed versioonid olid Wunderkammer ehk kurioosumide kabinetid – hiiglasuured ja mõnikord korratud looduslooliste objektide, artefaktide ja harulduste kogud, mida kuhjasid kokku vürstid, hertsogid ja teised aadlikud. Need kogud ja nendest välja arenenud institutsioonid on andnud algmaterjali uurimusteks, mille abil oleme oma maailma kohta rohkem teada saanud. Üks muuseumide põhifunktsioone on olla kultuurimälu varasalv (Morgan & Macdonald, 2018), kuhu kogutakse esemeid ja teavet, et need kaotsi ei läheks. Praktikas tähendab see, et kogu maailmas seisavad eriliste kliimaseadmega ruumides kiviaegsete tööriistade, merekarpide, rohuliblede, loomanahkade, puukoore, luude, kangaste, portselani, klaasi ja paberiga täidetud kastid ja riiulid, samuti säilituspurgid ja -pudelid loomade ja putukatega. Kui palju on aga ühel muuseumil niisuguseid esemeid vaja? Milleks vaevuda neid säilitama, kui mitte keegi peale mõne kuraatori ja konserveerimiseksperdi neid mitte kunagi ei vaata? Ja veel eriti nüüd, mil neile üldse keegi ligi ei pääse? Üks põhjus, miks need kogud on olulised, peitub selles, et muuseumid ei ole kaugeltki vaid külastajate meelelahutuskohad, kus need saavad veeta paar tundi näitust läbi jalutades ning vahepeal end kohvi ja koogiga kosutada. Muuseumid on äärmiselt tähtsad uurimisasutused ning uurimistööd on nende tagaruumides tehtud algusest peale. Samamoodi, nagu raamatukogudes seisvad raamatud on teadusuuringute aluseks, on ka muuseumikogud ja nendega kaasas käivad dokumendid muuseumitöötajate ja teiste teadlaste uurimistööde aluseks. Londoni Loodusloomuuseumis hoitakse Darwini kogusid, millesse kuuluvad lindude, korallide ja imetajate eksemplarid olid aluseks tema evolutsiooniteooriatele. Berliini Riigimuuseumide Mündikabinet on üks maailma tähtsamaid numismaatikakogusid, mille abil teadlased uurivad teaduse ja metallurgia varast ajalugu, aga ka ühiskondade sotsiaalset ja majandusajalugu alates 7. sajandi eKr Anatooliast kuni 21. sajandi müntide ja medalite tähtsuseni. USA Riiklikus Afroameerika Ajaloo ja Kultuuri Muuseumis, mis on üks kahekümnest Smithsoni Instituudi muuseumist ja uurimisasutusest, leidub materjale, mille põhjal uurijad on välja selgitanud afroameerika sõdurite rolli I maailmasõjas ja selle mõju Ameerika ühiskonnale. Kõik need kolm asutust, mis on praegu suletud, on kriisi ajal teinud oma kogud ja näitused suuremal või vähemal määral virtuaalselt kättesaadavaks.

Erinevalt raamatukogukataloogi kirjest, mis suunab kasutaja raamatu asukoha juurde, kuid ei anna ligipääsu raamatu sisule, säilitavad muuseumid oma dokumentides museaaliga seotud teadmisi. Kuraatorid dokumenteerivad kõik eseme kohta tehtud uurimused ning uute uurimuste valmides värskendatakse dokumente pidevalt. Sageli on teabes ristviited teistele sama päritolu või samade isikute või ajastutega seotud esemetele. Avalikkuseni jõuab aga väga väike osa sellest teabest. See on nii mitmel põhjusel, eelkõige seetõttu, et enamikus muuseumidest pannakse välja vaid ligikaudu 10% kogudest. Seega on nähtav vaid väga vähe sisu. Teiseks hoitakse dokumente ja esemeid tavaliselt eraldi. Esemed asuvad ladudes, sageli väljaspool muuseumi asukohta. Dokumendid asuvad trükikataloogides või andmebaasides ning nende kahe kokkuviimine võib olla isegi kuraatorite jaoks raske ülesanne (Blagoyev, Felten, Kahn, 2018). Füüsilised, distsiplinaarsed ja logistilised seinad, mis teadmisi ja esemeid muuseumides üksteisest eraldavad, võivad püsima jääda ka digiruumis. Digigaleriides näidatakse harva esemete kohta muud teavet peale pealkirja ja võib-olla ka loomise aja. See on irooniline, sest museaali digitaalne „ruum“ ei ole piiratud, ning kahe- või kolmemõõtmelisele objektile teabe lisamine ei ole enam tehniliselt keerukas. Ehkki paljud muuseumid püüavad muutuda n-ö seinteta muuseumideks, jääb veebi tõotatud tõeliselt leviva, rahvusvahelise „kogude kogu“ potentsiaal muuseumidel suurel määral realiseerimata (Chan, 2019). Muuseumi kahe põhirolli – teadusinfo edastaja ja teadmiste varasalve – vahelise lõhe vähenemine võib anda meile plaani, kuidas olemasolevat rikastada ning võimaldada külastajail vaadata lähemalt kogude ja esemete dokumentatsiooni.

