EMÜ Veebiajakiri

Kultuuriväärtuste tagastamine kui raske juhtum
Kunstiteosed, mälestised, artefaktid ja antiikesemed on oluline osa inimidentiteedist ja viis seda väljendada. Inimesed on loonud niisuguseid esemeid aegade hämarusest saadik, soovinud neid omada ja nendega samastuda. Kultuuriväärtust määratleb selle tähtsus inimeste, inimrühmade ja riikide jaoks. Kultuuriväärtuste väärtus on mitmekülgne – kunstiline, teaduslik, ajalooline; nende majanduslik väärtus võib olla suur või olematu, kuid siiski on need väärt, et neid kaitsta ja nendega samastuda. Kultuur teeb identiteedi mõeldavaks ning muudab igatsuse kuuluvuseks ja solidaarsuseks¹. Olevikul on probleeme minevikuga arvestamisel, eriti kui tegemist on emotsionaalsete mälestustega kultuuriväärtuste kaotamisest nende hävimise, röövimise või varastamise tõttu sõja- või rahuajal.
Tagastamine ehk restitutsioon (ld restitution, tagastama – restituere) tähendab kahju korvamist ja eseme tagastamist. Restitutsiooni mõiste on sajandite jooksul arenenud ja universaalsemaks muutunud ning tähendab ebaseaduslikult omandatud vara tagastamist. Konkreetsemalt on see ebaseaduslikult äravõetud vara tagastamine selle õigusjärgsele omanikule või selle asendamine samaväärsega juhul, kui eset ei ole võimalik tagastada, sest see on hävinenud või kadunud ².

Ehkki kultuuriväärtuste tagastamise probleem ei ole kaugeltki uus, on see alles hiljuti muutunud üsna teravaks, sest lõpuks ometi on hakatud arutlema varem koloniseeritud või sõltuvuses olnud riikide pärandi üle. Selles arutelus on suureks toeks kultuuriväärtuste kaitset käsitlevate õigusaktide areng. Kultuuriväärtuste tagastamise arutelu on segu õiguslikest, sotsiaalsetest ja filosoofilistest probleemidest. See on koht, kus vahetatakse argumente, mis sageli tulenevad kultuuriväärtuste eripärast. Arutelu käigus hinnatakse kultuuriväärtuste kaotamise asjaolude moraalsest hindamisest tulenevaid põhjusi, samuti nende praegust valdamist, ning õiglaste lahenduste üks põhiküsimusi ongi õiglus. Et kultuuriväärtused on tsiviilõiguse tähenduses asjad, võetakse vaidluses arvesse ka õiguslikke argumente, viidates seisukohtade materiaalõiguslikule alusele.
Tagastamisvaidluste eripära tõttu osutub õigus sageli siiski ebausaldusväärseks ja ebapiisavaks ning sunnib vaidlevaid pooli või menetlevaid ametiasutusi otsima vastuseid mujalt. Argumentide kaalumine võib seejärel viia mitme ühtviisi põhjendatud otsuseni. Oma keerukuse tõttu käsitletakse tagastamisvaidlusi raskete juhtumite teooria valguses ³. Mitmeid (nt poliitilisi, majanduslikke, kõlblusega seonduvaid) küsimusi on raske arutada ja seetõttu on raske leida ka ainuõiget lahendust. Raske juriidilise juhtumi mõiste võib esile kerkida õiguse kohaldamise või ka seadusloome protsessis, kui õigus osutub mitterahuldavaks.

