EMÜ Veebiajakiri

Muuseumid on viimase kahe sajandi jooksul paljuski kujundanud arusaama sellest, millisena peaks nägema minevikku. Muuseum vormib seda, millisena minevikku praegu nähakse, määrab unustamise ja mäletamise tasakaalupunkti ning kujundab väärtuste hierarhia.

Doktoritöö keskmes oli muuseumi kui ühe olulise kultuurimälu vahendaja võimu ja mõju analüüs 20. sajandi Eesti muuseumiväljal. Meeles pidades mõtet, et oleme suures osas see, mida mäletame ja mida unustame, on oluline mõtestada seda, kuidas on kollektiivset mälu eri aegadel kujundatud ning kuidas on see muutunud.

Oma uurimuses tegin seda 20. sajandi Eesti muuseumiloo põhjal, kasutades konkreetsete näidetena 70 aasta jooksul toimunud kolme kultuurilist murrangut: 1919–1925, 1940–41/1944–53 ja 1987–1994. Kuigi otsuseid tehakse väga kiiresti, mõjutavad need sageli muuseumide arengut pika aja jooksul – seepärast on tähtis just pöördemomentide uurimine.

Murranguaegade valik rajaneb arusaamal, et muuseumi olemus ja põhiideed tulevad kõige paremini välja muudatuste perioodil. Muuseumides kanoniseeritakse uued ideed ja väärtused, mis on uue kollektiivse mälu aluseks, kujundades ühiskonnas uut tüüpi sümboolset kapitali. See võimaldab muuseumidel aidata otseselt kaasa uue diskursuse, uue kollektiivse mälu kaanoni loomisel.

Töö metodoloogiliseks raamiks olnud mälu-uuringud pakkusid nn tööriistakasti, mille abil muuseume üldistavamal tasandil analüüsida, erinevaid ajastukäsitlusi omavahel võrrelda ning tuua esile eri perioodide mineviku „aktuaalsus“. Just pidevalt muutuvad väärtused võivad muuta objektid või protsessid pärandiks või vastupidi, need unustada.

Doktoritöö tõi välja Eesti näitel mälu selektiivsuse – just valikute (sh nende tegematajätmise) põhjal saab teha järeldusi, miks, kellele ja kuidas ühist kollektiivset mälu kujundati. Mälu on elav senikaua, kuni seda esitatakse korduvalt erinevates meediumides. See ilmnes ka näituste põhimõtteid analüüsides.

Mälu-uuringute kaudu sai jälgida eri kultuuriruumide põimitust, hübriidsust, järjepidevust, ent reljeefselt tõusid esile ka radikaalsemad muutused, mida sai tõlgendada funktsionaalse-salvestusmälu teljel. Nii avaral ajalis-ruumilisel skaalal pole Eesti muuseume varem võrreldud ning see võimaldas mul struktureerida Eesti muuseumiloo peamised paradigmad, suunad ja keeled.

Minu jaoks oli selle töö olulisim väärtus Eesti muuseumivälja tähtsuse ja tähenduse mõistmine laiemas kultuurikontekstis, ühe osana kollektiivset mälu kujundavast kultuurimälust, samaväärsena näiteks ajalookirjutuse, filmi või kunstimeediumi kõrval.

Muutused muuseumiväljal

Doktoritöös tegelesin esiteks võimu ja muuseumi vahelise suhte uurimisega, teiseks tõin välja põhilised muutused, erinevused ja sarnasused muuseumiväljal 20. sajandi suurte ühiskondlike pöörete perioodidel Eestis ning kolmandaks analüüsisin, kuidas on muutunud nendel aegadel püsinäituste põhimõtted kollektiivse mälu kujundamisel.

Täpsemalt vastasin mälu-uuringute võtmes, kuidas teisenesid väärtused ja mõtlemise diskursused museoloogias 20. sajandi olulisematel murranguperioodidel nii Euroopas, Nõukogude Liidus kui ka Eestis, millest olid pöörded tingitud, millised need muutused olid, kes neid läbi viisid ning millist mõju avaldasid need kollektiivse mälu kujundamisele. Samuti keskendusin mõningatele olulisematele muuseumide ja võimu suhet kujundavatele teemadele Eesti näitel, nagu kultuurimälu loomispõhimõtete analüüsile muuseumides, muuseumivälja kujundamise ja ümberkujundamise protsessidele, muuseumide ning riigivõimu ja rahvusluse vahelise suhte analüüsile, muuseumide hierarhia muutustele ning kanoniseerimise ja arhiveerimise protsessidele, oma–teise ning keskuse–perifeeria suhtele ning ajaloo museoloogilise visualiseerimise praktikate analüüsile.