Sotsiaalmeedia lubavuste ärakasutamine

Et muuseumid olid sunnitud uksed sulgema, on mõned neist üle kolinud Twitterisse, mis on muuseumidiskursuse jaoks erakordselt rikkalik ruum (kuraatorid oskavad väga hästi panna nappidesse sõnasse palju mõtet), kus institutsioonide ja pärandisaitide ühisloomevaateid kureeritakse teemaviite #museumsunlocked abil. Teised muuseumid suunavad potentsiaalsed külastajad saidile Google Arts and Culture, kus saab valikuliselt tutvuda muuseumikogudega ning sageli ka täiendavate märkuste ja teabega. Need esialgsed püüded juurdepääsu luua on imetlusväärsed, eriti seetõttu, et need võimaldavad ka kaugemail külastajail tutvuda kogudega, mida nad ei ole ehk kunagi varem näinud ja mille nägemiseks neil ei pruugi ebakindlas tulevikus enam võimalust olla. Suur osa sellest tundub siiski tavapärase muuseumiväljapanekuna, lihtsalt veebi kaudu. Nii võib küll edukalt tormi ajaks varjule pääseda, kuid on selge, et lihtsalt veebisaidi loomist või sotsiaalmeedia kasutamist teadmiste ühemõõtmeliseks edastamiseks asutuselt publikule ei saa enam pidada digitaalse kaasamise piisavaks asendajaks.

Kriis kui võimalus

Tegelikult on ka praeguses kriisis võimalus end nähtavaks teha, kui vaadata veidi pikemat perspektiivi. Muuseumid tajuvad juba mõnda aega survet teha kriitilise tähtsusega muudatusi ning COVID-19 on küll hirmutav, kuid võib anda just vajaliku tõuke nende muutuste algatamiseks. Kui muuseumid suhtuvad olukorda äraootavalt, on hoopis vähem tõenäoline, et nad tulevad välja arenenud, elujõulise ja paindliku identiteediga, mis on vajalik, et jätkata epideemiajärgses maailmas oma rolli teadmiste säilitaja ja edastajana.

Veebipõhised või diginäitused, mis kopeerivad, laiendavad ja täiendavad füüsilisi kogusid, muutuvad järk-järgult igapäevasemaks, kuid muuseumitöötajate seas puudub üldiselt konsensus selle osas, missugune digi- või veebinäitus peaks olema, ning kuni COVID-19 kriisini ka selle kohta, kas need üldse kujutavad endast muuseumide jaoks väärtuslikku strateegilist valikuvõimalust (Hartig, 2019). Suur osa erimeelsusi tuleneb sellest, et veebinäitused koostati algselt füüsiliste näituste täiendamiseks, samamoodi nagu näitusesaale peeti paljudes muuseumides pikka aega peamiseks väljapanekukohaks, mida täiendasid kingitustepoed, kioskid ja kohvikud. Näitusesaale (ja nende digisurrogaate) peetakse sageli läbini toimetatud sisuga kohtadeks, kus on liiga palju teksti ja kahemõõtmelisi kujutisi ning mis pakuvad vaatajale vähe navigeerimisvalikuid (Kahn, 2017). Üha rohkem võetakse omaks seisukohta, et digitaalne pakkumine ei peaks piirduma näitusesaali sisu kopeerimisega digitaalseks. Peamine on ära kasutada meediumi võimalused, sealhulgas autonoomia, mitmekihiline multimeedia ja seostatud sisu. Materjalide loomine nii, et digitaliseerumist peetakse silmas algusest peale ja mitte tagantjärele, võimaldaks muuseumidel kaaluda, kuidas tegutseda nii teadmiste varasalvena kui ka teadusinfo edastajana täiesti uuele publikule, kes on nende poole pöördunud ja teeb seda ka edaspidi, kui kriis hoiab inimesed kodus ekraani ees. Smithsoni Instituudis sotsiaalmeedia valdkonna eest vastutav Erin Blasco on väitnud, et lähemas tulevikus peaksid muuseumid unustama füüsilised näitused, mis küll võidakse taas avada, kuid ei pruugita, ning kaaluma pigem oma loo jutustamist materjalide abil, mis on juba vabalt veebipõhiselt saadaval, näiteks muuseumide oma arhiivides, veebipõhistes andmebaasides ja isegi muudes asutustes. Niisugune lähenemisviis laseb muuseumidel muutuda uutmoodi teadmisteedastajaks, kasutades juba saadaval olevaid avatud teadusmaterjale.

