EMÜ Veebiajakiri

Teletäht Wendy Becketi tsitaat on tänapäeval asjakohasem kui iial varem. Ajastul, mida iseloomustavad relvakonfliktid, väärinfo ja poliitiline polariseerumine, muutub muuseumide usaldusväärsus strateegiliseks ressursiks, mida tuleb kaitsta. Muuseumid on avatud ühiskonna nurgakivi.

Elame üha enam killustunud maailmas, kus riskid on kuhjunud. Maailma majandusfoorum kirjeldab oma 2025. aasta ülemaailmsete riskide aruandes vahetute ohtudena riiklikke relvakonflikte, väärinfot, äärmuslikke ilmastikuolusid ja suurenevat sotsiaalset polariseerumist, samas kui pikemas plaanis domineerivad riskidena keskkonnakriisid, nagu ökosüsteemide kokkuvarisemine ja loodusvarade nappus. Aruandes rõhutatakse ka seda, kuidas tehnoloogilised riskid, eelkõige tehisintellektipõhine väärinfo, kiirendavad lõhede teket ja õõnestavad usaldust. Üldine pilt kirjeldab vähenevat optimismi üha killustatumal geopoliitilisel maastikul (Maailma Majandusfoorum 2025).

Selle taustal muutub vägivalla tegelik ulatus otsustavaks tänapäeva kultuuripoliitika vastutuse mõistmisel. 2024. aastal registreeris Uppsala konfliktiandmete programm (UCDP) kokku 61 aktiivset relvakonflikti, mis on suurim arv alates mõõtmiste algusest 1946. aastal. Neist 11 lõppes sõjaga. Kokku hukkus 2024. aastal organiseeritud vägivalla tagajärjel hinnanguliselt 160 000 inimest. Venemaa sõda Ukrainas on olnud maailma surmavaim konflikt, kus 2024. aastal hukkus umbes 76 000 inimest, samas kui Iisraeli sõjas Gazas ja Hezbollah’ vastu Liibanonis suri ligikaudu 26 000 inimest, kellest 94% olid tsiviilisikud või tuvastamata inimesed. UCDP märgib ka, et tsiviilisikutevastane vägivald kasvas võrreldes 2023. aastaga 31% (UCDP 2025).

Samal ajal näitab V-Demi instituudi 2025. aastal avaldatud demokraatiaaruanne, et esimest korda 20 aasta jooksul on maailmas rohkem autokraatiaid kui demokraatiaid. Vaid 29 riigi valitsemisvorm on liigitatud liberaalseks demokraatiaks, milles elab 12% maailma elanikkonnast. Muret valmistab ka see, et enim halvenev näitaja on sõnavabadus, samas kui tsensuur, ajakirjanike ahistamine ja riiklikult organiseeritud väärinfo on laialt levinud. Euroopas on praegu kõige vähem liberaalseid demokraatiaid pärast Berliini müüri langemist ning Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas on nende arv kahanenud püsivalt, isegi kui kahanemine on olnud järkjärguline (V-Dem 2025).

Selles riski, vägivalla ja demokraatia allakäigu koosmõjus saab selgeks muuseumide roll – need on ainulaadse usalduskapitaliga teadmusasutused. Näiteks Rootsis näitavad SOM-instituudi uuringud, et avalikkuse usaldus muuseumide vastu on väga suur ja viimastel aastatel on see isegi kasvanud. Niisugune usaldus ei ole omane ainult Rootsile, vaid kajastab Põhjamaade tegelikkust, kus muuseumid on ajalooliselt olnud kesksel kohal riiklikus hariduses ja ühiskondlikus arutelus, suuresti tänu oma tihedatele seostele teadusuuringute ning teadmiste arendamisega. Praktikas tähendab see, et muuseumid võivad toimida demokraatlike sõlmpunktidena, kus nad annavad edasi faktiteadmisi ja kus saab käsitleda keerulisi küsimusi, austades mitmekesisust (SOM-instituut 2025).

Muuseumide suur usaldusväärsus muudab nad aga ühtlasi eriti haavatavaks. Ukrainas on kultuuripärandist saanud sihtmärk. UNESCO on kinnitanud ulatuslikku kahju sadadele kultuuriobjektidele, sealhulgas muuseumidele, raamatukogudele ja ajaloolise väärtusega hoonetele, ning Ukraina kultuuriministeerium on registreerinud suure hulga hävinud kultuuriasutusi. Samalaadseid nähtusi on täheldatud mitmes konfliktis, iseäranis Süürias. Need rünnakud ei ole mitte ainult sõjakuriteod, vaid nende eesmärk on kustutada rahvusliku identiteedi mälu. Kui kultuuripärand kaob, laienevad väärinfo levimise võimalused – kriitilise ja teadusliku analüüsi allikad hävitatakse. Muuseumide kui säilitajate ja jutustajate roll muutub peaaegu eksistentsiaalseks nii sõdade endi kui ka ülesehitusprotsessi ajal (UNESCO / Ukraina kultuuriministeerium 2024–2025).

