10. muuseumipedagoogide suvekool Saaremaal „Muuseumiharidus 21. sajandil: virtuaalreaalsus, õmblusteta õpikeskkond ja individuaalsed õpiteed“
Möödunud suvel kümnendat korda korraldatud muuseumipedagoogide suvekool kutsus meid seekord Saaremaale. Teema oli paljulubav ja päevakohane ajal, mil on valmimas riiklik haridusstrateegia 2021–2035 ja arenemas digitehnoloogiad. Lisaks sellele, et suvekool on hea võimalus kohtuda kolleegidega, jagada kogemusi, rõõme ja muresid, on omavaheline nn võrgustikutöö ja koos õppimine kasuks valdkonna arengule tervikuna.
Omamoodi märgiliselt alustasime ja lõpetasime 21. sajandi muuseumihariduse arutelu mõtterännakuga Muhu saare kaugesse minevikku. Esimese päeva lõuna veetsime Muhu muuseumis, uudistasime 16. sajandisse ulatuva ajalooga Koguva küla tempoka ekskursiooni ja otsimismängu-töölehe abil. Suvekooli otsad tõmbasime kokku kolmanda päeva lõuna ajal Üügu pangal müstikasse kalduva giidituuriga. Pooleteise päeva jooksul, mis sinna vahele jäid, vaatasime tagasi suvekooli enda kujunemisloole. Mitu korda küsiti kümne aasta jooksul kogunenud materjalide kättesaadavuse kohta, teisisõnu selle kohta, kuidas me ise õpime ja infot kogume. Miks me ei rakenda 21. sajandil olemasolevaid kasutusvalmis digilahendusi, et oma tööd ja õppimist hõlbustada? Teise mahuka loengupäeva käigus koorus see selgemalt välja MUISist rääkides. Muuseumidel on olemas väga ulatuslik, kuigi hetkel raskesti kasutatav digitaalne esemearhiiv. Sarnane andmebaas võiks olla ka muuseumide tegevuse kohta. Kolleegide seas on märgata vajadust info kättesaadavuse ja jagamise järele, kuid see teema nõuab põhjalikku läbimõtlemist ja nutikaid lahendusi.
See viib meid edasi (või tagasi) küsima, kuidas hästi ja osavalt kasutada digitehnoloogiat. Mario Mäeotsa asjakohane teemapüstitus „Digipedagoogika – kas ja kuidas?“ tõi võimaluse mõtiskleda kas ja kuidas oleme valmis kasutama nuti- ja teisi digivahendeid muuseumihariduses. Kui Ene-Mall Vernik-Tuubel tutvustas õmblusteta õpikeskkonna mõistet, mis mõtestab laiemalt õpikeskkondi ning kaotab piirid nii õppeainete kui ka formaalse ja mitteformaalse õppe vahel, on muuseum, töökoht ja digimaailm samuti lahutamatu osa õpikeskkonnast. Digipädevus on kahtlemata üks 21. sajandi võtmeoskusi, mida peaks omandama sõltumata vanusest või elukutsest. Nii digitaalsed põliselanikud kui ka immigrandid võiks osata nutivahendeid mõistlikult, eesmärgipäraselt ja turvaliselt kasutada. Mõisted digitaalne immigrant ja selle vastand digitaalne põliselanik pärinevad mõnevõrra vastuoluliselt teoreetikult Marc Prenskylt. Digitaalsed põliselanikud on sündinud 1980.–1990. aastatel (Eesti puhul alates 1990. aastast) ja kasvanud keskkonnas, milles digimaailm on loomulik osa. Nad on võimelised tegelema mitme asjaga korraga, kusjuures mitte alati edukalt, ja eelistavad interaktiivseid keskkondi, mis annavad kiirelt tagasisidet. Digitaalse immigrandi vanus ei ole otseselt oluline. Määrav tunnus on digivahendite väga harv ja tagasihoidlik kasutamine ning valmisolek nende aktiivseks kasutamiseks võib olla takistatud. On ka n-ö kohanenud immigrandid, kes on digitehnoloogiad sujuvalt omaks võtnud. Näiteks Eestis on suur osa elanikkonnast harjunud igapäevaselt kasutama erinevaid e-lahendusi ja nutivahendeid.
