EMÜ Veebiajakiri

Muuseumitöö võlu seisneb paljuski pühendunud ja asjatundlikes kolleegides, kes tihti asuvad juhi rolli täitma muuseumispetsialisti erinevatelt positsioonidelt. Valdkonna tundmine on muuseumis suur väärtus. Spetsialistina juhipositsioonil olles viib aga spetsialisti pühendumus ja kirg sageli keeruliste ja ebaselgete rollideni organisatsioonis. Teine suur väljakutse juhina on iseenda märkamine. Küllap on kõik inimesed vähemal või enamal määral tähele pannud oma käitumis- ja mõttemustreid. Tähelepanelikumad märkavad, et üks selliseid mustreid on leida süüdlasi väljastpoolt meid endid. Iseendasse vaatamine on ebamugav, aga oluline selleks, et võtta organisatsioonis maha asjatu „müra“ või tunnete kumuleerumine, mis muudab suhted kolleegidega keeruliseks.

Kolmas väljakutse juhina on meeles pidada, et probleemide kõrval tuleb märgata ka õnnestumisi. Inimlikult suhtume muredesse suurema tähelepanuga, sest need vajavad sekkumist ja lahendusi. Lõpuks tundub, nagu ainult mured oleksidki. Juhi roll on tõsta oma pilk veidi kõrgemale, näha kõiki asjaolusid ja tuletada meelde ka positiivset. Ja neljandaks – ka kirest ja pühendumusest oma töö vastu võib läbi põleda. Muuseumitöötajad, ka juhid, on sageli väga pühendunud – nende töö on ka nende hobi ja lõpuks on nende töö kogu nende elu.

Olen Tallinna Linnamuuseumis töötades seisnud silmitsi nii iseenda kui ka kolleegide inimlike pimenurkadega, ka ise olen mõnikord unustanud ära positiivse, ka ise põlenud kirest armastatud valdkonna vastu. Õigel hetkel neid kitsaskohti tabades ja läbi rääkides ning juhina seesmiselt kasvades ei ole töökeskkond saanud sellest kahjutekitavalt häiritud. Sellest hoolimata mõistan, et neutraalne organisatsiooniväline tugi ja professionaalsed tööriistad avavad koostööks uued vaatenurgad. Muuseumiühingu koostatud uuringu tulemused ainult kinnitasid minu märgatut – juhtimisoskused ja tööõnn on omavahel seotud. Tallinna Linnamuuseum on oma tegutsemisloo jooksul varemgi tegelenud töötajate tööõnne küsimustega. Esmakordselt kaasati superviisoreid ja osaleti HappyMe programmis umbes kuus aastat tagasi, et tulla paremini toime tollal toimunud struktuurimuudatuste tagajärgedega. Tänavu kaasasime psühholoogi ja tööõnneuurija Tiina Saar-Veelmaa otseselt mainitud muuseumiühingu uuringust innustust saades, et toetada tööõnne ja anda meie osakonna-, filiaali- ja valdkonnajuhtidele tuge otsingutel spetsialisti- ja juhirolli vahel ning töörollis iseendana alles jäämise toetamiseks. Praegusel keerulisel ajal tundus, et meil tööandjana on kohustus ja võimalus pakkuda töötajale tuge.

Kavas on läbi viia kolm grupisupervisiooni eraldi neile juhtidele, kel on alluvad, ja valdkonnajuhtidele, kel otseseid alluvaid ei ole, kuid kes töötavad muuseumiüleselt kõigi oma valdkonna spetsialistide juhtimisega. Lisaks saab iga juht kolm personaalset supervisiooni oma isiklike tööalaste väljakutsetega tegelemiseks. Esimesed kohtumised superviisoriga on andnud positiivseid tulemusi: mõned kolleegid tunnistavad, et töökiires pole muidu aega selliste „suuremate“ ja „filosoofilisemate“ teemadega tegeleda. Mõni kolleeg ütleb, et need kohtumised on andnud talle üldse elu jooksul kõige suurema tõuke teadlikuks seesmiseks arenguks. Paar kolleegi tunnistavad, et need kohtumised on tema ainuke hetk veidigi aega maha võtta.

