EMÜ Veebiajakiri

Esimene näitusesaal viib külastaja tärkavasse Eesti Vabariiki. Stendidel käsitletakse okultismi, spiritismi, parapsühholoogiat, teosoofiat, antroposoofiat ja orientaalusundit. Teksti illustreerivad väga heal tasemel pildid religioossete liikumiste praktikatest toonases Eestis. Külastaja kohtub luuletaja Ernst Ennoga, teoloog Uku Masinguga ja kunstnik Konrad Mägiga. Head tekstid ja ruumikujundus toetavad saali kontseptsiooni. Siiski tekib küsimus, miks ei võiks selles ruumis käsitleda ka Eesti Vabariigi aegsete rahvakirikute usuelu. Nii luterlus kui ka õigeusk mõjutasid toonaseid ühiskondlikke protsesse tunduvalt tugevamalt kui „põnevad“ marginaalsed liikumised. Nende kaudu mõistaksime me ka tänapäevast olukorda paremini.

Traditsioonilised usuliikumised tulevad selgelt esile aga Tartut väga valusalt puudutanud Teise maailmasõja käsitluses. Teise saali viivas koridoris on nii põrandad kui ka seinad kaetud sõjapurustusi käsitlevate emotsionaalsete piltidega. Kahjustada said kõik suuremad kirikuhooned. Seinalt võib lugeda ka toona usuelule seatud piirangute kohta.

Järgmises saalis torkavad esmalt silma värvilised plakatid nõukogudeaegse ateistliku propagandaga. Vitriinides on hulk ateistlikke raamatuid. Kes teemast põhjalikumalt huvitub, saab lugeda vitriinide seintelt nii vaimulike kogemusi riigivõimu sekkumisest kirikuellu kui ka ateistliku propaganda tegijate elu ja töö kohta. Kirjeldatakse Nõukogude Liidu repressioone usuliste liikumiste vastu: vangistamisi ja küüditamisi. Näitusel selgub, et Tartus oli üllatavalt suur hulk usueluga tegelevaid riiklikke institutsioone, kes üritasid usku inimeste elust välja juurida. Muu info taustaks näidatakse tolleaegsest televiisorist kaht filmi – „Kristusega kihlatud“ ja „10 minutit ateistiga“ ­–, mis käsitlevad ateistliku töö tugevust Nõukogude Liidus. Liikuv pilt mõjub näitust elavdavalt.

Näituse viimane ruum vaatleb Nõukogude Liidu lõppemist ja sellega aastatel 1987–1991 kaasnenud usubuumi. See oli ühiskonna vabanemise aeg ja inimestele pakkusid kõikvõimalikud religioossed liikumised ääretut huvi. Ilmselt sihiteadlikult on ruum liigendatud vaheseintega, nii et iga nurgake tutvustab erinevaid ja küllaltki vastandlikke religioosseid liikumisi.

Sissepääsust paremal on nurgake Elu Sõna liikumise kohta. Juttu tuleb 1987. aastal sündinud karismaatilise kristliku usuliikumise tegevusest Eesti taasiseseisvumisel. Tol ajajärgul oli liikumine kahtlemata elavaim ja mõjutas ühiskonda enim.

Vasakut kätt jääb rohetav oaas, mis käsitleb taara- ja maausuliste tegevust. See liikumine sai samuti tuule tiibadesse just Eesti taasiseseisvumise ajal. Mainitakse ka muinsuskaitseklubi Tõlet ja pööripäevaloitse. Rohelise looduspildi kõrval võiks maausuliste tegevust illustreerida ka mõni elav pilt loitsust.

Huvitav valik oli paigutada kohe taarausuliste kõrvale Hare Krišna boks. See liikumine tuli küll Eestisse 1970. aastatel, kuid sattus tagakiusu ohvriks ja tärkas aktiivsele elule taas 1990. aastate alguses. Ruumi elavdavad värvikirevad pildid ja seinavaip. Ka siin võiks olla pilte tänaval kulgevatest krišnaiididest.

Vabastava hingamise ruumis tutvustatakse erinevaid hingamispraktikaid, stend kõneleb hingamisterapeutidest ja nende tööst ning hingamisseanssidest. Seinal kujutatud rünkpilved loovad sideme hingamisega.

Kõige viimane osa ruumist kõneleb Peeter Liivi rajatud esoteerikapoest Loitsukeller, mis tegutseb nii Tallinnas kui ka Tartus poolvääriskivide, mineraalide, eeterlike õlide, viirukite ja meditatsioonimuusika müügiga. Inimesed usuvad, et kivid aitavad eri probleemide vastu, ja esoteerikapoed tulevad nende ootustele vastu, andes neile seda, mida nad vajavad. Vitriinis on huvitav valik esoteerikapoe müügiartikleid.

Näitus jääb meelde rohke ja sisuka pildimaterjaliga, mis loob elava ettekujutuse religioossest praktikast oma mitmekülgsuses. Kohati häiris stendide tekstirohkus, mistõttu oli tekst küllaltki väikeses kirjas ja seetõttu raske lugeda.

Näituse suurimaks puuduseks pean eestlaste traditsiooniliste usuliikumiste – luterluse ja õigeusu – käsitlemata jätmist. Eesti taasiseseisvumise ajal mängis luterlus tohutut rolli ja sellest pole näitusel sõnagi. Tõsi, näituse tutvustus ütleb, et keskendutakse eeskätt uutele ning pigem vähetuntud usulistele liikumistele ja praktikatele, kuid selgema ülevaate loomiseks oleks kasuks tulnud ka traditsiooniliste liikumiste käsitlus.

Veidi ülekohtuselt on jäänud välja ka transtsendentaalne meditatsioon, Jehoova tunnistajad, mormoonid ja dalai-laama, kes kõik on nii Eesti kui ka Tartu usuelu tugevalt mõjutanud. Ka oleks võinud näituse alguses või lõpus esitada tänapäevast usulist statistikat selle kohta, kui palju on Tartu kogudustel ja usulistel liikumistel praegu liikmeid. Kuigi koguduste statistika pole kõige ühtlasem ja usaldusväärsem allikas, oleks sellest siiski olnud kasu või oleks võinud aluseks võtta ka viimase rahvaloenduse andmed.

Näituse lõpus saab iga külastaja avaldada arvamust, kirjutades oma mõtteid külalisteraamatusse või liimides seinale paberi, millele saab kirjutada oma usust. Ka seinale paigutatud paberitest paistab välja uskumuste mitmekesisus, esindatud on paljud usuobjektid Kristusest tulnukateni. See tõendab, et näitus kajastab Eesti usulist kirevat olukorda kaasahaaravalt. Vaatamata puudustele on näitus siiski publikut inspireeriv ja hariv.