Isegi demokraatlikes ühiskondades näeme, et välisjõud soovivad üha enam kontrollida muuseumide sisu. Ameerika Ühendriikides on kultuuriasutused olnud poliitiliste sekkumiste keskmes seoses rahastamisega, otsese kontrolliga programmide sisu üle ning katsetega lammutada või nõrgestada tööd mitmekesisuse, võrdõiguslikkuse ja kaasamise valdkonnas. Sellised meetmed võivad tekitada enesetsensuuri, õõnestada kutsestandardeid ja vähendada avalikkuse usaldust.

See ei ole sugugi abstraktne mure. Valdkondlike organisatsioonide aruanded ja sõltumatud analüüsid annavad tunnistust sellest, kuidas muuseumid tühistavad näitusi, vähendavad haridusprogramme ning kohandavad sisu, et vältida konflikti poliitiliste suunistega (AAM / The Art Newspaper / CBPP 2025). Sama muster – kuigi palju leebemas vormis – avaldub ka Euroopas. Euroopa muuseumiühingute võrk (NEMO) (ja ka ametiühingute aruanded Rootsis) kirjeldavad, kuidas rahvarahutused, vandalism ja sihipärane surve teatud teemavalikute suhtes on sundinud mõnda institutsiooni vältima teatavaid teemasid või osaliselt muutma kavandatud sisu (NEMO/DIK 2025).

Küsimus ei ole sugugi selles, et muuseumid peaksid olema konfliktivabad, vaid asjaolus, et nende sõltumatus võimaldab pidada keerulisi vestlusi ilma poliitilise kontrollita. Kui surve suureneb, kasvab ka oht, et muuseumid peavad oma demokraatlikku missiooni liiga riskantseks, millel on tagajärjed kogu avalikule arutelule ja demokraatiale tervikuna.

Mida see tähendab Põhjamaade ja Balti riikide muuseumidele? Esiteks tuleb usaldust kasvatada. SOM-instituut näitab, et usaldus jääb püsima, kui institutsioonid on läbipaistvad, töötavad teadmuspõhiselt ja väldivad poliitilisi ummikseise. Põhjamaade seisukohast täidavad muuseumid ulatuslikku sotsiaalset rolli – alates allikakriitikast kooliprogrammides kuni kohaliku tasandi dialoogideni vastuoluliste ajaloosündmuste üle. Teiseks ei ole valmisolek kriisiks ja sõjaks enam vabatahtlik. Interregi Läänemere piirkonna programmi projektidest nähtub, kuidas digitaalne kerksus, osalustavad ja majandusmudelid võivad tugevdada muuseumide vastupanuvõimet. Kolmandaks on selge, et kultuuripärandi kaitsmiseks ohu korral on vaja rahvusvahelist koostööd koos ühtsete dokumenteerimise, evakueerimise ja taastamise menetlustega (SOM-instituut / Interreg BaMuR 2024–2025).

Muuseumide usaldusväärsus on samuti iseenesest demokraatlik väärtus. Ajal, mil V-Dem näitab, et sõnavabadust lammutatakse, Uppsala konfliktiandmete programm dokumenteerib rekordarvu konflikte ning maailma majandusfoorum hoiatab väärinfo, polariseerumise ja keskkonnakriiside eest, on muuseumid stabiilsed teadmuskeskused. Nad pakuvad kontrollitud narratiive meediakliimas, mis premeerib kiireid reaktsioone ja klikimagneteid. Nad loovad ruume, kus inimesed saavad kohtuda sõltumata poliitilisest kuuluvusest või sotsiaal-majanduslikust taustast, saada teavet, katsetada erinevaid seisukohti ja rakendada demokraatlikke oskusi.

Seetõttu peaksime Põhjamaades ja Balti riikides jätkama tööd kolme konkreetse sammu kallal. Esiteks tuleb meil töötada selle nimel, et tagada õiguslik ja praktiline sõltumatus, pakkudes selgeid kaitsemehhanisme sisu poliitilise juhtimise vastu. Teiseks peame tugevdama oma valmisolekut kultuurikriiside ohjamiseks, sealhulgas suurendama ressursse kogude digitaalseks ja füüsiliseks kaitsmiseks, korraldama tõenduspõhise ja kriitilise kommunikatsiooni koolitusi ning arendama piiriülese koostöö mehhanisme. Kolmandaks tuleb investeerida avalikesse pakkumistesse, mis teadusuuringute toel loovad SOM-instituudi mõõtmiste põhjal näidatud usalduskapitali.

Muuseumid ei saa üksi lahendada meie aja kriise. Kuid ilma muuseumideta puuduvad demokraatial vajalikud tööriistad mälu hoidmiseks, kriitiliseks analüüsiks ja ühise suuna leidmiseks. Ebakindlas maailmas muutub muuseumide sõltumatus, asjatundlikkus ja usaldusväärsus seega osaks ühiskonna turvalisusest. On aeg näha muuseume just sellest vaatenurgast.