EMÜ Veebiajakiri

Üheksast osast koosnev hübriidformaadis koolitussari toimub selle aasta maist kuni novembrini. Tänu sellele, et kõik ettekanded ja sõnavõtud edastatakse otseülekandena (itaalia, inglise ja itaalia viipekeeles), on iga osa salvestatud ja tagantjärele vaadatav. Koolitusega saab jooksvalt liituda aadressil fad.fondazionescuolapatrimonio.it.

„Open doors. participatory museums today“ koolitussarja keskmes on idee luua muuseumiprofessionaalidele avatud töötuba, mis võiks pakkuda huvi kogu muuseumide kogukonnale. Koolitussarja eesmärk on mõtestada ja näitlikustada viimastel aastatel toimunud üleminekut puutumatu kõrgkultuurina kogetud muuseumidest muuseumidele, mis on kui avalikud tegevusväljad, kus ühiskondlik dünaamika avaldub sotsiaalsetes algatustes. Muuseumi tegevuses on olulisel kohal osaluspraktika, mis omakorda suurendab muuseumide ühiskondlikku rolli. Juurdepääs teadmistele ja nende edasiandmine muutub kollektiivseks protsessiks.
Koolitussari tutvustab uusi muuseumimudeleid ja -formaate, mis arvestavad muuseumide olulise hariduslikku missiooni ja meelelahutuslikku funktsiooniga ning tõstavad esile kaasamist. Tegemist on tõeliselt avatud ja kaasava keskkonnaga, mis ületab mis tahes haridusliku või sotsiaal-majandusliku barjääri.

Pier Luigi Sacco on rahvusvahelisele kogemusele toetudes määratlenud kaheksa põhilist aktiivsele osalusele toetuvat võtmevaldkonda, mis aitavad muuta muuseumi autentseks sotsiaalse vahetuse (erineva sotsiaalse taustaga inimeste suhtlemise/interaktsiooni) keskkonnaks: ühtekuuluvus ja sotsiaalne side, loovus ja väljendusoskus, haridus, mitmekesisus, võimestamine, heaolu ja paranemine, kaasatus ja probleemi lahendamine ning koosloome. Kuigi see koolitus, millel mina osalesin, käsitles heaolu ja paranemist, annan ülevaate ka ülejäänud seitsmest võtmevaldkonnast. Iga valdkond on lahti kirjutatud muuseumide praktiliste näidete põhjal ning minu enda muuseumitöö kogemusest lähtuvalt.

Mõtestades võtmevaldkondi, püüdsin esmalt paigutada need loogilisse järjekorda eesmärgiga käsitleda tulemust kui sammhaaval läbitavat tegevusjuhendit. Mida rohkem teemasse süvenesin ning nii enda praktikat kui koolitusel toodud näiteid analüüsisin, seda enam tundusid võtmevaldkonnad, mis tagavad ühiskondlike algatuste sisukust ja õnnestumist, kas omavahel kattuvad või olenevalt projektist erinevalt järjestatud.

1. Ühtekuuluvus ja sotsiaalne side
Üldiselt kuulume kõik lähtuvalt rollidest, mida kanname vastavalt olukorrale, ühte või teise kogukonda. Samas ei teadvusta me tihti, et ümberringi on veel sarnases (tihti varjatud) rollis inimesi. Teisisõnu: me ei tunneta ega tunne oma kogukonda ja tihti ei eeldagi, et meil võiks olla teistega midagi ühist. Muuseum saab teemanäituste, ürituste ja kaasavate projektide kaudu luua turvalist keskkonda n-ö oma inimeste leidmiseks ja oma kogukonna tundmaõppimiseks.

2. Loovus ja väljendusoskus
Üritused, mis toovad kokku samade huvidega inimesi ja kus on võimalus saada üksteisega lähemalt tuttavaks, eeldavad tihtipeale aktiivset osavõttu ja seeläbi ka eneseväljendust. Tegemist ei ole passiivse osalemisega (loeng, ekskursioon). Aktiivne osalemine eeldab mõttevahetust ja dialoogi, mille käivitamiseks on olemas meetodid, mis samas loovad ka turvalist ja sõbralikku keskkonda. Loovus aitab pinge maha võtta ja paremini üksteist mõista, laiendades eneseväljenduse viise tavapärasest sõnalisest suhtlusest kuni näiteks heli ja keha kasutamiseni. Loovus toetab eneseväljendust, aitab teisi mõista ning seeläbi leida ühist nimetajat ehk tunnetada ühtekuuluvust ja sotsiaalset sidet.

