EMÜ Veebiajakiri

Milline on Teie esimene muuseumi- või näitusemälestus?

Ei tea, kas see esimene oli, aga esimene eredam Rocca al Mare vabaõhumuuseum lapsena 1970. aastatel. Täiesti müstiline kogemus, sattusin nagu teise aega või muinasjuttu. Olen seal hiljem lastega käinud, ehk on neil sama olnud.

Milline muuseum või näitus (välismaal või eestis) on jätnud kustumatu või unustamatu mulje?

Eestis Ajaloomuuseum Maarjamäel: asukoht, vaated, hoov, hooned, väljapanekud, Filmimuuseum – kõik super. Äge on, kui muuseum loobki omaette maailma ja õhustiku, lisaks püsi- või vahetuvale sisule.

Välismaal käin isegi kontsentreeritumalt muuseumides: ühe reisi jooksul ikka tihedalt, päevas paar vahel. Viini tehnikamuuseum on võimas ja põnev, seejuures ei ole ma eriti tehnikahuviline muidu, aga seal innustusin võrdselt poegadega.

Mis muudab ühe näituse huvitavaks ja köitvaks (professionaalsest või isiklikust vaatenurgast)?

Mänguline lähenemine. Seda kohtab ka Eestis üha enam, alates ERMis kuni pisemate või spetsiifilisemateni. Kondase keskus Viljandis on üks lemmikuid. Minu jaoks on võtmeks isikliku lähenemise kolmnurk või isegi nelinurk: muuseum-kuraator-teema ja kui need kõik on isikupäraselt lahendatud, siis on võimalus ka külastajal meeldivalt isiklikult võtta, tunda end kõnetatuna. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis jõllitavad näitlejad hiljuti – töötas täiega.

Milline on muuseumide positsioon Eesti kultuuriväljal? Milliseid potentsiaale võiksid muuseumid julgemalt realiseerida?

Positsioon on väärikas, aga rohkem võiks olla analüüsi, tagasisidet meedias, tähenduste otsimist, võrdlusi ajaloo osas tänapäevaga, kunsti osas eluga, nišivaldkonna osas üldistusvõime otsimist – see kõik ei ole etteheide muuseumidele, vaid meediale, see tähendab, osalt mulle endale. Meil vist ei ole ka palju muuseumikriitikuid, iseasi kas universaalne muuseumikriitik ongi võimalik, see oleks siis ikkagi kunstikriitik, ajaloolane, tuletõrjefanaatik – vastavalt muuseumi või näituse valdkonnale.

Milline on Teie värskeim näituse- või muuseumikogemus?

Pärnu muuseum vist. Ükskõik, kuhu linna satun Eestis või välismaal, alati käin mitmes muuseumis. Veame naisega ka lapsi neisse. Lapsed on nüüd suht suured, aga noorematena on vahel olnud, et nad ei taha tulla, aga siis sukelduvad kuhugi maailma või ekspositsiooni. Sõjamuuseum Ateenas näiteks, ei ole nagu väga lapse asi, aga oli, või automuuseum Riias, tütar Bianka, sel hetkel 7 või 8, kah nautis.