Minu jaoks oli selle töö olulisim väärtus Eesti muuseumivälja tähtsuse ja tähenduse mõistmine laiemas kultuurikontekstis, ühe osana kollektiivset mälu kujundavast kultuurimälust, samaväärsena näiteks ajalookirjutuse, filmi või kunstimeediumi kõrval.

Eesti näitel on hea jälgida, kuidas ühiskondlike murrangute ajal muutusid kultuurimälu paradigmad, mis illustreerib hästi kultuurimälu dünaamilisuse mõtet. Muutusid kultuurimälu kujundamise põhisuunad, väärtused ja kaanonid: rõhuasetused ideoloogias, teemades ja nende representatsioonides, muuseumis kui institutsioonis, nende hierarhias ja nimedes, muutus võimu ja institutsiooni vaheline suhe ning muuseumi võime, tahe ja oskus kujundada ühiskonna kollektiivset mälu.

Kõigi doktoritöös käsitletud kolme murranguperioodi jooksul olid muuseumid Eestis ühed esimesed institutsioonid, mille kaudu paradigmat muudeti – muuseumid olid ühiskonnas esimeste hulgas, kes kujundasid uue kultuurimälu kaanoni. Samuti iseloomustas neid perioode väga suur uute muuseumide hulk. Ent kuigi muuseumid teostasid muutusi väga kiiresti, siis intensiivsete algusaastate järel edasine areng aeglustus. See võib olla ka üks põhjusi, miks muuseumi rolli täna kultuurimälu analüüsimisel suhteliselt vähe kasutatakse.

Eesti näitel on hea jälgida, kuidas ühiskondlike murrangute ajal muutusid kultuurimälu paradigmad.

Eri aegadel oli muuseumidel erinev tähendus

Muuseumid räägivad sellest, mida mäletada ja kuidas mäletada. See peegeldub nii muuseumi sisemistes muutustes (nt organisatsioon, professionaalsus, eetika) kui ka muuseumi kui kultuurimälu meediumi muutunud suhetes võimu ja laiemalt ühiskonnaga.

Muuseum, mis institutsioonina kujunes Eestis välja 19. sajandil, arenes järgnevalt ühe euroopaliku kultuurrahva kohustuslikuks enesemääratlemise osaks.

Eesti näitel on näha, kuidas muuseumi areng toimus isikliku initsiatiivi ja väikeste huvigruppide juurest järjest suurema riigipoolse huvi ja kontrolli suunas, kuni riikliku muuseumisüsteemi kujundamise ja arendamiseni.

Muuseumi identiteet muutus – valgustusajale iseloomuliku Euroopa klassikalise kultuuri kaudu enesemääramise juurest toimus liikumine Heimat’i ja sealt edasi etnilisuse väärtustamiseni, mis päädis suurtes rahvuslikes muuseumiideedes ning jagunes 20. sajandi jooksul erinevatesse spetsialiseeritud muuseumidesse. Maiskondlik kultuurimälu diskursus asendati 20. sajandi alguskümnenditel rahvuslikuga, seejärel Nõukogude väärtusmaailmaga ning sajandi viimasel kümnendil taastati hoogsalt rahvuslikku kultuurimälu.

Muuseumiväli võib kujuneda eri arengute hübriidses kooskõlas, nagu 19. sajandi Balti kubermangudes; jõulise kogukonnaaktina, nagu Eesti Vabariigi algusaastatel, või ka poliitilise võimu vägivaldse visioonina, nagu Nõukogude muuseumivälja kujundamine 1940. aastatel.

Kuigi Eesti muuseumitraditsioon algab ülikooli teemamuuseumidest, kujunesid ühiskonnas 19. sajandil kõige mõjukamaks baltisaksa seltsidele kuulunud piirkonnamuuseumid kui universaalmuuseumid, mille kaudu võimustati oma territoorium.

Kuigi Eesti muuseumitraditsioon algab ülikooli teemamuuseumidest, kujunesid ühiskonnas 19. sajandil kõige mõjukamaks baltisaksa seltsidele kuulunud piirkonnamuuseumid kui universaalmuuseumid, mille kaudu võimustati oma territoorium.

Maiskondlike muuseumide kõrval tõusid Eesti Vabariigi algusaastatel esile teemamuuseumid, millest kõige olulisemad olid uued kultuurilisele ja poliitilisele rahvuslusele toetuvad mäluasutused (vanim neist, ERM, oli loodud 1909).