3. Haridus
Tõlgendan siinkohal haridust pigem kui haritust ja harituse taseme tõstmist. Olulised harituse komponendid on avatus ja empaatia, mis tagavad huvi ühiskonnas toimuva vastu, soovi mõista nende protsesside põhjusi ja oskust näha ette tagajärgi. Võiks arvestada ka sellega, et harituse taseme tõstmine ja empaatiavõime arendamine on vastastikune – see mõjutab ka muuseumitöötajaid ning seeläbi ka muuseumi avalike ürituste korraldamist ja näituste loomist. Haritus eeldab esmalt sotsiaalse sideme teket ja kindlasti ka väljendusoskust.

4. Mitmekesisus
Mitmekesisuse konkreetsem tähendus sõltub kontekstist – kas tegemist on muuseumi näitusteplaaniga ja lähenemisega näituste ülesehitamisele või muuseumipublikuga, kelleni soovitakse jõuda. Arvan, et mingil määral on mõlemad aspektid omavahel seotud – mittekülastajat saab kaasata vaid pakkudes midagi, mida varem muuseumis pole tehtud ja mis on just temasugustele mõeldud. Samas sisendit teistmoodi projektide jaoks saab just muude kui tavapärase profiiliga muuseumikülastaja käest. Mitmekesisuse võtmeala toimimise eelduseks on nii haritus kui ka sotsiaalne side ja eneseväljendus.

5. Võimestamine
See on huvitav muuseumi tegutsemisviis, mida varem ei ole Eesti muuseumides eriti esile tõstetud. Seda on keeruline rakendada, sest see nõuab muuseumi täielikku usaldust. Muuseum laseb oma nime alt, oma ruumides viia ellu projekti, aktsiooni või näitust kogukonnal, kes võitleb kindla probleemiga, otsib võimalust saada rohkem tähelepanu, avaldab oma arvamust, mis ei pruugi ühtida ühiskonna positsiooniga. Tegevusi, ajakava ja eesmärke küll lepitakse laias plaanis omavahel kokku, kuid sisuliselt annab asutus kogukonnale vabad käed ning ei survesta ega suuna elluviimise protsessi. Muuseumil kui asutusel on oma kindel roll ühiskonnas, muuseumi usaldatakse, muuseumil on arvestatav hääl. Selle hääle andmine kogukonnale ongi oma võimu jagamine ehk kogukonna võimestamine.
Võimestamise õnnestumine eeldab kõigi ülaltoodud võtmealade laimatut toimimist ning edukad projektid viivad kogukonna probleemi lahendamiseni.

6. Kaasatus ja probleemi lahendamine
Kaasatus ja probleemi lahendamine tundub esmapilgul otseselt seotud nii võimestamisega kui ka kõigi eelnevate võtmealadega. Sest ühelt poolt on see võimu jagamise loomulik osa – selleks on vaja kaasata kogukonda ning selle eesmärk on lahendada kogukonda vaevavat probleemi. Teiselt poolt võib kogukonna probleemi lahenduse viisi pakkuda ja teostada muuseum koostöös kogukonnaga. Sel juhul otsest võimestamist ei toimu – muuseum kontrollib ja suunab kogu protsessi kuni kokkulepitud eesmärgi saavutamiseni.

7. Koosloome
Koosloome võib olla eraldi iga võtmeala tulemuseni viiv protsess ning omaette nähtusena koondada endas kõiki kirjeldatud võtmevaldkondi. Koosloome on püstitatud eesmärgini viiv tegevusviis, mis võimaldab kõlada iga osapoole häälel ja arvamusel. Koosloome praktilise tegevusena võib väljenduda mitmeti. See võib olla kunstiline või käeline tegevus, terve näituse või selle osa loomine, eesmärgistatud arutelu, olukordade läbimängimine, probleemilahendus, ürituste kava koostamine ja selle elluviimine jne. Igal juhul on koosloome osapooli rikastav protsess.

