Me ei ole teineteise konkurendid. Intervjuu Soome Instituudi juhi Hannele Valkeeniemiega
Soome-eesti sõprussuhete ekspert Hannele Valkeeniemi on elanud Eestis peaaegu kümme aastat. Neli viimast neist on Hannele tegutsenud Soome Instituudi juhina, enne seda oli ta pressinõunik Soome saatkonnas. Ise peab ta ennast sillaehitajaks, kelle soov on taastada soomlaste ja eestlaste kultuurilist sidet, mis on vanem kui meie rahvusriigid. Hannele tegutseb iga päev selle nimel, et kultuurikoostöö ei jääks vaid sõnakõlksuks, vaid leiaks päriselt aset. Selleks on olulised inimeste kohtumised ja igapäevane suhtlus.
Kuidas sündis soov end Eestiga siduda? Esimene külaskäik Eestisse jättis mulle sügava mulje ja kustumatud mälestused. 1986. aastal õppisin Tampere Ülikoolis ajakirjandust ja tegime kursusega õppevisiidi Tallinna. Siis oli veel sügav okupatsiooniaeg, eriti sünge ja rõhuv aeg – ei olnud isemajandavat Eestit ega Hirveparki. Inimesi saadeti Tšornobõli koristustöödele, Afganistanis käis sõda – oli märgata üleüldist ahastust. Mulle tundus, et tegu oleks just nagu minu kultuuriruumiga, aga midagi selles oli sügavalt valesti. Minus kasvas trots ja uudishimu samal ajal – tekkis soov paremini mõista, mis on juhtunud. See viis mind arusaamiseni, et see oleks võinud juhtuda ka Soomega. Siis kui Eestis oli juba vabanemisprotsess, olin ma praktikal Eesti Raadios. Toona tegutses veel soomekeelsete saadete osakond. Tallinnas ja selle ümbruses oskasid kõik soome keelt, ma ei pidanud õppima eesti keelt. Alles siis, kui hakkasin käima Lõuna-Eestis, tekkis vajadus eesti keelt õppida. Lõuna-Eesti oli võrreldes Tallinnaga nagu teine maailm, ainuüksi see sõit sinna. Meie üllatuseks ei olnud Eesti teede kaardid laialt levinud. Lõpuks me leidsime ühest bensiinijaamast raudteede kaardi. Nii juhtuski, et kui Tallinnast Räpina poole sõitma hakkasime, jõudsime hoopis Tapale. Õhtuks jõudsime ikka Räpinasse. Minu esimeseks koostöö arendamise projektiks oli Räpina ja Kangasala valdade kokkuviimine.
Kui sa esimest korda Eestis käisid, kas kogesid midagi kultuurišokilaadset? Ma ütleks, et okupatsioon oli šokk, mitte Eesti kultuur. Mul oli tunne, et see on minu kultuuriruum ja meid surutakse maha. Ühiskonna puhul oli mulle pigem harjumatu, et 1990ndate Eestis pidi muret tundma auto kojameeste pärast või sellepärast, kas rehvid või kütus on paagis ikka alles, kui oled auto kuhugi parkinud. Selline teatav majandushullus on olnud mulle šokeeriv kogemus. Ja nüüd on üllatav see, kui kiiresti Eesti on sellest ajast taastunud ja edasi liikunud – see on toimunud kõik väga kiiresti.
Mis sind motiveerib Soome ja Eesti vahelist lõimimistööd tegema? Minu soov on taastada sidet soomlaste ja eestlaste vahel, kuna meie kultuuril on ühine juur. See ei ole juhus, et meie vanimad sõnad on samad, kolmandik sõnadest on ühe tüvega, mõtteviisi alusjooned on ühiselt kujunenud. Meil on erinev ajalugu, see on loonud erinevaid kultuurikihistusi, ent põhi on sama. Mulle on oluline taastada meie kultuuridevaheline sügavam ühtekuuluvustunnet, mis okupatsiooni ajal murenes. Meie kultuuriline kokkukuuluvus on ellujäämise küsimus. Üksi me ei jää ellu, aga koos oleme tugevad. Soomlased ja eestlased peavad olema üksteisega ühenduses, pidevas kokkupuutes, pidevas võrdluses, et näha, mida teine teistmoodi või samamoodi teeb. See on ka iseenda mõistmiseks ülioluline. Võrdlus toimib meie puhul hästi, kuna meil on piisavalt sarnasusi, et luua üksteisest sügavam arusaam. Mida rohkem me võrdleme, seedime, vaatame ja toimunut analüüsime, seda sügavamaks ja selgemaks muutub arusaam nii iseendast, kui teineteistest, seda tugevamaks muutub side. Kunagine rannikualade sõbrakaubandus on hea näide toimivast koostööst. Rannikurahvastel läks vahetuskaubaks ainult see, mis endal üle oli. Näiteks Soome vetes oli rohkem kala ja Eesti aladel olid viljakamad maad, nii vahetatigi kala vilja vastu. Selliselt toimides on kasu mõlemapoolne, anname ära selle, mis meil üle, ja saame vastu seda, millest puudus. Ma sooviks sellist mõttelaadi meie kultuuride vahel palju rohkem juurutada. Me oleme harjunud vaatama teineteist kui konkurenti. Näeme ainult esimese taseme tehinguid – mina müün ja sina ostad. Kahjuks näib, et sõbrakaubanduse mõtteviisiks on veel vara, üks põlvkond ehk 30 aastat ei ole piisavalt pikk aeg. Sellest on minu arust väga hea näide minu luhtunud katse Soome ja Eesti muuseumikaarti ühendada. Koos oleksime loonud ühe suure muuseumikülastuspiirkonna. Pikaajaline perspektiiv oleks olnud muuta mõlema riigi muuseumikülastajad kergemini kättesaadavaks ja kergemini hõlmatavaks. Muuseumikülastuste arv oleks pikas perspektiivis tõusnud ja kõik osapooled oleksid võitnud. Kahjuks ei näinud Soome pool seda kasu – ei saadud aru, et Eesti on kultuuri suurriik.
