EMÜ Veebiajakiri

Milline sündmus või moment elus kallutas sind lõplikult kunsti suunas?
See moment on alati olemas olnud, algkoolist peale. Kasvasin teadmisega, et isa on kunstnik (ta arreteeriti, kui olin väike, kohtusin temaga alles koolieas), ema töötas televisioonis kunstnik-grimeerijana ja kasuisa oli kuulsa „Viimse reliikvia“ režissöör Grigori Kromanov. See lähikond toetas kahtlemata minu kujunemist, mul endal aga puudus pretensioon olla kunstnik või näitleja, mind huvitas hoopis ajalugu ja see, kuidas asjad maailmas on kujunenud. Keskkoolis ma lihtsalt teadsin, et lähen Tartu Ülikooli ajalugu õppima ja spetsialiseerun kunstiajaloole. Nii tegingi.

Kogu sinu töine elu on tugevalt seotud kunstiga. Mida sa Eesti kunsti juures kõige rohkem hindad? Kas Eesti kunstil on mingeid eripäraseid, ainult sellele omaseid jooni?
Raske on öelda, mida ma kõige rohkem hindan, aga peamiselt hindan seda, et meie professionaalse kunsti kujunemislugu on eripärane, ta on seotud paiga, koha hingega. Kuigi kunstivoolud ja ideoloogiad lainetavad mandritest üle ja igal pool on midagi ühesugust, siis kohavaimu ei maksa alahinnata. Meie kunstil on see olemas, nii sajandialguse modernismi kui ka Teise maailmasõja järgses kunstis. Praegu on hea aeg keskenduda n-ö hargnevatele radadele, sest põhiuuringud on tehtud ja märkimisväärne osa publitseeritud. Jäävadki kõrvalrajad ja mõned põhimõttelised küsimused, nagu meie modernismi tekke-eeldused, sest erinevalt Lääne-Euroopa modernismist ei olnud selle pesaks suurlinnad, vaid talukohad ja agulid.

Milline ajastu või suundumus sind eesti kunsti juures praegu kõige rohkem köidab?
Eks ikka huvitavad pöördelised ajad, ja kuna olen kõige enam tegelenud Teise maailmasõja järgse perioodiga, siis kuuekümnendad ja järgnev kümnendivahetus, kaheksakümnendate teine pool, üheksakümnendad.

Kui saaksid vabalt valida ühe töö Eesti Kunstimuuseumi kogusse, siis mis see oleks ja miks?
Neid töid, mida väga tahaks EKMi kogussse, on aeg-ajalt müüki sattunud. Ja meile on tehtud ka kingitusi, mis hämmastavad ja üllatavad oma suurejoonelisusega. Aastatel enne hinnatõusu osalesime ka oksjonitel, praegune hinnatõus on selle keerulisemaks teinud. Aga on tore, et kunsti majanduslik väärtus tõuseb, ma ei näe selles midagi halba. Kui mõni rahvusvaheline muuseum pakkumise teeks, võiks kutsuda koju mõne Michel Sittowi maali, samuti ei ütleks ära täiesti maagilisest Mark Rothkost ja muidugi mõnest Hilma af Klinti visuaalsest juhtnöörist vaimsesse maailma.

Milline muuseum on su meelest Eestist veel puudu?
On aeg ehitada kaasaegse kunsti muuseum. Meil on mitu paika, kus kaasaegne kunst on hästi kohal, samuti üsna head galeriid, aga kui keegi tahaks meie arengust ülevaadet – kuidas oleme siiani jõudnud, mis on vahepeal toimunud jne –, siis ainus variant on üheksakümnendate püsiekspositsioon Kumu 4. korrusel. Teisalt on Kumus ammu kitsas ja kuna peame hoolitsema nii 18. sajandi kui ka 2023. aasta jne eest, jääb võimalusi süvenemiseks aina vähemaks. Üks muuseumile esitatud põhinõuetest – eesti kunsti uurimine – ei jõua piisavalt näituste vormistamiseni, sest eri teemade ja aspektide esitamiseks pole piisavalt ruumi. Oleme Kumu 5. korruse nimetanud kaasaegse kunsti galeriiks, aga seal on võimalik aasta jooksul teha keskmiselt kaks ja pool näitust. See korrus pole museaalse vaate, vaid jooksvate näituste tarbeks.