Ja mida veel: taolised organisatsiooni ühtsust arendavad kohtumised, kus arutuse all ei ole eraldi ühe või teise filiaali või osakonna teemad, kasvatavad õlgõlatunnet – me saame aru, et meie suurem eesmärk on üks – luua supertoredat külastuskogemust Tallinna muuseumides. Kui me ise oleme oma tööd tehes õnnelikud, paistab see välja külastajatelegi. Oleme varem sarnaste enesehoiuvõtete praktiseerimiseks mõeldud koolitusprogrammi abil toetanud muuseumi publikuga tegelevaid töötajaid: klienditeenindajaid, külastusjuhte ja õppedisainereid, et nemad saaksid paremini tulla toime klientidega keerulistes olukordades ja iseenda hoidmisega selle juures.

Muuseumid on järjest enam ühiskondliku elu keskpunktis, olles sillaks mineviku ja tuleviku vahel, toeks identiteediotsingutel pöörases maailmas ning rahunemispaigaks läbipõlemisühiskonnas. Selle kasvanud ühiskondliku rolliga on muutunud ka muuseumitöötaja amet – see pole ammu maailma kõige stressivabam. See vähene, mida saame oma töötajate heaks teha, on toetada oma inimesi. Muidugi on oluline, et taoline toetus oleks järjepidev, kuid ka esmaste tööriistade kätteandmine ja esmaste eneseabivõtete õppimine on juba suur samm edasi turvalisema ja õnnelikuma töökeskkonna loomisel.

Tiina Saar-Veelmaa, psühholoog ja tööõnne uurija:

„Näen kultuurisektori toetamist Eestis suure missioonina. Just tänu kultuurile jääb püsima meie rahvuslik identiteet ja uhkus. Suure missiooniga töö eeldab suurt pühendumist ja see on paraku peamisi läbipõlemise põhjusi. Kui lisaks on tegemist riigisektoriga, kus on omajagu reegleid ja bürokraatiat, võib spetsialiste tabada töötüdimus. Nende kahe sündroomi koosmõjul muutuvad töösuhted peagi toksiliseks ja avalduvad lõpuks ka teenuse kvaliteedis. Mul on ääretult hea meel, kui Tallinna Linnamuuseum minu poole pöördus, et kraadida organisatsioonikultuuri temperatuuri, värskendada sihti ja võimaldada võtmetöötajatel enda töörollile n-ö helikopterivaates pilku heita. Võiks ju arvata, et tööõnn, see on selline võltspositiivne hoiak, kus kõigil on suu kõrvuni ja tuju hea, aga tegelikult on tööõnn ehe ja aus olemine. Supervisioonide käigus saab tuua nähtavale ka selle, mis kurnab, tüütab, kurvaks teeb. Läbipaistvus on hea töökultuuri peamine tingimus, punkt, kust saab koos edasi minna. Tunnistan, et see nõuab suurt julgust ka juhilt, kes otsustab asuda kaasava juhtimisele teele, kus inimeste mõtted ja tunded on ausalt nähtavale toodud. Samas on see praeguses muutlikkus maailmas minu arvates ainuvõimalik tee.“

Maris Rosenthal, peavarahoidja:

“Kuidas tagada meeskonna liikmetele tööõnn kohas, kus nad viibivad peamise, sh parima osa oma päevast? Selle üle on minul olnud võimalik nüüd supervisioonide ajal mõtiskleda ja teiste juhtidega arutleda. Igapäevaselt meeskonnatööd tehes lähtun põhimõttest, et tööõnne aluseks on teadlikkus iseendast ja oma soovidest. Teadlikkus ka sellest, milliste inimlike kitsaskohtadega on vaja igaühel töötada. See viimane on raske, aga siiski tehtav. Kindlasti on see üks koht, kus kaasata appi spetsialiste väljast. Tallinna Linnamuuseumi teaduse ja kogude meeskonda kuulub 22 erksat ja kirglikku spetsialisti. Kuidas töötada ühise eesmärgi nimel selliselt, et maailma parimasse linnamuuseumisse tuldaks särasilmselt tööle iga päev, ning kuidas sellel teekonnal, kui takistuseks on näiteks muutused, siiski teineteist (sh oma juhti) usaldada, et säiliks kirg pärandit hoida, uurida, konserveerida ja populariseerida? See tore tööamps saadab mind juhina iga päeva veel ja veel!”  

¹ Uuring: Iga teine muuseumitöötaja tunneb end palgavaesena. Eesti Muuseumiühingu kodulehekülg