Sellele tuginedes lõi Nõukogude võim oma teemamuuseumide võrgustiku, kuid lisaks kattis ta territooriumi isiku- ja koduloomuuseumidega, millel oli samuti selge poliitiline eesmärk – selle kaudu võimustas ta kultuurilised sümboltegelased ja mälupaigad.

Kui 1920. ja 1940. aastaid iseloomustas aktiivne teemamuuseumide loomise faas, siis taasiseseisvumisperioodile oli iseloomulik koha- ja vähemuskultuuri-muuseumide buum, mida oli eriti näha väikeste kohalike muuseumide näol, mida 1990. aastatel loodi kümneid ning mis aitasid kaasa Eesti kui muuseumimaa kuvandi loomisele.

Ei suudetud kokku leppida, milline muuseum on olulisim

Muuseumi ja riigi vaheline võimusuhe on olnud eri murranguperioodidel erinev. Esile saab tuua riigi suhtelist passiivsust museoloogia valdkonna suhtes, seda eriti 1920. aastate alguses. Selle kõrval tõusid esile muuseumivaldkonna eestvõitlejad.

Suhteline passiivsus väljendus näiteks uute muuseumide kanoniseerimisprotsessis ehk loomise ja riigistamise teemal. Selle üks põhjus võis olla asjaolu, et muuseumi ei peetud piisavalt oluliseks kultuurimälu kujundajaks, teine põhjus võis aga olla baltisaksa traditsioon, mida kanti edasi ka varases eesti rahvuslikus muuseumikultuuris, et muuseum oligi seltsi asi ja riik ei peagi sinna sekkuma.

Kindlasti mängis kaalukat rolli väga keeruline majanduslik olukord. Viimane iseloomustas kõiki kolme muutuste perioodi. Nõukogude riikliku süsteemi osana jäid muuseumid peale lühiajalist ümberkorraldusperioodi samuti ühiskonnas tagaplaanile.

Mitmeplaaniline oli olukord ka 1990. aastatel. Riikliku okupatsioonimuuseumi loomist Eestis ei algatatud, küll aga toetati rahvuslike muuseumide ümberkujundusprotsesse. Sellel protsessil oli tugev poliitiline tasand, ERMist kujunes restitutsiooni üks sümboleid. Kannatuse asemel pidi ühist identiteeti edasi kandma rahva- ja kõrgkultuur.

Riigi tasandil ei suudetud Eestis uute muuseumihoonete rajamist algatada ei 1920. ega 1940.–1950. aastatel; alus kõige kaalukamatele linnakujunduslikele otsustele loodi alles 1993. aastal, kui viidi läbi kahe suurema muuseumihoone, EKMi ja ERMi arhitektuurivõistlused – neist esimene valmis küll üle kümne aasta hiljem ning teine jäigi sel kujul teostamata. See oli justkui déjà-vu 1920. aastaga: kui toona ei suudetud otsustada, kumba muuseumi esimesena riigistada, siis nüüd ei suudetud otsustada, kumba muuseumi peaks esimesena püstitama.

Seda protsessi võib tõlgendada kaheti: ühelt poolt peegeldas see muuseumi kui institutsiooni suhteliselt jõuetut positsiooni riigi kultuuripoliitikas ning laiemalt muuseumide üsna nõrka enesekehtestamisvõimet ühiskonnas. Viimast kinnitavad nii avalik arvamus kui ka otsused, mis viisid ERMi projekti seiskumiseni.

Teiselt poolt näitasid need otsused siiski tulevikku vaatamise julgust: koostöös muuseumide ja ministeeriumiga suudeti kõige suurema madalseisu perioodil algatada kahe suurmuuseumi arhitektuurivõistlused. Nendest kujunesid uue muuseumiparadigma sümbolid: võimukad, massiivsed, suurejoonelised ja kaasaegsed kompleksid. Ja kuigi unistused lendasid kõrgemalt kui reaalsus, siis ka paberarhitektuurina kandsid nad uue muuseumi ideed Eestis.

See doktoritöö on esimene põhjalikum ülevaade Eesti muuseumiloo olulisematest murranguaegadest. Dissertatsiooni üks laiemaid eesmärke oli anda tõuge seni terviklikult kirjutamata Eesti muuseumiajaloo koostamisele ning inspireerida Eesti kultuuri- ja mäluajaloo uurijaid teema eri aspekte edasi uurima.

Mariann Raisma doktoritööga „Muuseumi võim. Muuseum kollektiivse mälu kujundajana Eestis 20. sajandi murranguperioodidel“ saab tutvuda:  https://entu.app/eka/655cc6bf9ec6b30b7d3c87af?_type.string=thesis&sort=name.string&q=raisma.