EMÜ Veebiajakiri

Kui näituse korraldaja vastab näiteks ajakirjaniku küsimusele, kust tal tuli mõte näituse korraldamiseks või millest näitus n-ö räägib, siis võrdsustuvad muidu pigem lahus olevad kategooriad: ühtäkki on näituse organisaator sama tähtis isik kui kunstnik, kes näitusele kunstiteose lõi, ja näitus – selle pealkiri, sisuline kontseptsioon, ruumiline ja narratiivne struktuur – saab vaikimisi sama oluliseks autoriõiguse objektiks, kui on seda näitusel eksponeeritud teos või museaal. Ei ole küll saladus, et näituse korraldamine on töö, milles on väga palju loomingulisust, ent nii saab näituse idee autor valehäbita kõneleda kõigi osalejate eest ja tutvustada näitust kui lavastuslikku tervikut.

Nõnda saab näituse korraldaja esineda ka meedias loovisikuna, kellel tuli ühel hetkel hea mõte teha see või teine näitus. Ja laiema publiku ning sealhulgas ka kriitiku roll on olla tänulik vaataja, kes näituse sõnumi oma peas edukalt dekodeerib ja näitusest soovitavalt ka katarsise saab. Kui kommunikatsiooniahel ei katke, meediamasin läheb käima ja võtab tuurid üles – publikut jagub, ilmub intervjuusid, arvustusi, teinekord isegi kriitikat –, saame pidada näitust kokkuvõttes õnnestunuks ja korraldaja tutvustustööd kiiduväärseks.

Näituse korraldaja üks sekundaarsetest rollidest on omakorda selgitada avalikkusele, et näituse idee kujunemine on enamasti siiski hulga mitmekihilisem protsess, milles põimuvad näituseasutuse institutsionaalne missioon ja konkreetne ühiskondlik kontekst, kunstiteosed ja -kogud, näituse hariduslik versus meelelahutuslik funktsioon, kohalik ja rahvusvaheline tasand, heas mõttes “hullumeelsed”, teinekord isegi utoopilised tulevikuplaanid ja sageli ka väga praktilised piirangud jne. Ei ole näiteks sugugi erandlik, kui näituse idee esmakordset sõnastamist ja näituse avamiskõnede pidamist tuledesäras peosaalis lahutavad teineteisest mitte ainult aastad, vaid koguni pikad aastakümned. Elul on inimestega (ja asutustega) lihtsalt alati omad plaanid.

Näitus võib niisiis olla ajastuülene, aga mitte alati. Üldjuhul tuleb siiski tunnistada, et näitus on küllaltki ajakriitiline sündmus, mille puhul on (kaasaegse) vaataja või (hilisema) uurija seisukohalt oluline mõista lisaks laiemat (ühiskondlikku, poliitilist, ajaloolist, rahvuslikku jms) konteksti. Kui usaldavalt ja mitteründavalt küsida, siis nii mõnigi kuraator möönab näiteks tagantjärele, et oleks pidanud tegema mõne asja võib-olla teistmoodi, aga kõiki arenguid ning reaktsioone ei ole võimalik aasta või paari lõikes ette ennustada. Mõni teine kuraator ütleb jälle kategooriliselt, et ka vaevalt paar kuud hiljem ei oleks samateemalisel näitusel mitte mingit mõtet: tuleb teha nüüd või üldse mitte kunagi! Eriti on see ajakriitilisus sotsiaalsetele ja poliitilistele teemadele keskendunud kunstnikutüübi Achilleuse kand: kiire reaktsiooni peale mängides kiputakse teinekord paraku veidi sündmustest maha jääma ja piltlikult kunstigaleriis eilseid uudiseid kommenteerima.

Isegi kui valdava enamuse jaoks on see täiesti ükskõik, siis eksisteerib igas märkimisväärses näituseasutustes alati teatav kollektiivne institutsionaalne mälu. See tähendab näiteks, et ühel ja samal kunstnikul ei ole erilist väljavaadet saada endale ühes ja samas näitusemajas järjest kahte suurt näitust – hoolimata sellest, et nii mõnigi tarmukas elav klassik kannaks niisuguse koorma auga välja. Näituse idee ei pea seega tulema mitte ainult õigel ajal, vaid ka n-ö õiges kohas – ühe professionaali tööriistakasti peab kuuluma lugupidamine oma kolleegide suhtes ehk siis teadlikkus sellest, mida on varem tehtud nii enda koduses kui ka “konkureerivas” näitusemajas.