Väga suured suurandmed

Suuremal ja keerukamal teadusuuringute tasandil on paljud asutused juba hakanud katsetama semantilise veebi ja lingitud andmetega, et ühendada oma (võib-olla miljoneid kirjeid sisaldavad) andmebaasid ning luua mitmekihilised ja multimeediakogud, mis keskenduvad ühtmoodi nii dokumentidele kui ka museaalidele. See ei ole väike töö ning praeguseks on suurem osa sellest alles tehnilise arenduse ja katsetamise algstaadiumis. Niisuguse infrastruktuuri rajamine on tohutu ettevõtmine, mida võib olla raske põhjendada muuseumide juhatustele ja direktoritele, kes on võib-olla rohkem huvitatud asutuse maine vahetust juhtimisest. Pikas perspektiivis annab see aga võimaluse luua tugevaid teadmiste edastamise vahendeid, mille abil muuseumid saaksid jätkata suhtlemist publiku ja üksteisega ilma, et COVID-19 sarnased kriisid neid tulevikus ohustaksid.

Konteksti loomine

Veebipõhine tegevus võib pakkuda külastajaile üha uusi ja uusi interaktiivseid museaalidega tutvumise võimalusi, kuid samas on oluline kaaluda näitusi koostavate muuseumide ja kuraatorite pakutavat tõlgendavat ja ajaloolist konteksti. Londoni Teadusmuuseumi kuraator Suzanne Keene on väitnud, et eriti just muuseumide veebiliideste puhul on oht, et teave muutub tähtsamaks kui kogud ise: „Inimesed saavad kogudes sisalduvat teavet nii-öelda ise endale taldrikule tõsta, ilma vahendamise ja tõlgendamiseta“ (Reading, 2003). Seda muret võib aga pidada tõendiks muuseumide vajalikkusest võimalikus COVID-19-st kujundatud tulevikus. Paljudel inimestel on raske maailmast mõtet leida ning muuseumid kui teaduse edastajad ning meie teadmiste ja kultuuri kogujad saavad neid suurepäraselt aidata. Digitaalseks sisuks üleviiduna ei pea need rollid jäljendama seda, mida saab teha näitusesaalis. Nagu on öelnud üks muuseumitöötaja: „Veebisaidil pole seinu, näitusesaalil pole klahve.“ Sellest vaatenurgast on digikeskkonna potentsiaal rikkaliku mitmekihilise muuseumisisu pakkumisel, mis täidab muuseumi kui teadusinfo edastaja rolli ning kasutab neid kui teadmiste varasalve, äärmiselt põnev. Tegelikkuses ei ole selle sisu loomine, haldamine ja pakkumine siiski kerge, kiire ega odav ettevõtmine. Ja nagu teavad kõik muuseumitöötajad (Perrin, 2016), võib digiprojekt olla kiire, lihtne või odav, kuid mitte kunagi kõike kolme korraga. Muuseumid aga ongi just aeganõudvate ettevalmistuste meistrid. Paljud neist on esemeid kogunud juba sadu aastaid.

Viited:

Cameron, F. (2015) The Liquid Museum: New Institutional Ontologies for a Complex, Uncertain  World. https://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1002/9781118829059.wbihms117

Chan, S. (2019) On immersion & interactivity via #MW2019

Blagoev, B., Felten, S., & Kahn, R. (2018). The Career of a Catalogue: Organizational Memory, Materiality and the Dual Nature of the Past at the British Museum (1970–Today). Organization Studies, 39(12), 1757–1783. https://journals.sagepub.com/doi/10.1177/0170840618789189

Hartig, K. (2019) Museums in the digital space — some reflections on online exhibitions

Kahn, R. (2018) Smudges on the glass: tracing and locating the museum in the British Museum’s digitised collections. PhD Thesis

Kirchberg, V. & Tröndle, M. (2012) Experiencing Exhibitions: A Review of Studies on Visitor Experiences in Museums. Curator: The Museum Journal 55(4) 435-452, eprint: https://onlinelibrary.wiley.com/doi/pdf/10.1111/j.2151-6952.2012.00167.x

Koszary, A. (2018) Going digital is bloody difficult

Macdonald, S. (2016) New Constellations of Difference in Europe’s 21st-Century Museumscape. Museum Anthropology 39(1), 4-19  https://anthrosource.onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/muan.12104

Morgan, J. & Macdonald, S. (2018) De-growing museum collections for new heritage futures, International Journal of Heritage Studies, 26:1, 56-70,  https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/13527258.2018.1530289

Pekarik, J., Doering, Z & Karns, D. (1999). Exploring satisfying experiences in museums. Curator: The Museum Journal 42(2): 152–173.

Perrin, J. Digitizing Flat Media ; Rowman & Littlefield

Reading, A. (2003). Digital interactivity in public memory institutions: the uses of new technologies in Holocaust museums. Media, Culture & Society, 25(1), 67–85.  https://journals.sagepub.com/doi/10.1177/016344370302500105

Weil, S. (1999) From being about something to being for somebody: The ongoing transformation of the American museum. Daedalus 128(3), 229-258

Witcomb, A. (2003) Re-imagining the museum: beyond the mausoleum

Artikkel on esmakordselt ilmunud Elephant in the Lab blogis.