Kuidas süstematiseerida ajalugu?
Iga muuseumi kogu on kindlaid kogumispõhimõtteid arvestades loodud tervik, suuremas vaates aga fragment, mis kuvab kõnekaid seoseid vaid teiste muuseumide kogudega võrdlemisel. Mis on see, mis vajab teadlikku säilitamist ja hoidmist, mis on oluline, mis iseenesest ei säili? Mis on väärt esiletõstmist? Neid küsimusi võib püüda vastata, kui süüvida muuseumiseadusesse. Kuidas aga muuta kogumine teadlikuks ja süsteemseks, et kogud oleksid paremini kuvatud ja avatud laiemale uurijate ringile? Kui selged on meie muuseumide kogumissuunad mööblikogude täiendamisel? Aluspõhimõtete olemasolu ei anna veel kindlust – nende analüüsimine ja vajaduse korral korrigeerimine aitab mõista juba tehtut. Suur abi sellisest tööst on ka edaspidisel dateerimisel, atribueerimisel ja tehnilisel kirjeldamisel.
Idee saada ülevaade Eesti muuseumide mööblikogudest sündis 2016. aastal, kui Kultuuriministeeriumi toel uuriti kolme muuseumi mööblikogu. Millistesse alakogudesse (nt eseme-, ajaloo- või etnograafiakogu) on sattunud mööbliesemeid, kuidas on kogud moodustunud ja kuidas on andmed leitavad? Katseprojekti käigus uuriti põhjalikult SA Virumaa Muuseumide, SA Eesti Kunstimuuseumi ja SA Eesti Ajaloomuuseumi mööblikogu.
Olemasoleva materjali hetkeseisundi kirjeldamisel ilmnes, et hädasti vajab arendamist märksõnastamise struktuur, kuna otsingu tulemused olid väga ebaühtlased ega kuvanud mööbliesemeid täielikult. Samal ajal olid analüüsitud kolme muuseumi kogul museaalidega seotud infoväljad MuISis põhjalikult täidetud. Seega tuleb põhjalikult keskenduda sellele, kuidas uurija otsib ja milliseid otsinguvälju kasutades oleks võimalik saada maksimaalne info hulk.
Eri alakogudesse jaotunud mööbliesemetega tuleb tegeleda metoodiliselt, et saada tervikpilt kõikides kogudes olevast materjalist. Esmalt tuleks ühtlustada märksõnastamise struktuur ja terminoloogia. Analüüsi käigus loodigi täielik märksõnade struktuur, mis loodetavasti liidetakse MuIS 2 arenduse käigus. Selle struktuuri põhjal on võimalik edasiste projektidega tõhusalt edasi minna.
Museaalid täiendavad üksteist ja toetavad legendi
Ei ole uudis, et arhiivimaterjalide ja muuseumide fotokogude toel on võimalik täpsustada dateeringut, täiendada kirjeldust ja seostada eri muuseumide museaale omavahel. Samuti on võimalik tuvastada mööblimeistreid, maalidel kujutatud inimesi. Selleks et üksteist täiendavaid museaale üles leida ja neid seostada, ongi vajalik muuseumideülene märksõnastamine ja MuISi kirjelduste ühised lähtekohad. Seejuures on muuseumideülese tegevuse üks olulisemaid aspekte kahtlemata oma muuseumikogu tundmine ja seostamine.
Illustreeriva materjali kirjelduses on näha võimalused, kuidas museaali legend võib saada täiendust ja osaliselt ka täiesti uue tähenduse infot toetava teise museaali kaudu. Esemete ja legendidega seostatavad ajaloolised fotod on siinkohal asendamatud abilised.
Muuseumide koostöö oma kogudes olevast materjalist ülevaate saamiseks on oluline, et jõuda suurema pildini.