Mis sulle Soome Instituudi töö juures on kõige rohkem meeldinud? Peokõnedes räägitakse, kui olulised on Soome ja Eesti vahelised sõprussuhted ning et meil tuleb soodustada ja jätkata koostööd. Praktiliseks järjepidevaks koos tegemiseks võivad riigivisiidid anda hea tõuke, aga päriselt teevad koostööd inimesed. Mulle on alati olnud olulised Eesti ja Soome suhted just inimeste tasandil ning just see sügavam kultuuriline üksteisemõistmine, arusaam, et oleme nii sarnased ja samas erinevad. Soome Instituudi töö on ka argipäevatöö, nendes kahes kultuuriruumis tegutsevate inimeste ühendamine, jätkusuutlike kultuurisidemete loomine, et tekiks sügav arusaam sellest, kes me oleme ja kust me tuleme – see on kõike muud kui sõnakõlks. Mulle meeldib, et instituudis toome reaalselt inimesed ühte ruumi kokku ja seejärel vaatame, kas kokkutulnud hakkavad omavahel n-ö mängima. Me loome ruumi, milles saavad areneda uued ideed ja koostöökohad. Nii näiteks sündisid arutelufestival Alasti tõde, Juhan Kuusi Fotonäitus, Ingerlased – peidetud lood. Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik on öelnud, et elujõuline kultuur on see, mis on pidevas kokkupuutes teiste kultuuridega ja seedib kogetut ise enda kasuks. Kui aga keegi püüab vägivaldselt sulle oma kultuuri ja tõekspidamisi peale suruda, siis see ei ole enda kasuks seedimine. Ma arvan, et eestlaste ja soomlaste vahel on piisavalt sarnasusi, et see kokkupuude mõlemale kultuurile kasu tooks ja annaks seda, mida enda kasuks seedida. Samas meie erinevused, nagu soomlaste aeglane planeerimine ja sügav arusaam võrdsest ühiskonnast ning eestlaste julgus ja pealehakkamine täiendavad üksteist. Me teame, et riik on uus nähtus ja meie kultuurid puutusid kokku juba enne rahvusriike. Me oleme üks läänemeresoome kultuuripiirkond, mis okupatsiooniperioodil üha rohkem lahku kasvas. Nüüd on meie ülesanne tulevikku luua nii, et me jälle kokku kasvaks. Poliitilised piirid on vägivaldse mõjuga meie kultuuritajule. Teadlikkus oma kultuurilisest identiteedist tugevdab meid nii eestlaste kui soomlastena, nii oleme ka tugevamad läänemeresoomlased. Meil ei ole vaja loobuda oma ühest või teisest identiteedist, et olla hea Läänemeresoomlane.
Hannele istub Põhjalas ja joob kohvi. See on Hannele kui soomlase põhitegevus. Foto: Andres Teiss.
Millised on su edasised plaanid? Hiljuti taipasin, et Eesti ja Soome suhtluse ajalugu ei ole veel üles kirjutatud – selle peaks keegi ette võtma. Meil oleks vaja rohkem tulevikku suunatud mõtlemist – ambitsioonikaid mõtlejaid, kes loovad ühise Soome lahe visiooni. See aitaks meil mõista, mida me teineteiselt ootame ja luua üheskoos ühist tulevikku. Teiseks jätkan tööd, et meil oleks rohkem ühistegevusi. Soome ja Eesti suhe on hea, aga kui sellega ei tegeleta, siis see hajub. Me oleme faasis, kus peame oma tulevikku uuesti mõtestama. Näiteks Sõbrakaubandus 2.0 mõtestamine ja loomine. Üks osa sellest oleks kindlasti ka uus põlvkond, kes on võimeline elama mitmepaikselt ja/või kellel on kaksikidentiteet. Vestles Merily Marienhagen