Kultuuriväärtuste teisaldamise põhjused
Tagastamine on pädeva riigiasutuse algatatud menetlus teisaldatud esemete tagastamise õiguse (nõudeõiguse) kinnitamiseks ja kaotatud esemete tagasitoomiseks nende päritoluriiki ⁴. Enne nõude esitamist tuleb aga kaotatud ese määratleda ja mõista selle ajalugu, sealhulgas põhjusi, miks see õigusjärgselt omanikult ära võeti. Eseme algsest kohast äraviimise põhjusi võib olla mitu. Enamasti teisaldatakse kultuuriväärtusi järgmistel põhjustel: 1) sõjaline konflikt, 2) riigipiiride muutumine, 3) sundvõõrandamine, 4) arheoloogilised uuringud koos kultuuriväärtuste teisaldamisega, 5) koloniseerimine ja koloniseerivate riikide tavad, 6) muud seadusega keelatud teod.
Hiljutised sündmused (eelkõige Venemaa sissetung Ukrainasse, rünnakud Süürias jt sõjalised kallaletungid) toovad meid esimese põhjuse – sõjaliste konfliktide – juurde, mida me nii väga lootsime pidada minevikunähtuseks, kuid mida siiski esineb tänaseni. Sõjalised konfliktid on alati seotud tugevama poole (ründaja) õigustega ja alistatud poole (ohvri) kaotusega. Sõda on alati andnud võimalusi rüüstamiseks. Sõjasaagiõigus (ius praedae) on nüüdseks ajalooline selles mõttes, et see põhineb endistel rahvusvahelistel tavadel ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetel. Sõjaõigus oli üks esimesi rahvusvahelise õiguse harusid, mis arenes ajal, kui sõda peeti rahvusvaheliste vaidluste õiguspärase lahendamise viisiks. Sõjaõigus tekkis spontaanselt ning algul olid selle normid oma laadilt tavanormid, mis kodifitseeriti alles 20. sajandi alguses ⁵.

Üks sõjapidamise olulisi aspekte oli sõdadest saadav majanduslik kasu nii sõdivate riikide ja sõdurite tasandil kui ka rüüstajate tasandil, kes rikastumise eesmärgil olid huvitatud kauakestvatest sõdadest. Relvakonflikti võitja sõjasaagiõigus oli seetõttu algusest peale sõjaõiguse kui tavaõiguse oluline osa ⁶. Teises maailmasõjas rüüstasid kultuuriväärtusi nii natsid kui ka Nõukogude armee ning paljude esemete asukoht on senini teadmata. Sõjasaagiks langenud esemed viidi sageli riigist välja ning need vahetasid enne sihtpunkti jõudmist korduvalt asukohta.
Pärast sõja lõppu on püütud kultuuriväärtustele hävitamise ja röövimisega tekitatud kahju hinnata. Niisuguste esemete õigusliku ja faktilise staatuse (st omandiõiguste, ostu-müügilepingute, testamentide, kinkelepingute, valduse) ning materiaalse seisundi (originaalsus, ehtsus, materjal, tegelik materiaalne seisund) kindlakstegemine on üks raskemaid ülesandeid, sest sageli on sõja ajal kaduma läinud ka esemetega seotud dokumendid, inimesed ja mälestused. Avalik-õiguslike asutuste, näiteks muuseumide, arhiivide, raamatukogude ja kirikute puhul, kus esemed on hoolikalt dokumenteeritud ja katalogiseeritud, on kahjusid sageli palju kergem kindlaks teha kui erakogude puhul, mis on harva avalikult juurdepääsetavad ja kipuvad olema halvasti dokumenteeritud.
Teine põhjus – riigipiiride muutumine – on sageli sõjaliste konfliktide ja nende lahendamise järgse jõudude tasakaalu või siis paljurahvuseliste riikide lagunemise tulemus. Näiteks pärast Poola iseseisvumist muudeti riigipiire ja tekkis uus küsimus: kas kultuuriväärtused peaksid kuuluma vanade piiride järgsele riigile või jääma oma endisele kohale uues riigis? Viimati korrigeeriti Euroopas riigipiire Teise maailmasõja lõpus. Nüüdsel ajal on piirid üsna stabiilselt paigas ja isegi kui need muutuvad, ei ole sellel nii kaugeleulatuvaid tagajärgi tagastamisnõuete tekkimiseks. Piiride äkiline muutumine toob kultuuriväärtuste puhul kaasa nii nende vallas- kui ka kinnisosa seisundi muutumise. See kehtib nii avalik- ja eraõiguslike asutuste kui ka niisuguste kogude puhul, mis nüüd asuvad väljaspool asjaomase riigi piiri. Piiride muutumisega kaasneb sageli ka suurte inimrühmade ümberasumine. Kodu maha jätma sunnitud inimestel puudub sageli võimalus võtta kaasa kogu oma vara, sealhulgas kultuuriväärtusi. Mahajäetud kinnis- ja vallasasjad on uuele võimule ideoloogiliselt ja rahvuslikult vaenulikena aga määratud hukule ⁷.
Järgmine põhjus – sundvõõrandamine – on seotud inimeste ilmajätmisega oma varast riigi toimingute tõttu, näiteks natsionaliseerimine, põllumajandusreform vms. Siinkohal väärib märkimist Teise maailmasõja järgne olukord, mil Kesk- ja Ida-Euroopas võttis riik endale mahajäetud või endiseks Saksa omandiks peetud vara. Kinnisasjaga käisid sundvõõrandamisel kaasas ka kõik vallasasjad. Lossid ja mõisad sundvõõrandati koos nendes oleva mööbli, kunstiteoste, raamatukogude, arhiivide ja ajalooliste dokumentidega. Unustada ei tohi ka sõjaaegseid sundvõõrandamisi, kui juutidelt võeti ära nende kodud koos kunstiteostega ning mõnikord sunniti neid allkirjastama loovutamis- või võõrandamisdokumente ^8. Holokausti enneolematult mastaapsed ja drastilised tagajärjed nõudsid erakorralisi meetmeid, mis puudutavad ka kaotatud kultuuriväärtuste küsimust.

