EMÜ Veebiajakiri

Balti Museoloogia Kool (BMS) on oma pika ajaloo (15 aastat!) jooksul kujunenud muuseumivaldkonna spetsialistide seas legendaarseks ürituseks, millest olen kuulnud kõneldavat ainult ülivõrdes. Baltimaades pole teist sarnast iga-aastast nädalapikkust üritust, kus oma valdkonna tipud annavad erialast õpetust ning museoloogiahuvilised saavad töises õhkkonnas kolleegidega kontakte luua. Selle aasta teema kõlas isikliku kutsena. Eesti Vabaõhumuuseumis on nimelt kevadest alates käimas uue arengukava kirjutamine, mille raames oleme muude oluliste teemade hulgas esile tõstnud just külastuskogemuse kvaliteedi parandamise ja muuseumi ühiskondlike mõjude hindamise. Taotluse esitamiseks piisas põgusast pilguheidust ürituse päevakavale: külastajate/ühiskonna ootuste mõistmine, külastuskogemuse uurimine, ülevaade erinevatest auditooriumiuuringute meetoditest ja praktiline ülesanne koos andmete analüüsiga. Lühidalt kokkvõttes oli teemapüstitus päevakajaline ning ootused väga kõrgele kruvitud.

Jūrmala on vaimustav kooslus vanadest puitmajadest, millest osa lagunevad, osa on taastatud kitšikastmes, ning nende sekka pikitud nõukogude ehituskunsti pärlitest. Tiheda päevakava kõrvalt arhitektuuri imetlemiseks ülearu aega ei jäänud, sest rohkem ja vähem töised vestlusringid kolleegidega võtsid suurema osa õhtutest enda alla. Museoloogiakooli sisuline pool aga valmistas mõnevõrra pettumusi.

Lõviosa seminaridest ja praktilistest töötubadest viisid läbi kolm koolitajat: Diana Walters kõneles muuseumi sotsiaalsest vastutusest, Daniel Schmitt ja Muriel Meyer Chemenska külastuskogemuse uurimisest. Kuigi kõik lektorid olid vaieldamatult oma valdkonna spetsialistid, laialdase ülikoolides õpetamise kogemusega ning töötanud konsultantidena muuseumide juures, jäid nende loengud ühteaegu liiga üldiseks ja liiga spetsiifiliseks. Diana Waltersi loengusarja võiks kokku võtta ühe õhku rippuma jäetud küsimusega: kas ja kuidas saaksid muuseumid oma väiksel moel kaasa aidata ÜRO jätkusuutliku arengu eesmärkide ¹ elluviimisele? Enamiku kolleegide säravate silmade ja kiitvate peanoogutuste järgi võis eeldada, et Diana ettekanne kõnetas nende sotsiaalset närvi. Siiski leiti, et praktikas on Baltimaade kontekstis elluviimine raske, sest muuseumide eesmärgid on valdavalt seotud kogumise, säilitamise, uurimise ja vahendamisega. Võiks arvata, et ICOMi uue muuseumi definitsiooni kavandis ² rõhutatud ühiskondliku mõju suunas liikumiseks on aeg küps, kuid ideoloogiliste, juriidiliste, eelarveliste ja olmeliste takistuste ületamine kujuneb raskeks ning vajaks rohkem siinse kontekstiga arvestavaid praktilisi tööriistu.

Daniel Schmitt ja Muriel Chemenska avasid kogemuse mõiste teoreetilisi tagamaid ning keskendusid seejärel enda välja töötatud spetsiifilisele uurimismetoodikale „REMIND“, mille töötuba võttis poole BMSi nädalast. Keerulise metoodika elementideks on silmade liikumist jälgiva kaameraga lindistatud muuseumikülastus ja sellele järgnev videointervjuu, kus uurimisalune kirjeldab üksikasjalikult oma kogemusi. Kuigi tegemist on huvitava tehnilise lahendusega ühekordse uuringu tegemiseks, oleks oodanud väga viljaka ja mitmekesise museoloogiaharu laiemat käsitlust – konkureerivad „kogemuse“ määratlemise viisid, erinevad uurimis- ja analüüsimetoodikad, rakendusvõimalused jne. Grupitööna „Läti 100“ näituse kohta tehtud analüüsid andsid korraldajatele kahtlemata sisukat tagasisidet ning nende läbiviimine oli ühteaegu lõbus, mõtlema ergutav ja proovile panev. Siiski oleks soovinud laiemat vaadet valdkonnale. Väheste ressurssidega muuseumidele on ajamahukas metoodika raskesti rakendatav ning vaja oleks paindlikumaid ja lihtsamaid viise külastajate arvamuste, hinnangute ja elamuste kogumiseks ja analüüsiks. Kokkuvõttes olin veidi pettunud BMSi pakutud sisus, millelt ootasin teoreetilist ülevaatlikkust ja rohkem rakenduslikke tööriistu. See ei tähenda, et üritus tervikuna oleks halb või et ma tahaksin selle eest hoiatada. Vastupidi, kel vähegi võimalik, peaks sellest ainulaadsest võimalusest osa saama.

Hoolimata korraldajate kogemustest, püüdlikkusest ja soojast külalislahkusest, tekkis aeg-ajalt tehnilisi, logistilisi ja ruumidega seotud tõrkeid. See kõik on inimlikult mõistetav, kuid lisab eelnevalt välja toodud kriitikale lisakihi, mis viitab formaadi väsimusele ja ammendumisele. Viimasele päevale jäetud seminar, kus iga riik esitas ülevaate oma muuseumide hetkeseisust, oleks võinud olla esimesel päeval, sest see tekitas omajagu elavat arutelu, milleks kahjuks enam kuigi palju aega ei jäänud. BMS on tohutu potentsiaaliga ja hädavajalik ettevõtmine, kuid ehk tuleks uuesti läbi mõelda, kelle jaoks, milliste eesmärkidega ja kuidas museoloogiakooliga edasi minna. Äkki tuleks suuremalt ette võtta? Kaotada osalejate arvu piirang, kutsuda rohkem staarlektoreid, korraldada paralleelseid töötubasid, kust igaüks leiaks endale sobiva teema, teha kohustuslikud väljasõidud muuseumidesse vabatahtlikuks, kureerida rohkem sotsiaalseid koosviibimisi, et kontaktide loomine ei jääks ainult õnneliku juhuse küsimuseks jne? Või vastupidi, teha üritus väiksemaks ja keskenduda töötubadele, kus püütakse lahendada ühiste jõududega mõne muuseumi muresid, aga regulaarselt ja sagedamini kui kord aastas. Loodan väga, et järgmine kord Eestis korraldatuna tõuseb BMS uutesse kõrgustesse ning innustab ja liidab ka edaspidi Baltimaade muuseumitöötajaid.

¹ ÜRO jätkusuutliku arengu eesmärgid

²  ICOM