Niisiis on näituse idee sünnitaja ideaalis rutiinipurustaja, mängureeglite muutja, tulevikku taltsutav oraakel, kes samas mäletab minevikku ja võtab sealt õppust. On näitusi, millega kehtestatakse ja kinnitatakse kaanonit – vaataja jaoks on need õpetlikud teekonnad punktist A punkti B, mis jäävad hästi meelde ja muutuvad ajapikku üldtunnustatud teadmisteks. On näitusi, millega tuuakse esile unustatud museaale või varustatakse need niivõrd revolutsiooniliste tõlgendustega, et me ei suuda enam kunagi neid vaadata päris nii nagu varem. On näitusi, mida tehakse eeldatava publikumenu ehk raha pärast, ja on näitusi, millele makstakse teadlikult peale, sest neid on lihtsalt vaja teha. Lühidalt: on väga palju näitusi, väga palju ideid, väga palju erinevaid eesmärke näituse tegemiseks.

Üks levinud arusaam nii meil Eestis kui ka mujal maailmas on see, et hea näituse idee peab kuidagimoodi vastama parasjagu n-ö õhus olevatele aktuaalsetele teemadele. Tuleb käia kaasas muutustega, tuleb olla oma ajaga üks, tuleb olla kaasaegne! See mantrana korratav ihalus tabada oma ajastu “ajavaimu” (Zeitgeist) ei ole uus ning seetõttu pole ka üllatav, et teatud üldistusastmel tunduvad nii mõnedki näituse korraldamise ideed pärinevat ühest ja samast kollektiivselt jagatavast allikast või isegi neuroosist. See ei ole iseenesest hea ega halb, vaid üks võrgustunud maailmapildi paratamatusi.

Tõepoolest, ükski galerii ega muuseum ei saa teha näitusi ainult iseendale ja lisaks oma lähematele kolleegidele loodetakse näitusemajades alailma kõnetada laiemat publikut mingi päevakajalisema või laiemalt levinud katusmõiste kasutamise abil. Olgu selleks katusmõisteks siis mõni järjekordne sõda, sugu, identiteedipoliitika, kliimakriis, antropotseen, diasporaa, aeglustumine, digitaalsus, generatiivne tehisintellekt vmt – protsessid kogu maailmas mõjutavad paratamatult seda, milliseid küsimusi ka meie kohalikes näitusemajades viimastel aastatel on küsitud ja küsitakse ka edaspidi.

Kõik jätkub loodetavasti samamoodi: kunstimuuseumides tõlgendatakse ajaloolisi teoseid päevakajaliste teemapüstituste kaudu või vastupidi, nüüdiskunst asetatakse dialoogi minevikupärandiga, palju näitusi tõukub ka edaspidi soovist teha nähtavaks seni rääkimata lood vähem privilegeeritutelt ning väiksemates kohalikes muuseumides võib mõne väga huvitava näituse idee alguse saada näiteks mõnest põnevast annetatud esemest või ühe (tuntud) inimese seosest kohaliku kogukonnaga jne. Ideid, ühesõnaga, jagub.

Aga ikkagi, jättes kõikvõimalikud trenditeemad kõrvale: kust tuleb näituse idee? Hea oleks tänapäeval juba see, kui see tuleks mõnelt mõtlevalt inimeselt ja kõlaks põhjendatult: jah, just sellist näitust oleks meil vaja teha, just praegu. Halb oleks, kui see tuleks internetist mõnelt verbaalset tehissolki tootvalt pläustigeneraatorilt, sest sel juhul võib idee “autor” hiljem kõige halvemal juhul koperdada plagiaadisüüdistuse otsa ja kõige paremal juhul mõjuda liigselt triviaalsena. Või kuidas?