Eesti Kunstimuuseumi kogus oleva ampiirlaua tulmeinfo on napisõnaline. Jacobi stiilis lauake on MuISi andmetel tunnistatud Euroopa päritoluga mööbliesemeks, kuigi see on toodetud Venemaal. Restaureerimise käigus tuvastatud paberetiketilt võime lugeda infot, mis viitab Riigivanema majas arvel olnud inventarile. Riigivanema maja asus aadressil Lossi plats 7 kunagises aadlipalees, mille noor Eesti Vabariik ostis Helmuth von Lilienfeldilt 1921. aastal. Palee osteti koos sisustusega ja selle ajaloolise mööbli edasine roll oli ilmestada riigivanema residentsi ja osati hiljem ka presidentsi residentsi Kadrioru lossis. Sellise teekonna läbinuna jõudis lauake Eesti Kunstimuuseumi inventari hulka ja hiljem ka museaaliks. Ajaloolist kuuluvust residentsi toetab ka Eesti Ajaloomuuseumi kogusse kuuluv foto.
Eesti Kunstimuuseumi kogus olev väärikas mööbliese on uusbarokne tool. Toole on kokku kolm ja need on kuulunud Keila-Joa lossi interjööri, täpsemalt esivanemate galerii sisustuse hulka. Tooli on võimalik von Benckendorfi vappide kaudu seostada Keila-Joaga kergesti, aga spekulatsiooni tasandilt tõese atribueerimiseni viib selle väite arhitekt Stackenschneideri visand lossi esivanemate galeriist. Tõenäoliselt on toolide eeskujuks olnud Tallinna Mustpeade majas asunud toolid (praegu Tallinna Linnamuuseumi museaalid). Toolid on kõikides kujundusdetailides identsed, välja arvatud vapikilbil kujutatud sümbol ja toolileenil olev vapp ja seda hoidvad lõvid.
Muuseumide kogudest arvatakse välja museaale, millel on tunnused kadunud. Arvelevõtmise hetkel oli tegemist ajastule iseloomuliku uusrokokoo tugitooliga. Mööbliese oli avariilises seisus ja esmasel vaatlusel tundus, et teatud detailid kuuluvad veel mõnele samas komplektis olevale toolile. Liigsete detailide saatuseks sai kogust väljaarvamine, sest puuduvad museaali tunnused. Detaile lähemalt vaadeldes ja võrreldes neid Eesti Ajaloomuuseumi kogus oleva fotoga, millel on kujutatud 1905. aasta kahjustusi Kose-Uuemõisa peahoone saalis, selgus, et tegemist on sellesse interjööri kuulunud mööbliga. Tooli puidulõigete kattuvuse kõrval oli mitme foto abil võimalik tõestada, et ka katteriie ja ilupael on identsed. Nüüdseks on need detailid saanud hoopis uue legendi. Tooli jäänused annavad edasi 1905. aasta mõisate rüüstamise mälestust ning vääriksid uuesti museaaliks võtmist ja säilitamist hoopis Eesti Ajaloomuuseumis.
Eesti Ajaloomuuseumi kogus hoitakse väga huvitavat mööblieset. Kirjanduse Ühingu Muuseumi kogusse tuli tool 1914. aastal Constantin Ritteri majast, Suur-Roosikrantsi tn 10. Tool ise on iseloomulik Balti aladel levinud ampiirtooli tüüp, mille leenil on lihtsakoeline dekoor. Muuseumi toomise hetkel on aga tooli seljatoele lisatud tekst, mis muudab tooli hindamatuks. Tekst annab edasi info, et sellel toolil oli Tallinna visiidi ajal 1825. aastal istunud Tema Keiserlik Kõrgus Aleksander I. Ajaloolise foto abil, mis on pärit Tallinna Linnamuuseumi kogust, saame võrrelda tooli istmeosa muutumist läbi aja. Polstri mitmekordsest uuendamisest on kahju, sest legendi väärtus on olnud seotud just selle mööblieseme kasutajaga.