EMÜ Veebiajakiri

Tartu Ülikool on Eesti hariduselu ja kindlasti ka eestikeelse hariduse sümbol, mistõttu on ülimalt tervitatav, et Tartu Ülikooli muuseum, mis varem kandis Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi nimetust, on teinud viimast 100 aastat kajastava näituse.

Talurahvale mõeldud külakoolid olid aastasadu kohaliku kultuurielu alus ja eestikeelse ülikoolihariduse teke on nende algharidust pakkuvate koolide käepikendus tulevikku. Just sellise mulje jättis mulle näituse algus – 1920. aastad, mis kajastasid naistele ülikoolihariduse andmise algust. Mind ei liigutanud aga mitte konkreetsete naiste lood, mis olid originaalselt esitletud nende kleitide abil, vaid pigem assotsiatsioonid, mida need lood minus tekitasid. Teekond külakoolides lastele hariduse andmisest kuni naistele ülikoolihariduse andmiseni kestis mitusada aastat. Mõistagi oli algus raske, sest ühiskondlik ootus või suhtumine oli, et naised peaksid esmajoones pühenduma perekonnale. Lugude jutustamine konkreetsete naiste kleitide kaudu näis tabavana ka ühiskondliku suhtumise mõttes – mis on naisele sobiv ja mis ei ole – kleit vs. püksid ning perekond vs. eneseteostus. Need on valikud, mida naised tänapäeval enam tegema ei pea.

Eesti kultuuriloos on palju erilisi naisi, aga üks erakordsemaid on minu jaoks legendaarne tartlane Betti Alver. 1920. aastate osa näitusel tuletas mulle meelde tema elu ja katkenud haridusteed, mis kõigist muudest eluraskustest hoolimata ei takistanud tal jõuda oma valdkonna absoluutsesse tippu. Tõenäoliselt leiab iga külastaja seda näitusekildu vaadates oma mälust mõne sellise inspireeriva naise ja miks mitte ka mehe, kelle haridustee on olnud konarlik, kuid kes on võtnud sellest siiski maksimumi ning suutnud anda endast ka teistele midagi olulist.

Teine, mis mind sügavalt puudutas, oli 1950. aastate osa. Näitusel olid need aastad kajastatud läbi kehakultuuriteaduskonna, mida repressioonid tabasid iseäranis rängalt. Selle näituseosa lakooniline ülesehitus justkui võimendas nende aastate raskust kogu rahva jaoks. Fotod represseeritud töötajatest ja puudulik teave nende edasise elu kohta ilmestab ajastule iseloomulikku teadmatuse õhkkonda. Katkenud elud ja karjäärid pole mitte kauged lood kaugetest inimestest, vaid toovad ajastu traagika lähemale ka neile, kelle jaoks on tegemist vaid ligi 100 aastat tagasi toimunud sündmustega. Põhjus, miks mind ennast just see osa eriliselt puudutas, peitub mu lapsepõlves. Koduloohuvilisest ajalooõpetaja käe all kohalikku ajalugu uurides sain teada, et minu kodukandist on pärit 14-kordne maailmameister laskmises Elmar Kivistik, kellel on lisaks spordisaavutustele oma osa ka Tallinna loomaaia asutamisel. Tollal, aasta oli siis umbes 1984 või 1985, alles lapsena panin imeks, miks on tema eluloos auk, mille kohta keegi midagi ei ütle, mille kohta puudub igasugune teave. Repressioonid olid mõistagi sel ajal veel tabuteema, aga vaid mõned aastad hiljem sain ma täpselt aru, millest oli auk tingitud: Elmar Kivistik arreteeriti 1949. aastal ning saadeti vangilaagrisse Irkutskisse. Näituse see osa viiski mu ühelt poolt tagasi lapsepõlve, kui ma juurdlesin nende kadunud aastate üle, ja teiselt poolt tuletas taas meelde, kui palju väärtuslikke inimesi me kaotasime ja kui paljud on kadunud unustusse, sest aastaid tagasi keegi otsustas nende elu kas otseselt või kaudselt kustutada.

Veel üks osa näitusest avaldas mulle muljet, kuid pigem halvas mõttes. 2000. aastate hariduse kui laiatarbekauba idee olid lahendatud kujunduslikult stiilis, mis vastas 1990. aastate kaubanduses valitsenud olukorrale, ja seetõttu seostuski hoopis 1990. aastate algusega. Näitusel kasutatud sümbolid suunavad 1990. ja 2000. aastatel võrsunud inimesed soovitust erinevatele mõtteradadele ja seost kõrghariduse massidesse jõudmisega ei teki. Näituselt lahkumise järel tekkis aga mõte, kas näituse kuraator on soovinud teadlikult või alateadlikult 2000. aastatel kõrghariduse või isegi teaduskraadi omandanud inimesi mingil määral halvustada, võrreldes vähematele inimestele kättesaadavat haridust ja massilist kõrgharidust. Sealt edasi tekkis ka küsimus, kas elitaarne kõrgharidus on parem ja kas see üldse on midagi, mille suunas püüelda. Kas selline mõtteviis ei viiks meid tagasi aega, mis eelnesid näituse alguse 1920. aastatele?

Ülejäänud näitus nii palju elevust ei tekitanud. Äratundmist oli igas osas mingil määral, aga ei tekkinud nii selget emotsionaalset sidet kui 1920. ja 1950. aastate puhul. Ma ei pea seda siiski näituse nõrkuseks, vaid tugevuseks. Arvan, et sellelt näituselt saavad parima kogemuse mitmekesi näitust vaatama tulnud inimesed, kellest ühel tekitab üks ajastu tugevama emotsiooni ja teisel teine ajastu. Parim, mida mis tahes näitus teha saab, on panna vaataja mõtlema-juurdlema-analüüsima ja sellega saab 100-aastaste otsingute näitus kahtlemata hakkama. Mulle meeldis iseäranis just see, mida arvustuse alguseski ütlesin: näitus äratab loo sinus endas. See võib olla lugu, mille oled kas unustanud või mida oled endaga pikalt kaasas kandnud, näitus leiab üles vaataja seest selle millegi, mis muudab näituse elutud objektid elavaks vaataja enda kogemuse kaudu.

Näituse kujunduse üldkontseptsioon on imeline – valged sambad on selge viide ülikoolile ja õhulisus viitab samuti üsna otseselt lennukatele ideedele ning see töötab. Samal ajal jättis kasutatud kangas natuke odava mulje, selles võiks olla mingi detail, mis kangast „väärindab“, et see edastaks lisaks natukenegi seda uhkustunnet, mida me oma ülikooli suhtes südames kanname. Meie emakeelne alma mater võib ju olla välja kasvanud lihtsatest külakoolidest, aga meil on põhjust selle üle olla uhked. 301. koht tippülikoolide hulgas on märkimisväärselt tugev saavutus.

Vivat academia!

Vivant professores!

Vivat membrum quodlibet

Vivant membra quaelibet

Semper sint in flore.

Ideaalide Eesti. 100 aastat otsinguid

Tartu Ülikooli muuseum

Näituse kuraatorid on Mairo Rääsk ja Mari-Liis Hämelainen.

Kujundaja on Evelin Urm ja projektijuht Mairo Rääsk.

Arvustus on valminud Tartu Ülikooli kultuurikorralduse magistritaseme õppekava aine “Näitused ja interpretatsioon” raames.