EMÜ Veebiajakiri

Kuidas kasvas Kristast “muuseumihull”, nagu ta ise ennast naljatledes kutsus, ja mis ajab teda muuseume külastama? Mis väärtusi muuseumid endas kannavad ja kas meil on ikka kõiki neid muuseumeid vaja? Neile ja paljudele teistele küsimustele annab vastuse järgnev usutlus.  

Aastal 2023 pärjati sind muuseumi sõbra tiitliga. Kas oskasid seda oodata?

Ei, see oli suur üllatus. Kui ma hiljem vaatasin, mis auhinnaga tegu on, ja nägin, millised kultuuritegelased selle on pälvinud, siis tekkis aukartus. Aukartus, sest kõik need nimed tekitasid uhkust. Nüüd seisan mina, täiesti tavaline inimene, nende nimede hulgas. Nii uhke on seal nimekirjas olla!  

Need olid tuntud inimesed. Sina olid esimene muuseumikülastaja, kes selle tiitli pälvis, mida see sulle tähendab?

Jah, tiitlit vastu võttes sain teada, et olen esimene tavakülastaja, kes selle tiitli on saanud. Arvan, et see tiitel, mis mulle omistati, kuulub kõikidele muuseumi külastajatele – ma esindan muuseumikülastajaid.

Muuseumisõbra tiitliga, mis mulle omistati, tänavad muuseumid kõiki külastajaid. Niisiis, sa oled muuseumikülastaja, kes on aastal 2023 külastanud kõige rohkem muuseume…

15. aprillil 2023. aastal alustasin muuseumides käimist muuseumikaardiga. Soetasin endale muuseumikaardi kohe, kui see välja tuli. Alustasin Eesti Ajaloomuuseumist. Huvi kasvas ja nii otsustasin, et käin kõik muuseumid läbi, mida oli võimalik muuseumikaardiga külastada. Minu aasta lõppes 314 muuseumikülastusega. Sihtasutus Muuseumikaart pikendas mu kaarti veel üheks aastaks ja selle aasta aprillini on mul kogunenud 33 muuseumikülastust. Kõik külastused on kirjas minu muuseumimärkmikus, see on see sama märkmik, mida kasutasin ka eelmisel aastal. Mul on endal huvitav hiljem vaadata, kus olen käinud ja mida seal näinud-kogenud.

Mis sind ajendab muuseumis käima?

Ega ma oskagi väga täpselt öelda, mis mind muuseumisse viib. Leian, et kui inimene on juba selles eas, et vanadus hakkab lähemale tulema, siis peavad olema hobid. Nii kurb on näha inimesi, keda mitte miski ei huvita. Kui sul on mingi asi, mis sind huvitab, siis tee seda! Mulle meeldib muuseumis käia ja ma teen seda.

Kuidas sa muuseumidesse pärale jõudsid?

Muuseumi külastamiseks kasutasin peaasjalikult ühistransporti. Liikusin bussiga, kuhu võimalik. Viljandisse, Tartusse, Paldiskisse sõitsin rongiga. Turismifirmadega reisisin Setomaale, Vormsile, Kihnu. Korraldasime sõpradega väljasõite ja pikkisin sisse ka Põhja-Eesti väikemuuseume, näiteks Paemuuseum Porkunis. Mingil hetkel avastasin, et Eestis on ikka veel nii palju huvitavad muuseume ja paiku ning tekkis küsimus, kuidas ma nendesse kõikidesse saan. Tuli võtta auto. Ma sõitsin kahe päevaga tuhat kilomeetrit! Käisin Mõnistes, Varbusel ja Karilatsis.

Millal uudishimust sai süsteemipärane tegevus?

Kõik muuseumid olid mul muuseumimärkmikus kirjas. See tähendas, et mul oli kogu aeg nimekiri ees, kus ma olen käinud ja mitu muuseumi on veel käia. Pidasin täpselt järge. Kui mul oli Bulgaaria reis tulemas, otsustasin, et ei lähe enne kuhugi, kui muuseumid on külastatud. Ma tegin muidugi kõik muuseumid ära, juba jonni pärast.