8. Heaolu ja paranemine
Heaolu on lai mõiste, mis hõlmab endas aspekte alates füüsilisest, vaimsest ja sotsiaalsest tervisest, lõpetades praktilise igapäevase toimetulekuga. Arvan, et käsitledes heaolu mõistet muuseumide kontekstis tuleb esile tõsta muuseumi julgust võtta omaks sotsiaalset rolli, mis võimaldab näituste ja programmilise tegevuse kaudu seada ühiskonna tähelepanu fookusesse kindlat lahendust vajavat teemat. Valitud teema päevakajalisus ja püstitus tuleneb kaasatud kogukonna heaolu parandamise vajadustest. Koostöö probleemi parandamise nimel võib toetuda kõigile ülaltoodud võtmealadele ning olla ka võimestamise tulemuseks.
Samas on võimalik töötada välja lahendusi kindlalt eesmärgistatud koostöö raames vastava sihtgrupi heaolu parandamiseks ilma, et eesmärgi saavutamine hõlmaks teisi võtmealasid. Seda laadi näited kõlasid ka koolitusel.

Näiteid koolituselt heaolu ja paranemise teemal
Esmapilgul traditsioonilises formaadis koolitus leidis aset muuseumina toimiva vana kloostri (Santa Giulia Museum) kirikusaalis. Esinejad olid nii kohal kui ka esitasid oma ettekandjaid veebi vahendusel. Korraldajate poolt oli tagatud tõlge inglise ja itaalia keelde (jagati kõrvaklappe) ja jooksvalt oli ekraanile suurema videopildina edastatud tõlge itaalia viipekeelde. Koolitust sai järgida ka veebi vahendusel. Kõik toimunud esitlused on järelevaadatavad.
Selle koolituseosa teemaks oli heaolu ja paranemine. Mõne esineja jutu jälgimist tegi keerulisemaks otsus loobuda ettevalmistatud slaididest ja soov rääkida eelnevate esinejate ettekannetest inspireerituna vabas vormis. See mõjutas ka tõlke kvaliteeti.

• Kultuur ja tehnoloogia heaolu teenistuses: Casa Paganini kogemus.
Paganini keskus viib kokku erinevaid kunstivaldkondi, teadust ja sotsiaalseid uuringuid. Koolitusel esitatud projekt oli esitatud koolitusel, tutvustas tervist ja heaolu parandavat praktikat, seletust illustreeris video. Avara valge ruumi seinad ja lagi olid kaetud abstraktse värvilise projektsiooniga. Nelja eaka inimese sujuv liikumine tekitas andurite abil ruumis meditatiivset heli ja voolavalt muutis värve seinal. Värvide ja heli muutus tekitas soovi näha ja kuulata veel ning seeläbi motiveeris liikumist. Selline lahendus sobib taastusteraapiana hapramatele inimestele, eakatele, see on hea lahendus hooldekodudele.
Projekt tegeleb heaolu parandamisega, sellega ei kaasne võimestamine ja keskmes ei ole mitmekesisus ega haritus. Kui kujutada ette, kui mitme ala spetsialisti selle projekti nimel töötas ning kuidas eaka inimese elukvaliteedi parandamine (nt võime liikuda) mõjutab lähedasi, siis võib võtmevaldkondade nimekiri muutuda pikemaks.