Millisena tajud muuseumikultuuri positsiooni Eesti ühiskonnas? Mis on siin hästi ja mis võiks olla paremini?
Eesti muuseumid on väga head. Iga-aastasel muuseumide aastakonverentsil imetlen alati kolleegide mõttenõtkust, professionaalsust ja eriti entusiasmi. On ju teada, et muuseumidel ei piisa arendusteks finantsvõimekust (kiirendi on küll abiks, aga ei saa katta kogu valdkonda), et muuseumide ühishoidla edasilükkamine toob uusi probleeme, et investeeringute asemel vaadatakse pigem remondifondi poole jne. Aga kuulates ja vaadates aastakonverentsi ettekandeid ei paista problemaatiline pool välja. Olles ise juhtinud pikalt teaduskomisjoni, saan öelda, et igal aastal on imetlusväärne, kui huvitavate uurimisteemadega tegeletakse, kui kõrgetasemelised on teaduskonverentsid ja kuivõrd põhjalikud on trükised.

Millised on olnud sinu kõige tugevamad muuseumielamused nii Eestis kui ka väljaspool Eestit?
Neid on palju, aga toon välja kaks kõige reljeefsemat, mis ilmselt tundemälust kunagi ei kao. Esimene on 1979. aastast, kui mingi veidra ime läbi sattusin noore spetsialistina Eesti turismirühma koosseisus Londonisse. Mul kui Vorkuta laagrites käinud mehe tütrel polnud erilisi võimalusi välismaareisideks, aga nagu ütlesin, tulid siin mängu teised tegurid ja nõukogudeaegne „Excel“. Mäletan 0-korrust nn vanas Tate’is, kuhu mind suunati leidma abstraktset kunsti ning Mark Rothko kahte suurt maali. Seda vapustust neid töid vaadates ei saa enam kunagi järele teha, aga uusi kogeda on võimalik. Viimane selline kogemus oli 2022. aastal Veneetsias Doodžide palees, kus Sala dello Scrutinios kattis kõik seinad Anselm Kieferi hiigelinstallatsioon. Võinuks rääkida dialoogist vana ja tänase päeva vahel, nagu see mõeldud oli, aga tulemuse eshatoloogiline energia oli niivõrd võimas, kuna kirjeldas täpselt tänast kriisides maailma, nii et kunstniku ettenägemisvõimet võib ainult imetleda. Mõjuvad on olnud muidugi paljud näitused. Ei unusta näiteks kunagi esimest pilku Michel Sittowi näituseruumile Washingtoni Rahvusgaleriis.

Kuidas tundub Eesti muuseumimaastik Euroopa ja muu maailma muuseumikultuuri taustal?
Seda on raske võrrelda, sealnegi muuseumimaastik on väga erinev ja oleneb suurusest, paigast, omanikust jne. Suurte võimsate muuseumidega pole mõtet võrdlust teha, Tate Moderni külastajanumber on küündinud kaheksa miljonini, Eesti Kunstimuuseum lootis jõuda 2000. aastal poole miljoni külastajani. Pidasime seda maksimumiks, mida on meiesuguse väikeriigi puhul võimalik saavutada. Mu meelest on oluline, et meie muuseumidel oleksid suhted nende Euroopa muuseumidega, mis neid sisuliselt huvitavad ning millega on mõttekas ja võimalik koostööd teha. Need ei pea olema muuseumimaailma tipud, Euroopa on täis imeliselt häid muuseume, näiteks meie lähinaabri Soome muuseumid on väga kõrgel tasemel. Teatavasti toimib selline suhtlus mitmel muuseumil juba praegu päris hästi, ka väiksematel, aga see pole lihtne tee, võtab aega. Siiski soovitan selliseid kontakte otsida ja käigus hoida, sest see aitab just nimelt siin edasi toimida.

Kui mõtled tagasi oma tööle muuseumijuhina, mis on olnud suurimad väljakutsed, õnnestumised?
Mul on endal raske otsustada, aga pean väga oluliseks Eesti Kunstimuuseumis tehtud organisatsioonilisi muutmisi ja organisatsiooni horisontaalse struktuuri põhimõtte läbiviimist. See võttis mitu aastat aega, aga toimib hästi. Siiski, arvestades, kuivõrd on maailm nende aastate jooksul muutunud, peab jälle organisatsiooni ja struktuuriga tegelema hakkama. Lisaks muidugi mitme põhimõtte juurutamine, mis on tänaseks muutunud EKMi toimimisele iseloomulikuks, näiteks näituseprogrammide tasakaalustatus, eesti keele osatähtsus trükistes, planeerimise põhimõtted, teadustöö soodustamine ja olulisus programmides, tugev rahvusvaheline koostöö jne. Kui väljakutsetest rääkida, on kõik suuremad muudatused olnud väljakutsed, koos võimaliku riski ja ebaõnnestumisega. Õnneks on siiani hästi läinud.

Ja viimaseks, mida soovid aasta lõpuks ajakirja Muuseum lugejale?
Ikka head ja jõudu! Ärge kunagi kartke, et raha pole, kartke, et häid ideid ei ole!