Tegelikult oli see ikka suur huvi vanade asjade vastu ning soov uute teadmiste järele. Oli ka palju selliseid muuseume, millesse ma ei oleks kunagi jõudnud, kui ei oleks olnud muuseumikaarti. Ma poleks ilma kaardita isegi teadnud, et sihukesed kohad olemas on, poleks selle peale tulnudki, et sõita Rupsi või Kääpale.

Kuidas Kääpal oli?

Minu arust on see kõige puhtam muuseum Eestis, seal käivad inimesed sokkis. Ja see perenaine! Milline imeilus kohvik seal oli – õues oli puuriida kohvik. Väga armas muuseum. Mul oli seal oht, et äkki ma ei jõua bussi peale, sest viimane buss hakkas kohe-kohe liikuma ja rohkem busse sellel päeval enam ei läinud. Perenaine pakkus lahkelt, et saan öö muuseumis veeta ja kuulata 12-tunnist „Kalevipoja” lindistust. Tegin ettepaneku, et võiks sellise sündmuse korralda, kus inimesed saavadki terve öö muuseumis olla ning „Kalevipoega” kuulata.

Kui palju neist muuseumidest oli maapiirkondades – väikemuuseume, mida inimesed ei tea?

Isegi Tallinnas on muuseume, mida inimesed ei tea. Näiteks minu töökoha draamateatri lähedalgi on üks väike muuseum – eramuuseum, mida paljud ei tea. See on Tallinna Rüütliordude Muuseum aadressiga Kuninga tänav 3. Alguses mõtlesin, et mis seal ikka huvitavat on, ainult mingite raudrüüde väljapanek. Muuseumikülastust lõpetades oli aga elamus suur, kuna seal oli rikkalikult materjale ja sain tohutult uusi teadmisi.

Väike muuseum ei suuda suurt kallist näitust teha, aga väikeses kohas on atmosfäär, mis mõjub.

Kuidas saavad väikesed muuseumid, mis ei suuda teha suurt ja kallist näitust, vajalikku emotsiooni edasi anda?

Ükski väike muuseum ei suuda suurt kallist näitust teha, aga väikeses kohas, näiteks Hiiumaal Tobiase majamuuseumis, on atmosfäär, mis mõjub. Esiteks on see imeline koht mere ääres ja siis see maja, kogu see keskkond annab kogemusliku emotsiooni. Või need väikesed muuseumid Setomaal Obinitsas, Saatses. Obinitsas oli veel lisandväärtuseks programm „Rõivile panek“. Ma käisin Obinitsas grupiga ja ühele meie grupist pandi selga seto traditsioonilised riided. Seeläbi tutvustati ja avati seto naise argipäeva ning Setomaa tavasid. Saatses oli lisandväärtuseks joonisfilm ühe naise elusaatusest läbi nelja riigikorra. Ja tõesti, see kontrolljoon oli 200 meetri kaugusel muuseumist – nii mõjus.

Mis on muuseumi rikkus?

Vahest ei peagi olema muuseum rikkalik, vaid loeb emotsioon. Ma olen ise öelnud, et minu jaoks on kunstimuuseum emotsioon ja teised muuseumid on ajalugu. Tegelikult meeldivad ka suurkujude muuseumid. Näiteks üks mu lemmikuid on Tammsaare muuseum.

Ma arvan, et kui piirkonnas on muuseum ja kool, siis on see juba väga suur rikkus. See on piirkonnale võimalus ja mõlemad asutused saab üksteist toetavalt toimima panna.

Kuidas muuseumid ja koolid saaksid koostööd teha?

