Kolleegilt kolleegile: muuseumiõpetajate sõbrakool algas Eesti Rahva Muuseumis
Muuseumiõpetajad käivitasid koos Eesti Muuseumiühinguga üritustesarja „Kolleegilt kolleegile”. See on võimalus üksteiselt õppida, nähtut-kuuldut mõtestada ja korraldajatel saada ka tagasisidet.
Eesti muuseumipedagoogid kogunesid sügisel Eesti Arhitektuurimuuseumis, et vahetada mõtteid ja arutada koostööplaane. Muuseumide haridustöötajad leidsid toona, et kõige parem oleks õppida üksteiselt.
Sel põhjusel käivitati Eesti Muuseumiühingu eestvõttel kolleegilt kolleegile ürituste sari. Selle raames saavad muuseumid üle Eesti kutsuda kolleege vaatlema oma programme, laagreid ja muid tegevusi. Programmide vaatluse lõpetab alati tagasiside ja vestlusring, et nähtut-kuuldut mõtestada ja sellest õppida. Otsa tegi lahti ja kevadel kutsus enda juurde programme vaatlema Eesti Rahva Muuseum. Esimene kolleegilt kolleegile õppepäev toimus seal 30. aprillil.
Hoolimata lühendatud tööpäeva ahvatlustest võttis sellest osa kümmekond muuseumiõpetajat Eesti eri nurkadest. Pakkusime neile kaht veidi eri lähenemisega tundi – akadeemilisema kallakuga „Mis eesti keel on?“ ning soomeugrilikku söögitegemise töötuba „Kuidas päike lauale saada“. Teemavalikul osutus määravaks mõlema teema unikaalsus Eesti muuseumimaastikul.
ERMi püsinäituse „Kohtumised“ teemasaali „Keelekatel“ mitmekülgsed interaktiivsed lahendused pakuvad häid mängulisi võimalusi eesti keele ülesehituse, ajaloo ja murderikkusega tutvumiseks. Muuseumitund „Mis eesti keel on?“ on saanud populaarseks nii eesti kui ka muu emakeelega õpilaste, samuti täiskasvanute seas. Tund tekitas huvi ka muuseumiõpetajate seas, näitusel lahendati ülesandeid hindele viis. Veidi jõudsime arutleda ka tunni ülesehitust ja praktilist läbiviimist – neid asju, mis igapäevaselt muuseumiharidusega tegelevaid inimesi kõige enam huvitavad.
Näitus „Keelekatel“ pakub mängulisi võimalusi eesti keele nüansside, sealhulgas paikkondlike keelekujudega tutvumiseks.
Kuna teadupärast on parim kokk just tühi kõht, viisime pärast lõunapausi inimesed püsinäitusele „Uurali kaja“. Soome-ugri rahvaste traditsioonilistele eluviisidele pühendatud ekspositsioon on sobiv koht ka toidukultuurist kõnelemiseks.
Nii tegime seal esmatutvust komi rahvalike roogade ja lauakommetega. Kogetu koos tasapisi uuesti tühjeneva kõhuga andsid just õige inspiratsiooni söögivalmistamiseks, mistõttu sobiski õppeklassis ise käed jahuseks teha.
Kuni komipärased lahtised kartulipudrutäidisega pirukad šangad ahjus küpsesid, lahendasime komi mõistatusi, õppisime vanasõnu ja nende taga peituvaid väärtushinnanguid ning mängisime sõnamänge. Sedamoodi pakkus tund sügavamat sissevaadet ühe soome-ugri rahva ellu. Oma töö tulemusi maitstes oli mahti taas muuseumihariduse köögipoolest kõnelda, kuid tunti huvi ka soome-ugri rahvaste olukorra vastu tänapäeval.ida andsid need kolleegidele tehtud tunnid meile, läbiviijatele?
Komi lahtised pirukad šangad
Ilmselt on tervisele kasulik aeg-ajalt panna end õpilase olukorda ning eelkirjeldatud tunnid olid mõneski mõttes otsekui eksam (ehkki elu kõige mõnusam ja pingevabam) oma ala ekspertidele. See andis impulsi värske pilguga reflekteerida juba palju kordi läbi tehtud muuseumiprogramme.
ERMi hariduskeskus on piisavalt suur ning lubab meil oma tööd jooksvalt läbi arutada, analüüsida tehtut ning töötada mitmekesi välja uusi programme. Väikestes muuseumides seevastu tuleb sama tulemuseni jõuda tihtipeale täiesti üksi. Nagu ütlesid meie tundides osalenud Viimsi Vabaõhumuuseumi programmijuht Annaliisa Sisask-Silla ja Palamuse Muuseumi pedagoog Aili Kalavus, on sellisel juhul keeruline saada oma programmi kohta vajalikku tagasisidet.
Muuseumiühingu algatus jagada oma kogemusi kolleegidega teistest muuseumidest andis selles võtmes kõigile osalejaile väärtusliku elamuse – lisaks iga-aastastele muuseumiõpetajate suvekoolile on meil nüüd uued võimalused oma tööd üksteisega jagada.
Kindlasti soovime võimalusel külastada edaspidigi naabrite haridusprogramme. Igaühel on ju erinev lähenemine ja õppemeetodid, mis meid rikastavad ja inspireerivad. On ka hea tunda ennast vahelduseks õppijana – reeglina oleme haridustöös eelkõige õpetajad, ent ise õppijaks hakkamine aitab meil paremini tunnetada ka teiste muuseumis õppijate vajadusi ja ootusi ning neist lähtuvalt kohendada oma tegevusi.
Kogu ettevõtmise juures pole vähetähtis ka lihtsalt kolleegidega kohtumine, see vajalik õlatunne, mis aitab taas üle kinnitada oma töö vajalikkust ja õhutada sisemist kirge. Vahel tärkab külas olles äratundmisrõõm pealtnäha väikestest detailidest, mida n-ö tavakülastaja eest püüame peita – näiteks kas või rikkis näitusetehnika, millega me ju kõik oleme pidanud oma töös kokku puutuma.
Mitmelt meie tunde külastanud kolleegilt kuulsime ettepanekut sättida taolised kogemuspäevad muuseumide jaoks vaiksematele aegadele, eelkõige jaanuarisse-veebruarisse. Kevad ja sügis kipuvad traditsiooniliselt olema kõige tihedamad külastushooajad, mil käed-jalad on rühmade vastuvõtmisega tööd täis. Ent sõprade külastamist ja võõrustamist on kõrgelt hinnatud igal ajal – nii ka nüüd.
Eesti Muusemiühingu algatatud sari „Kolleegilt kolleegile“ jätkub sügisel.