• Kunst, hoolivus ja tervis: Castello di Rivoli kogemus.
Tegemist on kaasaegse kunsti muuseumiga, mille kunstikollektsioon koondab kunstiteoseid 1960. aastast 2010. aastani.
Esineja tõi kõne alguses välja, et ei ole olemas näitusi, mis raviks. Samas on pandud tähele, et inimene võib tunnetada seda, mida ta näeb (nt veritsemine). See tähendab, et kunst avaldab mõju, mida saab heaolu nimel ära kasutada. Castello di Rivoli tegevused ei pea piirduma galeriiruumidega. Näiteks on nad pannud tähele, et abivajajad võivad olla abistajad ise, ning nii sündis kunsti ja vaimse tervise teraapiat ühendav projekt arstide ja õdede taastumiseks traumadest. Teise näitena oli toodud projekt, kus sõjast räsitud linnas korraldati linnaelanikele kivi töötlemise töötuba, et kohalik rahvast saaks taasluua asju kivist, mis olid sõja käigus hävinud.
COVID-19 ajal oli muuseumi ühes saalis avatud vaktsineerimiskeskus. Muuseum seadis selleks ajaks üles eritellimusel loodud heliinstallatsiooni mõttega võtta pinge maha, et vaktsineerimine ei tunduks nii hirmuäratav.

• Muuseumid ja tervis: MAXXI (Rahvusmuuseum) kogemus.
Esineja otsustas loobuda slaididest ja rääkis vabas vormis. MAXXI on loomise staadiumis, kontseptsioon on väga uhke. Rahvusmuuseum on planeeritud luua keskusena, mis ühendab kunsti ja teadust, kus on ruumi erinevatele kogukondadele. Õhku visatud küsimus: kas kultuuri hinnatakse kui heaolu tööriista? Heaolu seostatakse pigem füüsilise tervisega ja seeläbi spordiga. Selleks et kultuur ja kunst oleksid heaolu tööriistana hinnatud, kaasatakse näiteks neurolooge ja korraldatakse uuringuid, mis näitavad aju aktiivsust ja selle muutust kunsti vaatamise ajal. Uuringute põhjal saab väita, et kunsti kogemine taastab närvirakke. Digitaalsete lahenduste abil saab kunstinäitustel vahetult hinnata külastajate kogetud emotsioone.
MAXXI on keskus, kus kunstnikud ja teadlased töötavad koos selleks, et teenindada kõiki külastajaid ja tuua kokku erinevad kogukonnad. Muuseum, mis kannab sotsiaalset rolli, on avatud kõigile, see on ühisloome üks vormidest.

• Humanities and Human Flourishing – Positiivse Psühholoogia Keskus, Pennsylvania Ülikool.
Positiivne psühholoogia on üks tööriistu, mida muuseumid võiksid lähemas perspektiivis kasutusele võtta. Muuseum on oma olemuselt õitsemise koht – seda nii näituste loomises kui ka külastajate tunnetes. Tuleb hoida meeles, et vaimne tervis on heaolu terviku osa, et kunstil on teraapiline mõju, et muuseumikülastusega kaasneb sotsiaalne kaasatus. Jutuks tuli ka „Social Prescribing“ ehk arsti poolt määratud muuseumikülastus. Miks on vaja oodata, kuni inimene jääb haigeks ja alles siis kirjutatakse talle seda laadi ravi välja? Kuidas saaks muuseum ise teha ennetustööd?

Koolituspäeva kokkuvõttes jäi kõlama üks hästi sõnastatud mõte, mis iseenesest ei ole uus: kultuur ei ole magustoit, see on osa põhiroast. Igaühel on õigus saada osa muuseumi-, teatri-, kontserdikülastusest. Küll aga igaüks ei julge ega soovi kultuuri tarbida. Seda hariduslikku ja sotsiaal-majanduslikku barjääri saab ületada, kui muuta traditsiooniline lähenemine kultuuri kogemiseks.

Koolitusel toodud näited olid inspireerivad. Muuseumide ja teaduse koostöös on loodud teraapilisi heaolu parandavaid projekte, ühed neist viiakse ellu näituseruumides ja teised laienevad väljapoole. Samas ülejäänud võtmevaldkonnad, mida koolitussarja raames käsitleti, ei ole vähem tähtsad. Oluline on teadvustada ja läbi mõelda projekti planeerimise faasis, mis etapis ja mis viisil kaasatakse kogukond ning mis on kõige produktiivsem ja loomulikum lähenemine üheskoos püstitatud eesmärgi saavutamiseks. Algatuse analüüsimine iga võtmevaldkonna perspektiivist aitab kaasa tegevuste planeerimisele ja koostöö õnnestumisele.