EMÜ Veebiajakiri

Kolmeaastasse projekti eesmärk on vahetada parimaid tavasid, katsetada ja jagada kogemusi, kuidas muuseumid end erivajadustega külastajatele ligipääsetavamaks ja kaasavamaks võiksid muuta. Eesmärk ei ole jõuda ühtse tõdemuse või universaalselt rakendatava ideeni. Projekti tugevus on selle katsetuslikkuses – proovi, eksi, jaga kogemust, miks sa ei õnnestunud või õnnestusid, ning muuda mõtlemist. Nüüdseks on toimunud kuus viiepäevast kohtumist partnerorganisatsioonide juures, korraldatud on töötubasid, tutvutud näitustele rajatud lahendustega ning jagatud kogemusi ja edusamme. Igast riigist on alati kolm osalejat, kellest vähemasti üks peab olema alati sama isik. Nii on kogemus laienenud ainuüksi meremuuseumis juba 13 inimesele, nende kaudu aga organisatsiooni eri üksustesse. Muu hulgas valiti Tandemi projekt oma positiivse mõju tõttu organisatsiooni mõttemustrite muutmisele Eesti Meremuuseumi kolleegipreemiate jagamisel üheks 2019. aasta teoks.

Kuidas saavutada mõttemuutust nii, et erivajadustega külastajatele mõeldud lahenduste või programmide peale ei mõtleks ainult haridus- või näitusemeeskond, vaid kaasav mõtlemine oleks olemuslik osa koguhoidja, kuraatori, turundus- või haldusspetsialisti igapäevatööst? Kaasamine ei saa tekkida enne, kui kõik pole välja saanud senistest mõttemustritest. Tegelik ligipääsetavus ja kaasamine peavad oluliseks muutuma kõigile inimestele institutsioonis, siis on see ka põimunud ega vajagi n-ö ühte kindlat hoidjat, sest kõik arvestavad sellega oma tegevustes.

Ent millest me üldse räägime, kui me räägime ligipääsetavusest? Tandemi projekt vaatleb seda muuseumide kontekstis järgmistest vaatenurkadest.

1. Füüsiline ligipääsetavus: kas ruumid on füüsiliselt liigpääsetavad erivajadustega inimestele, kas näitusel on võimalik liikuda ratastooliga, on seal juhtrajad pimedatele või valguslahendus, mis ei tee keskkonna kasutamist võimatuks intellektipuudega või vaegnägijast külastajale?
2. Intellektuaalne ligipääsetavus: kas näituse tekstid on sisuliselt arusaadavad? Kas pakutav sisu on liigpääsetav ka tavakülastajale või on kuraatoritekst arusaadav ainult kitsale erialasele sihtrühmale? Kas sisu on tehtud ligipääsetavaks ka lihtsas keeles (ingl easy language) õpiraskustega inimestele?
3. Emotsionaalne ligipääsetavus: kuidas on külalisel emotsionaalselt võimalik suhestuda käsitletavate teemadega või milliseid emotsioone teema külastajas tekitab? Kas see on kättesaadav ja jõukohane emotsioon kõigile?
4. Sotsiaalne ligipääsetavus: kas muuseum, näitus või muu üritus, mida muuseum korraldab, on sotsiaalselt ligipääsetav? Kui suurele hulgale on ettevõtmine kättesaamatu näiteks kõrge piletihinna tõttu?

Erivajadustega külastajatega nõu pidades on ühe olulise tõdemusena jäänud alati kõlama mõte, et meile ei ole vaja luua midagi spetsiaalset, vaid hea asi sisaldab endas universaalsust ja võimalikkust kõigile. Inglise keeles on selle kohta hea väljend normality not speciality (eesti keeles „tavapära, mitte eripära), mis teeb eri inimeste vajadustega arvestamise normaalsuseks, mitte millekski eriliseks ja lisanduvaks. Lihtsad näited: regulaarselt muuseumi programmi kuuluvale kuraatoriekskursioonile pakutakse aeg-ajalt kõrvale viipekeele tõlgiga versiooni; perenädalavahetuse üritustel on suurem arv läbiviijaid, et oleks aega juhendada ka erivajadustega lastega peresid; õhtusel multimeediaetendusel on kirjeldustõlge jms.