Tagastamisnõudeid võidakse esitada ka riikidele, mille valduses on teises riigis tehtud uuringutega seotud arheoloogilisi objekte. Sel juhul on riigi valduses esemed, mis esindavad teise riigi kultuuri. 18. sajandil tegid Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Venemaa jt ulatuslikke arheoloogilisi väljakaevamisi Kreeka, Rooma, Egiptuse ja Babüloonia iidsete kultuuride uurimiseks. Leitud väärisesemed eksporditi ja need on nüüd välja pandud maailmakuulsates muuseumides ⁹. Neid esemeid tagasi saada püüdvad riigid „võitlevad“ nüüd riikidega, kes enda väitel tegid õiguspäraseid uuringuid ¹⁰. Niisuguste nõuete põhiprobleem on väljakaevamistega seotud faktide ja nendes osalenud inimeste kindlakstegemine. Aastal 2002 allkirjastasid 18 kunsti-, loodus- ja kultuuriloomuuseumi direktorid universaalmuuseumide tähtsust ja väärtust käsitleva deklaratsiooni ^11, et kaitsta oma kogudes olevaid esemeid tagastamisnõuete eest.
Üheks niisuguseks näiteks on (ka järgmise teisaldamispõhjusega seotud) tuntud Partheoni marmorkujude (nn Elgini marmori) juhtum. Need on mitmesugused marmorkaunistused Ateena akropolil asuvast jumalanna Athena templist Parthenonist ¹², mille Kreekas arheoloogiliste väljakaevamiste või konserveerimistööde käigus võtsid endale hulk diplomaate, aristokraate ja suursaadikuid. Nende kultuuriväärtuste Kreekast väljaviimise seaduslikkuse üle käib suur vaidlus.

Samalaadseid nõudeid, mis on kaotatud esemeid tagasi soovivatele kultuuridele küllap tõenäoliselt veelgi emotsionaalsemad, esitavad endised kolooniad ja sõltlasriigid oma artefaktide kohta, mis kuuluvad põlisasukatest hõimurahvastele, näiteks Austraalia aborigeenid või USA indiaanlased. Need juhtumid on seotud kolooniate ekspluateerimisega, kus kohalik kultuur kas kohe maha suruti või esialgu maha suruti ja hiljem koguni hävitati. Nende riikide paljude probleemide hulgas (koos iseseisvumise ja kultuuri taasülesehitamisega) on ka kolonialismiperioodiga arvete õiendamine ja kultuuriväärtuste tagasisaamine. ¹³
Postkoloniaalse juhtumi näiteks on Benini pronksskulptuurid – peamiselt messingist või pronksist tahvlid, pead, looma- ja inimesekujud, regaalid jm. Benini pronksskulptuurid kuuluvad koloniaalvõimu teisaldatud kultuuriväärtuste kategooriasse. Need viis ebaproportsionaalselt suure sõjakäigu ajal Beninist välja Briti sõjavägi.
Kõige sagedamini on tagastamise põhjuseks aga ebaseaduslik tegevus, st õigusjärgse omaniku ilmajätmine esemest keelatud toimingu teel ja seejärel eseme viimine teise riiki. Vargus võib olla seotud muude keelatud tegevustega, näiteks esemete kahjustamine, varastatud esemete vastuvõtmine, ebaseaduslik eksport ja import jne. Niisuguste olukordade vältimiseks on vastu võetud uusimad tagastamismudelid ja õigusaktid koos rahvusvaheliste kokkulepete ja dokumentidega.

