EMÜ Veebiajakiri

1855. aastal asutatud Baieri Rahvusmuuseum annab suurepärase pildi Euroopa kunsti- ja kultuuriloo arengust. Muuseumi kogudesse kuulub umbes 500 000 kunstiteost ja kultuuriajaloolist eset hilisantiigist keskajani, renessansist barokini, klassitsismist juugendini. Suur osa muuseumi varadest on pärit Baierimaad valitsenud Wittelsbachide kuningliku perekonna kogudest, kuid ka mujalt Saksamaalt ja teistest riikidest. Muuseumil on rikkalik portselani, relvade, hõbe- ja kuldesemete, tekstiilide, muusikariistade, mööbli ja elevandiluust esemete kogu.

Konserveerimisosakond

Baieri Rahvusmuuseumi konserveerimisosakond, mis on üks Saksamaa moodsamaid ja suurimaid, aitab koolitada Müncheni Tehnikaülikooli konserveerimisspetsialiste, kelle õpperuumid asuvad muuseumiga samas kompleksis. Konserveerimisosakond, mis haarab enda alla 5000 m², jaguneb omakorda kaheksaks osaks – eraldi tegeletakse metalli, tekstiili, mööbli, segamaterjali (portselan, klaas jne), skulptuuri ja maali, kivi ja rahvakunstiga ning oma üksus  on töötajale, kelle ülesanne on ennetav konserveerimine (muuseumihoone, näitusesaalide, hoidlate kliima jms tingimused).

Tekstiiliateljees töötab alaliselt kolm inimest: ateljee juht Beate Kneppel, Dagmar Drinkler ja Davinia Gallego-Monzonis. Kõigil neil on kõrgharidus tekstiili restauraatori-konservaatori erialal. Pikim staaž on Dagmar Drinkleril, kes on töötanud konservaatorina 1983. aastast. Tekstiilikonservaatorite käsutuses on kolm ruumi: stuudio, mis võimaldab töötada suuremõõtmeliste tekstiilidega, ruumikas pesuruum ja laboriruum.

Suurnäituse ettevalmistus

Koos kolleegidega osalesin muuseumi igapäevases plaanilises tegevuses. Kuna käis ettevalmistus 2021. aastal avatavaks peakatete näituseks, olid tekstiilikonservaatorite töölaudadel imekaunid mütsid. Sain olla abiks väga mahuka näituse valmimise protsessis: umbes tuhatkond mütsi vajasid rohkemal või vähemal määral puhastamist, sirutamist ja parandamist. Olenevalt esemest oli töömaht erinev, mõni peakate vajas ainult kerget pinnapuhastust tolmuimeja ja pintsliga, mõni ese aga krepeliiniga toestamist ja mõne kübara pidime auru abil jälle vormi viima. Museaalide konserveerimiskava koostades oli väga põnev nõu pidada moespetsialistiga, kes aitas välja selgitada ühe või teise peakatte algkuju, sest paljud neist on aja jooksul deformeerunud. Mõnikord tuli võrrelda mikroskoobi all õmblusniite, et teha selgeks, millised on originaalid ja millised hilisemad lisandused.

Minu üks lemmikpeakatteid oli rohelisest taftsiidist biidermeieri naistekübar, mis tõenäoliselt oli valmistatud Prantsusmaal. Kuna kübara õmblused polnud korrektsed ega varjatud, võis oletada, et tegu oli teatrile tehtud peakattega. Teine lemmik oli mustpruunist niidist brokaatse paelaga ääristatud 19. sajandi alguse Müncheni linnakodaniku kolmnurkkaabu. Selle üks nurk oli täiesti deformeerunud, lisaks oli samas nurgas kaks suurt koiauku.

Oht hoidlates

Baieri Rahvusmuuseum hoolib oma töötajate tervisest – seda näitavad hoidlatöö suhtes rakendatavad ettevaatusabinõud. Kuna minevikus on koide ja muude kahjurite tõrjeks kasutatud mürgiseid aineid, näiteks arseeni, on sel viisil töödeldud esemete hoiuruumides viibimine äärmiselt ohtlik.

Enne hoidlatesse sisenemist pannakse selga kaitseriietus. Kaitseriietust on kolme sorti vastavalt sellele, kui kaua hoidlas kavatsetakse viibida. Reeglina ei tohi tekstiilihoidlates viibida järjest üle kahe tunni. Lühikestel kontrollkäikudel kantakse polüpropüleenist kitlit, tanu ja kummikindaid. Kui hoidlas oli vaja viibida kauem, kantakse riiete peal Tyvekist kombinesooni, maski ja kummikindaid. Veel pikemaks käiguks tuleb riietuda näokattega Tyvekist kombinesooni ning kanda paksemast materjalist pikemaid kindad. Kaitseriietus on loomulikult ühekordne. Hoidla sissepääsu juures on valge kleebisega prügikast, kuhu visatakse kaitseriietuse pakendid, väljapääsu juures aga musta kleebisega prügikast, kuhu visatakse kasutatud kaitseriided. Neid käideldakse ohtlike jäätmetena niisamuti, nagu käideldakse ka vanemaid, happelisest papist museaalide karpe-ümbriseid. Hoidlakülastuse järel pestakse hoolega käsi. Tööohutuse eest vastutav konservaator käis aeg-ajalt kodu- ja välismaal koolitustel, kust tagasi jõudes pidas kolleegidele loengu, tutvustades kuuldut-nähtut, mille üle siis elavalt arutati. Näiteks leiti, et edaspidi peaks hakkama kasutama ka kaitsejalatseid ning härrasmehed peaksid lisaks juustele katma ka habeme. Tööohutust võetakse tõsiselt ja see läheb inimestele korda.

Veeõnnetus

Vastlapäevale järgnenud hommikul tabas muuseumi suur õnnetus – teise korruse ühes näitusesaalis oli öösel katki läinud kliimaseadeaparaat tekitanud saalis uputuse. Vesi lekkis esimesel korrusel asuvatesse keskaja kunsti saalidesse. Kogu konservaatorite seltskond asus kiiresti päästetöödele ning suure õhuniiskuse tõttu eemaldati kogu kannatada saanud muuseumitiiva ekspositsioon. Tekstiilid, metallesemed, maalid, skulptuurid, mööbel jne tuli vitriinidest välja võtta ning toimetada hoidlatesse. Kõige õnnetumas olukorras olid tekstiilesemed: keskaegsed gobeläänid, kirikutekstiilid, tikitud vaibad ja kangatükid, mis olid hüppeliselt tõusnud õhuniiskuse tõttu niisked. Kõige kriitilisemas seisundis oli 15. sajandist pärinev vaip „Armulauaime“ („Hostienwunder“). Neli meetrit pikk ja 80 cm lai vaip oli läbimärg ning selle värvid jooksid. Vaip viidi stuudiosse, laotati seal laiali ning hakati kohe föönide abil kuivatama. Ka teised niisked tekstiilid eemaldati ettevaatlikult väljapanekult ja laotati hoidlates laiali. Kõik konservaatorid evakueerisid oma valdkonda kuuluvaid eksponaate, kuid õnnetuse tagajärgede likvideerimine oli kindlasti kõige töömahukam tekstiilikonservaatoritel.

Huvitavas, inspireerivas ja õpetlikus keskkonnas lendas aeg kiiresti ning märkamatult jõudis minu praktikaaeg lõpule. Töö Baieri Rahvusmuuseumis andis mulle väärt kogemuse, eneseusu, saksa keele ja suurepärased kolleegid.