Kui on veel lapsi, kes seal paigas elavad, tuleb neile kindlasti tutvustada piirkonna muuseumi. Lapsed tuleb tuua muuseumi, seal saavad nad ise vaadata ja uurida, kogeda ja näha, mis enne neid on olnud ja kuidas elatud. Nii õpivad nad vanu asju hindama ja väärtustama. Seeläbi edastame lastele, et minevikus toimunu on väärtuslik ja seda tuleb mäletada.

Ma ise olen käinud väikeses koolis – Koeru koolis, mis asus Aruküla mõisas. See vana pika ajalooga maja on mul tänaseni meeles. Mul on meeles see vana maja hõng.

Kas see vana maja hõng mõjutab Sind ka täna? Kas see tegigi Sinust muuseumisõbra?

Natuke kindlasti. Vanades majades nagu muuseum, on hea olla.

Vahest ei peagi olema muuseum rikkalik, vaid loeb emotsioon.

Enne seda, kui minust sai muuseumihull, oli mul periood, kui sõitsin mööda Eestimaad ringi ja pildistasin mõisaid. See oli veel nõukogude ajal, kui mõisad ei olnud veel korda tehtud. Mul on päris suur fotokogu mõisatest. Ostsin mõisaraamatuid ja muudkui reisin ja vaatasin, kus peaks mõis asuma. Puud kasvasid risti-rästi ees ja nende vahelt oli vaevu mõisamüüre näha. Mu töö võimaldas reisida ja sättisin oma trajektoori nii, et mõisad jääksid tee peale. Siis aeg muutus ja tulid uued omanikud. Mõisaid hakati ilusaks tegema, paljudele ei pääsenud enam juurde ning pildistada enam ei tohtinud. Nii see asi vaibuski.

Mida saaksid õppida esindusmuuseumid väikestelt muuseumidelt?

Väikemuuseumide töötajaid iseloomustab inimlik valmisolek suhelda. Kui minna maale talumuuseumi, tutvustab sealne töötaja muuseumi ja räägib esemetest, näitab lillepeenart vanade talulilledega, mille eest ta ka ise hoolt kannab. Kui õunad on valminud, pakub perenaine õunu või kaevust värsket külma vett. Muuseumitöötajad on väikemuuseumides külastajale lähemal.

Näiteks Mõnistes, Eesti kõige lõunapoolsemas muuseumis, on muuseumiks vana külapood. Mõnistesse sõites ei jäänud tee peale ühtegi kohvikut. Kohapeal leiti mulle šokolaadi ja pakuti kohvi. Mingil hetkel tuli ka üks laps, kes näitas mulle kanamuna: “Vaata tädi, see on veel täitsa soe”. Sain selliseid vahetuid emotsioonie elust enesest. Väikeses muuseumis on ainult üks inimene, aga ta on nagu kõigi jaoks olemas. Mul tekib küsimus, kuidas ta seda kõike jaksab. Vahepeal jõuab ta veel ka uurida, esemeid ja infot koguda, näitusi teha. Nad teevad seda entusiasmiga ja see on nakatav. Kui ma pärast muuseumikülastust oma tuttavatele muljeid jagan, siis ma annan tegelikult edasi seda emotsiooni, mis ma muuseumist sain.

Diplomitest olulisem on südamesoojus, valmisolek ja tahtmine. Oluline on tuua esile piirkonna eripärad ja võlu ning seda teistega jagada.

Kui sul oleks võimalus muuseumipidajatele, omavalitsus- ja riigijuhtidele, nõu anda, mida neile ütleksid – miks on muuseume vaja?

Meil on ütlus, et kes elab minevikuta, sellel ei ole tulevikku. Minu põlvkond on see, kes on kasvanud üles ühtemoodi ajalooga ja hilisemas elus saanud teada teistsuguse ajaloo. Muuseum on see koht, kust me saame infot, kuidas asjad on olnud minevikus.

Olen viimasel ajal mõelnud, et neil, kes tahavad saada riigikokku, peaks olema kohustus osta muuseumikaart, seejärel tuleb sõita läbi kõik muuseumid ja siis vaatame edasi. Nad võiksid kõikidesse muuseumidesse sõita ühistranspordiga ja mitte oma ametiautoga.

