EMÜ Veebiajakiri

Vilunud muuseumisõber muidugi teab, et kõige kasulikum on külastusaeg ette kokku leppida. Soovitavalt isegi mitu päeva. Muidu võib juhtuda, nagu juhtus minuga 2025. aasta suve hakul Tabiveres, et kuigi aleviku keskmes olevatel hoonetel on atsakas arhitektuur ja uudistada saab ka militaarhuvist rääkivaid tunnismärke, on muuseumi uks kinni. Et kodulehel on uusim postitus mullune ning tihedamalt materjali hoopis 2017. aastast, siis tekib ka kahtlus, kas seal üldse midagi veel toimetatakse ja ega külastaja koguni tülinaks kukil pole. Nii võidakse olla tõesti lubatult „piirkonna ajaloo säilitaja“, kuid säilitatavat hoitakse pigem endale. Käru muuseum – millest meedias on tänu karismaatilisele Aljona Suržikovale ilmselt kõik kuulnud – osutub 2024. aastal ilma ühegi võõrustajata räsitud (või tööveteranidest?) käruvanakeste ja leludega täidetud hooneks. Tundub olevat veel üks maja, mille uks on kinni ja ümbruskond on üksildane (rahvamajagi töötas esmaspäevast neljapäevani). Aga kui küllatulek on eelnevalt kokku leppimata, siis võid eraomanduses muuseumi ukse ees jääda pika ninaga.

Mõni muuseum on kogude mõttes justkui mastaapne – näiteks isegi seeniorist põdratopise, ent ka vahvate uute näitustega Viljandi muuseumis või suurepärase Rael Arteli kureeritud uue püsiekspositsiooniga Narva kunstigaleriis, kus tuli pannakse sinu pärast põlema. Või Taeblas asuv Ants Laikmaa majamuuseum , mis on tükk suuremast organisatsioonist ja pakub ilma „elamuskeskuse“ või mõne muu vastikult eurorahade saamise haisuga projekti tiitlita tõelist rändu Eesti kunsti klassiku omailma. Milline autentne interjöör, kui lummav park, milline armas piparkoogimajake, õhkab ainus külastaja.

Rahastuse mõttes keerukam, ent asukoha mõttes parem on toimetada Evald Okase järeltulijatel. Eraomandusest hoolimata aitab asukoht kesk Haapsalu linna, programmi rikkus ning ka nooremate pereliikmete aktiivsus kuhtumisest hoiduda. Ilmselt võiks „mantlipärijate“ kasvatamist mujal teha süsteemselt või ka jaksu lõppedes ausalt ukse kinni panna. Tõtt-öelda, sageli on eksponaat ka seeniorist töötaja ise – giid, pedagoog, valvur, koristaja – ühes isikus. Olen sageli nautinud võõrustaja avatust, empaatiat, mis jääb ka sooja mälestusena meelde. Põlluotsa talumuuseumis, mille kohta korralikku teavet ei leiagi, viitsiti tänaseks aastaid tagasi linnalastele pühendunult näidata, kuidas villast saab lõng. Velise külas olevas Sillaotsa talumuuseumis ei näe ausalt öeldes ükski asi ei rariteetne ega liiga huvitav välja – sellist roostes kola on vahest igal koduõuel, kuigi tänasele vaatajale on  muuseumi loomise aja ehk 1980. aastate stiilipuhtal rustikaalsusel mingi võlu. Nemad aga korraldavad iga aasta oma sügiskonverentse ning tutvustavad kohalikele vähemasti korra kuus talutöid, rahvakombeid või midagi muud kasulikku.

Liivi muuseum on noorendanud ekspositsiooni ja meelitanud rahvast õuele teatriga, kosutanud kirjanduselu ning tutvustanud kirjaniku pärandit. Muuseumihoone ise on aga nädalavahetusel üllatuslikult kinni, teistel päevadel kümnest neljani külastusaeg on tööinimestest külastajaid suisa vältiv. Võrreldava väikese teemamuuseumina on Viljandi linnale kuuluv Kondase Keskus parimas mõttes ambitsioonikam, olles muutunud linnakese kõige huvitavamaid uurimuslikke kunstinäitusi ning kaasaegset loomet tutvustavaks kohaks. 2024. aastal oli sealne mastaapne Ida-Euroopa autsaiderkunstinäitus samal ajal ka Tartu Ülikooli ja Valga muuseumis.  

Kunagi tahaks minna Karilatsi vabaõhumuuseumisse, mis on silma hakanud tubli museaalide digiteerijana. Selle viimasega ei saa hakkama kõik suurte linnade, näiteks Tallinna või Pärnu esindusmuuseumidki. Mis siis „avatud ainult ette helistamisel“ või „meil on kolm 0,5 töötajat“ juhtudel tegemata jääb? Mõtestustöö. Näiteks Hiiumaal (viis tegutsemiskohta!) on arusaadavalt põhiliseks murekohaks eksistentsi jätkumine ja külastajate kütkestamine. Kuigi kohalikult muinsuskaitseseltsilt ilmus sissevaade Hiiu Kaluri aegadesse, ootaks ka erinevaid käsitlusi muuseumi poolelt. Kasvõi ülevaadet Kärdla südameks oleva kalevivabriku toodangu disainist. Vahest tasuks šnitti võtta kirikutest, mis suviti ühinevad võrgustikuks „Teeliste kirikud“ ning avavad uksed külastajatele. Muuseumiöö näitab, et huvi on. Praegu pakutavad kohaliku turismiinfopunkti kaardid ning iseseisvad otsingud inspireerivad väheseid, sest külalisi ei saa sundida piirduma maakonna piiridega ning nõutama mitmeid päevi oma külastuse ette teatamist. Ja kui uksed jäävad suletuks, oleks aus publikut eksitava muuseumitiitliga mitte narrida. Või on see siiski liiga palju tahetud?