Tagastamisargumendid ja tulemused
Kultuuriväärtuste kaitsega seotud õiguslikud probleemid on keerukad. Seda nii riikide õiguskultuuri erinevuste kui ka asjaolu tõttu, et mitte kõik riigid ei osale kultuuripärandi kaitset käsitlevates rahvusvahelistes õigusaktides. Ehkki 1954. aasta Haagi konventsiooni, mille eesmärk on kaitsta kultuuriväärtusi hävitamise ja rüüstamise eest relvastatud konfliktide ajal, on allkirjastanud 134 riiki, esineb ka nendes riikides veel niisuguseid juhtumeid ¹⁵. Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu (ICOM) 2019. aasta kongressil Kyotos arutati dekoloniseerimise ja tagastamise küsimusi teema all „Dekoloniseerimine ja tagastamine: terviklikuma vaatenurga ja suhtestatud lähenemisviisi poole“ ¹⁶. Üritusel osales muuseumijuhte ja -spetsialiste kogu maailmast, räägiti suuri sõnu, kuid muuseumid ei kipu esemeid omal tahtel tagastama.
Vaatamata arvukatele õiguslikele dilemmadele on niisugused vaidlused mitmemõõtmelised ja osapoolte huvid mitmetähenduslikud kaitstud esemete eripära tõttu. Tagastamisvaidluse lahendamisel tuleb kaaluda mitmesuguseid argumente. Kultuuriväärtuste tagastamise probleemi eripära tõttu ulatuvad vaidluse käigus esitatud argumendid sageli õiguslikust regulatsioonist kaugemale. Et eelduse kohaselt on õiguses, aga eelkõige rohkete argumentidega tagastamisvaidlustes kõige tähtsam hinnangute andmine, tuleb seda laadi tegevuseks luua asjakohane formaalne raamistik. See võib olla puhtalt menetluslik või diskursiivse juhendi vormis ¹⁷.
Tagastamisvaidluste sisuline analüüs eeldab ka kultuuripärandiga seotust käsitlevate peamiste vastandlike ideede, st rahvusvahelisuse ja kultuuri rahvuslikkuse lähendamist, millele käesolevas artiklis ei keskenduta ¹⁸. Rüüstatud kunstiteoste ja kultuuriväärtuste tagastamise vaidlused on tavaliselt piirülesed.
Kõige tüüpilisemad tagastamisargumendid on: õiglus, omandiõigus, ebaseaduslik omandamine, igamine, aegumistähtaeg, leidmine, tehtud kulutused, valdus, kohustumine, vastastikkus, seadusest tulenev keeld muuseumivara müüa, päritolukoht, sihtkoht, kultuuriline, ajalooline, rahvuslik, territoriaalne või isiklik seos, inimkonna universaalpärand, sotsiaalne kasu, ohutuim asupaik, sõjasaagiõigus, ajalooline saatus, aja möödumine, tagajärg jm ¹⁹.

