EMÜ Veebiajakiri

Taaskasutusnäitus leidlikkusest 2024. aastal sobis muuseumi uudishimupäeva aktsioon kokku Tartu 2024 Euroopa kultuuripealinna programmi kuulunud leiutamise, leidlikkusele ja taaskasutusele pühendatud muuseumide ühisnäituse projektiga „Peedist pesumasin“. Maanteemuuseumis Rael Arteli kureeritud osanäitus alapealkirjaga „Leidlikkus teel“ keskendus nõukogudeaegsetele leidlikele praktikatele liikumisel punktist A punkti B. Nagu ikka, ei mahtunud kõik huvitav näituse ruumidesse. Niisiis otsustasimegi tuua uudishimupäeva programmi sobiva ajutise näituse vormis üheks nädalaks rahva ette täiendava valiku esemetest. Näitamiseks valisime välja Tartus tegutsenud pimedate ja vaegnägijate tandemiklubi „Kvartoped“ kirjalikud materjalid ning isetehtud sõidu- ja tööriistad, erinevad isevalmistatud sõidukid ja sõidukite tarvikud alates Družba mootorsae mootoriga jäävõrrist ja abimootoriga Soome kelgust kuni omatehtud pedaaliluku ja piimaveorattani. Vaid kaks eset olid ka varem näitustele jõudnud.

Teeme ise näituse Tundus loomulik, et leidlikkusest ja isetegemisest rääkivat ajutist näitust võiks teha võimalikult leidlikult ja iseseisvalt. Seetõttu otsustasin kuraatorina teha näituse valmis omal jõul käsitööna alates näitusestendide käsitsi kirjutamisest ja illustreerimisest kuni teostuseni. Kujunduses soovisin uute materjalide ostmisele eelistada vanade näituste jääkide kasutamist. Uudishimupäevale eelneva kahe nädala jooksul tõime varahoidjate juhatusel esemed kogudest välja, restauraator vaatas need üle ja puhastas, üheskoos täpsustasime esemete infot. Seejärel koostasin näitusetekstid ja asusin käsitsi stende kujundama. Kui esemed olid jõudnud näituseruumi Varbuse postijaama tõllakuuri seminariruumis, oli edasine juba ühele inimesele jõukohane töö: vaipade ja stendialuste paigutamine ning omatehtud kujunduse paikasättimine. Näituse eelarve kujuneski 150 euro suuruseks, juurde tuli osta mõned markerid, A2 mõõdus joonistuspaberi lehed ning jalgrattahoidjad. Enamik teostuseks vajalikku oli juba muuseumi laopinnal olemas – stendideks kasutasin varasemate näituste stendide tagakülgi ja aluseid, olemas oli vaipkatte jääke ja vitriinide osi.

Kasu nr 1 – teistmoodi töö kogemus Vabas vormis hüpiknäitus võimaldab oma ametikoha rollist välja astuda, proovida näiteks kujundaja või teostaja rolli ning jõuda sedakaudu katse-eksituse kaudu kogemuslikult toimivate lahendusteni. Olin koostanud teemade ja esmete kohta sisutekstid ning asusin neid ühel õhtul kodus markeritega püüdlikult A2-formaadis joonistuspaberitele kandma. Lootsin, et töö käigus tekivad tekstide juurde illustratsioonid ning paika loksub teksti suurus ja stiil. Õnneks on kodustes tingimustes töötades lähedal ka laia vanuselise ja soolise jaotusega ligipääsetavuse eksperdid, kelle abil õnnestus liighoogsad trükitähed loetavaks sättida. Kabinetivaikuses koostatud kuraatoritekstid kahanesid ekspertide tagasiside ja valitud formaadi mõjul kiirelt kolmandiku või poole võrra.

Kasu nr 2 – kogude ülevaatamine ja mõtestamine Otsus näitus teha tekitab vajaduse ja võimaluse vähem uuritud esemed üle vaadata ning nende kohta nii muuseumilt kui ka laiemalt auditooriumilt täiendavat infot saada. Nii sai mõni ese üle kümmekonna aasta korralikuma puhastuse ja hoolduse. Üle sai vaadatud kahjustused ja täiendatud eseme kirjeldus. Uudishimupäeval näitust vaadanud külastajad jutustasid oma mälestusi, näiteks ühe iseehitatud Soome kelgu mootori tüüp sai külastaja märkuse peale jooksvalt punase markeriga täpsustatud. Ootamatult menukaks osutus sotsiaalmeediapostitus 1980. aastatel omavalmistatud pedaalilukust – üle 60 kommentaaris anti väärtuslikku infot nõukaaja autokultuuri kohta ja jagati nippe vaevaga hangitud autode kaitsmisel.

Kasu nr 3 – meedia tähelepanu Muuseumide trump olulistele küsimustele tähelepanu tõmbamiseks on jätkuvalt kogude varamu. Ajakirjanik tuleb kohale, kui midagi on ka ette näidata. Tele- või raadiostuudio uksest pääseb muuseumitöötaja sisse ikka koos huvitava museaalist kaaslasega. Uudishimupäeva skandaalivaene laupäev, muuseumiühingu hea kommunikatsioonitöö ja teade seninäitamata imemasinate näituse avamisest tõigi kohale rahvusringhäälingu. ERRi ajakirjanik Leevi Lillemäe viibis kaamera ja mikrofoniga muuseumis üle tunni ning huvitus põhjalikult nii näitusest kui ka Eesti muuseumikogude olukorrast üldiselt. Võimalus rääkida olulistest teemadest üleriigilistes tele- ja raadiouudistes ei oleks ilmselt avanenud näituse asemel üksnes kogude tutvustusi korraldades.

Isegi ajutine uudishimu aitab edasi Väga ajutist näitust võib muuseumi jaoks mõtestada nii kogemusõppena, kogude miniuurimusena, kommunikatsiooni- ja turundusprojektina või ka lihtsalt vabastava teraapilise isetegemiskogemusena olukorras, kus tavanäituste eelarvestandard on neljakohalise ruutmeetrihinnaga ning suhtlus projekti koostööpartneritega nõuab ohtralt koosolekuid ja kooskõlastusi. Katsetuslik väga ajutise näituse vorm ei asenda põhjalikku uurimis- ja kogumistööd. Valminud näitus pole ka võrreldav pika aja jooksul ette valmistatud ja professionaalselt teostatud projektidega. Suuremate eesmärkide ning oluliste mõistmiste ja märkamiste poole liikumine nõuab aga uudishimulikku avastamist, mida teinekordki on kasulik hüpiknäituse vormis proovida.