Aga kui nad tulevad tagasi ja on arvamusel, et meile ei ole seda vana kraami vaja?

Siis ehk ei olegi nende koht riigi eesotsas, kui nad ei oska väärtustada meie asju ja lugusid.

Muidugi on hea ja lihtne konteiner tellida, vana kraam peale visata ja prügimäele saata. Samas võime need asjad puhastada, esile tõsta ja väärtuse anda. Kasvõi oma vanas talus. Kui me vanade esemete eest ei hoolitse, sööb aeg kõik ära.

Meile, eestlastele on kultuuri vaja. Meile meeldib käia teatris, muuseumis, lugeda raamatuid. Eestlastena käime võibolla vähem õhtusöökidel, selle asemel läheme pigem teatrisse ja muuseumi.

Muuseumide hoidmisega väärtustame inimesi, kes elavad seal väikestes külades ja töötavad muuseumides. Nii ka neid memmekesi, kes koovad sokke ja kindaid muuseumi müüginurka müügiks. Ma ise ei ole kuduja ja ostan hea meelega maakoha muuseumist sokid ja memmed saavad selle eest raha. Vahepeal tuleb piiridest natukene välja vaadata.

Meie ümber on palju asju, kõike ei saa ju koguda? Mis annab asjale väärtuse?

Väärtus on see, kui räägime neist inimestest, kes selle esemega kokku on puutunud – lood inimestest annavad asjadele väärtuse. Üks on ajalooline väärtust, kunstiväärtus, ja siis on väärtus ka teadmine, kes selle asja on valmistanud, kellele on see kuulunud ja kes kasutanud, milline on eseme lugu.

Muuseum pakub ka üllatusi. Näitkes on draamateatri maja ju väga ilus, aga 1930ndatel leiti, et see tuleb maha võtta. Selle asemele pidi ehitatama kuubik. Täna saame selle kohta teateid Arhitektuurimuuseumist Rotermanni soolalaos. Seal on väljas omaaegsed pildid ja joonised. Mul on ikka hea meel, et Draamateatri majast kuubikut ei tehtud.

Väärtus on see, kui räägime neist inimestest, kes selle esemega kokku on puutunud – lood inimestest annavad asjadele väärtuse.

Mida muuseumi külastus sulle pakub?

Ma tunnen, et muuseumis käimine teeb mu elu rikkaks. Muuseum õpetab väärtustama seda, mis on meie ümber ja mis on olnud. Kui me väärtustame muuseumi, väärtustame ka minevikku ja olevikku meie ümber.

Lõpetuseks on sul ehk mõni soovitus muuseumitöötajatele?

Vahepeal ma igatsen tihemini vahelduvaid näitusi. Samas ei peagi kogu näitust uueks tegema, piisab, kui olemasoleval näitusel midagi uut esile tõsta, esitleda mingit uut museaali või lugu. Samas on pakutavad muuseumituurid väga huvitavad. Ka ekskursioonid muuseumi fondihoidlatesse on põnevad, sinna tavaliselt külastajaid ju ei pääse.

Väikemuuseumidel võiks olla suurem valmisolek pakkuda rohkem kohapeal tehtud asju. Sügisel näiteks, kui õunad valmivad, võib õunamahla pakkuda või kevadel rabarberikooki. Kui maakohtades ei ole poode ega kohvikuid, siis on just muuseum see koht, kus külaline saab natukenegi kosutust. Võibolla saaks müüa ka asju, mis tutvustavad piirkonda ja kogukonna liikmeid.

TIITEL
Eesti Muuseumiühing valib alates 2006. aastast igal aastal inimese, kes oma töö või tegevusega on toetanud Eesti muuseume, aidanud kaasa nende arengule ja tutvustamisele. Muuseumikülastaja sai selle auhinna tänavu esmakordselt.