Eriti olulised on kaks põhimõttelist argumenti – omandiõiguse ja õigluse argument. Omandiõigus on üks laiemaid ja täielikumaid õigusi esemele. Omandiõigusest tulenevad mitmesugused seadusega kaitstud õigused ja pädevused. Seaduse ja sotsiaalse kooseksisteerimise põhimõtete piires võib omanik oma asja kasutada kooskõlas oma õiguse sotsiaal-majandusliku määratlusega. Ta võib esemest kasu ja tulu saada ning selle võõrandada. Omandiõigus on ka üks inimõigustest. Peamiste argumentide hulgas on ka õigluse argument, mis tugineb moraalinormidele. Seaduse üks eesmärke on taastada õiglane olukord, ja see tulenebki moraalinormidest. Seda argumenti kasutatakse sageli avalikust õiglusest rääkides, kui jutt on kultuuride õiguste rikkumisest. Õigluse argument on tihti seotud avaliku vabandamise teemaga.
Argumentide vahetamise kontseptsioon õigusteaduse vallas viib meid seaduse kohaldamise argumenteerituse kontseptsioonini. Seoses tagastamisvaidlustega oleneb selle formaalne raamistik vaidluse staadiumist ja ka võimalikest vahenditest, mida osalejad saavad omavahelise suhtluse saavutamiseks kasutada. Konkreetse tagastamisotsuse tegemisel on kõige tähtsam mõista üksikute argumentide terviklikku sisu koos juhtumi eripäraga.
Tagastamisvaidluste lahendamise aluste käsitlemise seisukohalt on eriti oluline kultuuriväärtuste tagastamise viiside jaotus, mis on järgmine: 1) rahvusvaheliste (riikidevaheliste) läbirääkimiste alusel, 2) rahvusvahelise kokkuleppe alusel, 3) tagastamisavalduse esitamise alusel, 4) kohtumenetluse tulemusena, 5) omanikuga peetud läbirääkimiste tulemusena, 6) omaniku enda algatusel või 7) kultuuriväärtuse tagasisaamine tagasiostmise teel.
Tagastamisnõude lahendamise meetodi lõplik valik oleneb paljudest teguritest: kultuuriväärtuse laad, vaidluse osapoolte staatus, kultuuriväärtuse kohta olemasolev teave (sh selle füüsiline seisund, olemasolu ja asukoht, samuti õiguslik staatus), tagastamise argumendid ja nende tulemuslikkus.

Järeldused või vastamata küsimused
Kultuuriväärtuste tagastamise küsimus on osa kaalutlustest, mida suunab piiriülese õigusemõistmise ja sellega seotud perioodi kontseptsioon. See peaks keskenduma eespool osutatud tegude ohvritele ja hüvitamisvõimalustele, isegi kui tegemist on vaid sümboolse hüvitisega ja ohvrid ise ei ole enam elavate kirjas. Tagastamise põhiaspektid on ajalooline ebaseaduslikkus ja ajalooline ebaõiglus. Koos õiguslike aspektidega võetakse arvesse ka näiteks moraalseid ja poliitilisi asjaolusid. Demokraatlike riikide reaalsus seab minevikuga leppimisele teatavaid piiranguid. Omandiõigusi on rikutud kõigil ajalooperioodidel. Mõnikord haavasid need rikkumised konkreetsete osapoolte, näiteks riigi, eraisikute või vähemuskultuuride huve.
Kultuuriväärtuste tagastamise arutelud on sageli n-ö rasked juriidilised juhtumid. Õigete vahendite (argumentide) ja lähenemisviisiga on võimalik tagastamisjuhtumeid üksikasjalikult uurida ja teha kindlaks iga juhtumi keskne aspekt moraalsuse, poliitika, majanduse ja õiguse teljel. Tagastamisjuhtumid, eriti kui need on seotud maailmaklassi muuseumidega, on alati emotsionaalsed ja juhivad tähelepanu kultuurilisele ülemvõimule, agressioonile ja hävitustööle, mistõttu nende arutelude tulemused on avalikkusele eriliti olulised.

^[1] G. Hartman, The Fatefull Question of Culture, New York: Columbia UP, 1997, lk 180 jj.

^[2] Vrd P. Birks, An Introduction to the Law of Restitution, Oxford University Press, Oxford-New York 1985, lk 9 jj; G. Virgo, The Principles of the Law of Restitution, Oxford University Press, Oxford- New York 1999, lk 3 jj; vt ka: H. Dagan, The Law and Ethics of Restitution, Cambridge University Press, Cambridge 2004.

^[3] K. Zeidler, Restytucja dóbr kultury ze stanowiska filozofii prawa, Warszawa 2011, lk 67.

Vt ka: J. Zajadło, Co to są hard cases? (avaldatud väljaandes:) Fascynujące ścieżki filozofii prawa 2, red. J. Zajadło, K. Zeidler, Wolters Kluwer, Warszawa 2021; K. Zeidler, Restitution of Cultural Property, Hard Cases, Theory of Argumentation, Philosophy of Law, Gdańsk University Press, Wolters Kluwer Gdańsk- Warsaw 2016; R. Dworkin, Taking Rights Seriously, Harvard University Press, Cambridge, Massachusetts, 1977, 1978.

^[4] H. Szczerbiński, Restytucja mienia polskiego z zachodnich stref okupacyjnych Niemiec, Książka i Wiedza, Warszawa 1983, lk 34.