Üks häid tavasid lähtub põhimõttest, et muuseum ei pea ise kõiges saama spetsialistiks, vaid pakkuma koostööplatvormi ekspertidele. Näiteks on häid kogemusi avatud stipendiumikonkurssidega, mille abil valitakse välja ideed ja koostööpartnerid. Paljud kunstimuuseumid on teinud koostööd kunstnikega heli- ja videokunsti töötubade ning näitlejate või koreograafidega liikumispõhiste töötubade loomiseks. Sotsiaaltöö või eripedagoogika taustaga inimesed on loonud sisu haridusprogrammidele ja neid läbi viinud, muuseumi ülesanne on pakkuda keskkonda nende tegevusteks. Samuti on tehtud koostööd sotisaalkeskustega. Mina olen näiteks osa saanud Calouste Culbenkiani kunstimuuseumis näitleja juhitud liikumispõhisest töötoast, kus minu liikumisest tekkinud helide põhjal joonistas pildi pime töötoas osaleja, kunstiprojektist Berliinis, kus intellektipuudega inimestest koostatud eksperdigrupp tegi meile töötoa, mida enamasti muuseumi koostööpartneritena testivad nemad, FCAYC kunstikeskuses osalesin ühes helikunstniku töötoas, kus erivajadustega inimesed tunnetavad ruumi ja helide vahelisi seoseid ise erinevate esemete abil helisid tekitades.

Projekti kuuluvad partnerorganisatsioonid on nende aastate jooksul katsetanud väga erinevaid ideid. Berliini Müüri sihtasutus avas hiljuti fotonäituse, kus eksponeeritud fotod olid pildistanud pimedad, ning näituse avamiskutse saadeti esmakordselt välja ka punktkirjas. Norras asuv Kurtide Muuseum on kurtide kogukonnaga juba aastaid koostööd teinud, kuid nüüd katsetasid nad üritust, kus muusika rütmi vibreerides edasi andvate sensorite abil vahendati muuseumis esineva bändi muusika ka kurtidele ning saadi ka nemad tantsima. Mitmed asutused on välja andnud infovoldikuid või käsiraamatuid kaasavuse ideede levitamiseks või loonud näitustele dubleerivad tekstid lihtsas keeles.

Alati ei ole siiski kõik nii lihtne. Nii mõnigi partner on tundnud, et üksikute isikute initsiatiivil seisva tegevuse laiem levitamine organisatsioonis on raske ja soikub sageli rahapuuduse tõttu. Üheks projekti plussiks on seega saanud võrgustik, mis koondab Euroopas sarnaselt mõtlevaid muuseumiprofessionaale, kelle poole võib pärast projekti lõppemist oma ideede või küsimustega pöörduda.

Eesti Meremuuseum on projektiosalisena kolme aasta jooksul peegeldanud oma uue püsiekspositsiooni loomist Paksus Margareetas, kus esmakordselt oleme algusest peale ja kompleksselt planeerinud sisse lahendused, mis teevad näituse kättesaadavaks ka erivajadustega külastajatele. Näiteks oleme rajamas ekspositsiooni induktsioonsilmusega helivõimendussüsteemi, mis aitab vaegkuuljal suhelda teenindajaga kassas ja poes, ent võimaldab ka isikliku kuuldeaparaadi ühendada süsteemiga, mille kaudu kuulata ekskursiooni läbi viiva külastusjuhi juttu. Ekspositsioonis paiknevad videolood saavad viipekeelsed tõlked. Pimedatele külastajatele paigutame majas navigeerimise abistamiseks taktiilsed juhtliinid ja korruseplaanid,  loome tähteksponaatidest kombatavad koopiamudelid ning kirjeldustõlkega audiotuuri. Kuna uue ekspositsiooni üks peamisi sihtrühmi on lastega pered, siis aitavad käed-külge-lahendused keerulisemaid nähtusi mänguliselt selgitada ka intellektipuudega külastajatele. Maja varustatakse invasissepääsuga, lift teeb varem ligipääsmatu keskaegse torni külastatavaks 90% ulatuses ka ratastooliga külastajale. Oleme mõtlemas sellele, kuidas teenindus ja programmiväljundid tulevikus kaasavuse ja ligipääsetavuse ideed edasi hakkavad kandma ning milliseid arendusi vajab olemasolev ekspositsioon Lennusadamas.

Tandemi projekti kohta saad rohkem lugeda kodulehelt https://www.tandem-eu.com/.