Miks on sellisel viisil vaja inimestel vahet teha ja mis sisulise teadmise see meile andma peaks? Või teisiti küsides, miks digitehnoloogiate kasutamine või valmidus selleks on näiteks koolis ja muuseumis sedavõrd oluline? Erinevate nutivahendite kasutamine on ühiskonda ning laste ja noorte käitumist muutunud. Igapäevaelus on väljakutseks muu hulgas eetika ja ohutus küberruumis ning allikakriitika rakendamine. Ei saa eeldada, et (noorel) aktiivsel nutivahendi kasutajal on digipädevused ja teadmised küberhügieenist 1. Siinkohal võib näha paralleeli muuseumiga. Vaatamata asjaolule, et näitusesaalid on täidetud ekraanidega, on muuseumiõppes digivahendite kasutamine ja eelkõige digipädevuste toetamine väga kesine. Samas võivad digilahendused olla muuseumiõppes olulist tuge pakkuvaks elemendiks. Lisaks õppija digipädevuste arendamisele saame nende abil koguda ja salvestada tagasisidet, näitlikustada keerukaid teemasid või muuta õppimine mängulisemaks. Oluline on teada, et nutivahend ise ei saa olla eesmärk. Teine võtmeküsimus on, kas õppija üldse tahab kasutada digilahendusi muuseumis. Huvi oma nutitelefoni vastu ei tähenda, et need kaaluks üle omavahelise vahetu suhtluse ja päris esemete uurimise. Valikud teeb peamiselt muuseumipedagoog, kelle otsused peavad olema hästi informeeritud ning piisavate kogemuste toel tehtud.
Kusjuures need küsimused ja mured pole aktuaalsed vaid Eesti (muuseumide) haridustöötajate seas. Septembris Kyotos ICOM üldkonverentsil CECA alamkomitee arutelude juures kõlasid küsimused selle kohta, kes või mis juhib haridustegevusi muuseumis. Kui muuseumipedagoogi (külastusjuhi, giidi) ülesanne on vaid selgitamine ja näituste ümberjutustus, siis saaks selle ameti üle võtta masin. Olukord on teine, kui tunnijuht algatab dialooge, reflekteerib ja ärgitab nähtut analüüsima ükskõik mis metoodikat või abivahendeid kasutades. Me peame oma töö sisu ning eesmärke mõtestama olukorras, kus (digi)tehnoloogia kiire areng on muutmas ühiskonda. Selles kontekstis on huvitav Sireli Uusmaa peredele suunatud projekt Vabamus. Tegemist on laste audiogiidiga, mis toimib kui tegevusjuhendaja ning peaks suunama last näitusel tegutsema ja dialooge algatama. Väljakutseks sealjuures on kasutajate käitumine. Kas täiskasvanu on valmis oma külastusharjumusi kohandama kaasas olevale lapsele, et see saaks piisavalt tähelepanu ja võimalust arutleda? Siit on näha ka muuseumipedagoogi muutunud rolli: tema ülesandeks on nüüd luua sisu edastamiseks ja tegevuste juhtimiseks digitaalseid platvorme ning analüüsida nende tegelikku kasutamist.
Kokkuvõttes oli nüüdisaegsest muuseumiharidusest mõtlev suvekool suunatud auditiivsele õppijale, palju infost sai omandatud loengu vormis hoolega kuulates. Uuema tehnoloogia, täpsemalt virtuaalreaalsusega õnnestus reaalselt tutvust teha vaid kolmandikul osalejatest Sireli Uusmaa töötoas VR-prillidega korterit sisustades või köögis toitu valmistades. Järgmiselt suvekoolilt ootan, et jätkub arutelu digilahenduste kohast muuseumihariduses. On näha, et sel teemal tuleks rääkida veel ning kindlasti võimaldada ka elamuslikke läbimänge ja õpitube. Möödunust võtsin kaasa teadmise, et meel tuleb hoida avatuna uutele asjadele ja olla julge katsetama. Digitehnoloogia ise ei tee imesid, kuid võib osutuda tarvilikuks tööriistaks nii põliselaniku kui ka immigrandi käes.
1 Mäeots, Mario. Digitaalne kirjaoskus, küberhügieen ja digitervis hariduses. Sirp, 8. veebruar 2019. Vaadatud 14. oktoober 2019, https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/digitaalne-kirjaoskus-kuberhugieen-ja-digitervis-hariduses/.