^[5] Vt ka: R. Bierzanek, Wojna a prawo międzynarodowe, Warszawa 1982.

^[6] K. Zeidler, Restytucja dóbr kultury ze stanowiska filozofii prawa, Warszawa 2011, lk 176 jj.

^[7] Vt ka: A. Jakubowski, State Succession in Cultural Property, Oxford University Press, Oxford 2015.

^[8] P. Chmielowska, Denial of restitution in the United States Court of Appeals’ verdict in case of Marei von Saher v. Norton Museum of Art at Pasadena and Norton Simon Art Foundation, Von Saher v. Norton Simon Museum of Art at Pasadena, no. 16-56308 (9th Cir. 2018), 30. juuli 2018, Gdańskie Studia Prawnicze 2021, vol. 50, nr 2, lk 269–275.

^[9] Vt ka: The British Museum, Contested objects from the collection, https://www.britishmuseum.org/about-us/british-museum-story/contested-objects-collection [vaadatud: 10.05.2023], The British Museum, British Museum policy, De-accession of objects from the collection, https://www.britishmuseum.org/sites/default/files/2019-10/De-accession_Policy_Nov2018.pdf. [vaadatud: 10.05.2023].

^[10] Vt ka: Imperialism, Art and Restitution, ed. J.H. Merryman, Cambridge University Press, Cambridge New York 2006; J. Cuno, Who owns Antiquity? Museums ad the Battle over our Ancient Heritage, Princeton University Press, Princeton- Oxford 2008.

^[11] Declaration on the Importance and Value of Universal Museums, https://ia804708.us.archive.org/33/items/cmapr4492/20030000%20Information%20Declaration%20on%20the%20Importance%20and%20Value%20of%20Universal%20Museums.pdf [vaadatud: 10.05.203].

^[12] J.M. Hurwit, The Athenian Acropolis: History, Mythology, and Archaeology from the Neolithic Era to the Present, New York 1999, lk 27.

^[13] Vt ka: J. Greenfield, The Return of Cultural Treasures, Cambridge University Press, Cambridge-New York 2007; vt ka: E. Evatt, Le respect des droit cultures des autochthones: le was de l’Australie (in:) Pour ou contre les droits culturels?, ed. H. Nieć, UNESCO, Paris 2000, lk 101.

^[14] https://www.britishmuseum.org/about-us/british-museum-story/contested-objects-collection/benin-bronzes [vaadatud: 10.05.2023].

^[15] UNESCO, Number of State Parties, https://www.unesco.org/en/legal-affairs/convention-protection-cultural-property-event-armed-conflict-regulations-execution-convention#item-4 [vaadatud: 10.05.2023].

^[16] Vt ka: M. Rivet, Decolonisation and Restitution: Moving Towards a More Holistic and Relational Approach, Report on the Panel on the Ethnographic Museums and Indigenous People, ICOM Kyoto, september 2019, https://www.berghahnjournals.com/view/journals/museum-worlds/8/1/armw080114.xml [vaadatud: 10.05.2023].

^[17] K. Zeidler, Restytucja dóbr kultury ze stanowiska filozofii prawa, Warszawa 2011, lk 158.

^[18] Vt ka: J.H. Merryman, Two Ways of Thinking about Cultural Property, American Journal of International Law 1986, vol. 80, nr 4, lk 831–53.

^[19] Vt ka: K. Zeidler, Restitution of Cultural Property, Hard Cases, Theory of Argumentation, Philosophy of Law, Gdańsk University Press, Wolters Kluwer, Gdańsk-Warsaw 2016 lk 131–199; A. Plata, Spór o zbiory muzeum brytyjskiego jako trudny przypadek w prawie, doktoritöö, Uniwersytet Gdański, Wydział Prawa i Administracji, Gdańsk 2022, lk 81–163.

Artikkel põhineb 6. veebruaril 2023 toimunud ettekandel seminaril „Keeruline pärand muuseumides. Restitutsioon, dekoloniseerimine ja päritolu-uuringud“ Teatri- ja muusikamuuseumis.
Seminari korraldab ICOM Eesti Rahvuskomitee päritolu-uuringute töörühm, kes algatab sellega valdkonna seminaride sarja, millega tutvustatakse temaatilisi rahvusvahelisi ja Eesti diskussioone.