EMÜ Veebiajakiri

Meremuuseumis on viimastel aastatel tehtud samme, et minna disainis veelgi kaugemale. Koostöös Eesti disaineritega on vastuseid otsitud küsimustele, kuidas saaks näitus pärast selle eksponeerimist tähenduslikku elu edasi elada, milliseid inimesi meie kasutajagrupis keskmiste järgi kirjeldada ei saa ja kuidas kogu protsessis jätta võimalikult väike keskkonnajalajälg.

Siidisallidest mängukaartideni

Kolm aastat tagasi, kui tähistasime Eesti Vabariigi suurt juubelit, tegime algust Eesti disainerite kaasamisega. Ajal, mil valmis esinduslik näitus „100 aastat kiilu all. Eesti lugu laevades“, uuendasime ka meremuuseumi külastusjuhtide vormirõivad. Need teostas Eesti disainer ja Kuldnõela nominent Kirill Safonov. Juubelinäituse temaatikast kantud tunnuselemendid – kaelasallid ja kikilipsud – lõid Hanna Korsar ja Marion-Isabel Varik.

Lisaks sellele, et tunnuselemendid kaunistasid meremuuseumi külastusjuhte ja kõneisikuid, oli tegemist ka kauni kingiga ning populaarsete toodetega muuseumipoes. Hanna Korsariga tehti taas koostööd näituse „Tundmatu ookean. Läänemeri maailmameres“ raames. Siis võeti väikeseeria kujunduse aluseks Meelis Krošetskini poolt näituse tarbeks loodud digimaal salapärasest ja tundmatust allveemaailmast.

Eesti disainerite loodud tunnuselemente kasutati ka näitusprojektis „Sex & the Sea“. Tuumiku kujundusest ja Kirill Safonovi käe alt tulid kaelasallid naistele ning rinnarätid ja kikilipsud meestele. Kuid mitte ainult. Intrigeeriv teema lubas kujutlusvõimel rännata kaugemale. Nii valmisid hinnatud fotograafi Mark Raidpere ja stilist Katrin Aasmaa koostöös karismaatiliste karakteritega mängukaardid. Sellised koostööprojektid võivad olla samm tundmatus maailmas nii muuseumile kui ka disainerile.

Mark Raidpere sõnul ta ise kaarte ei lao ja kaardimänge ei valda, kuid loomulikult oli ta huvitatud võimalusest äratada ellu kuningad ja kuningannad, jokkerid ja soldatid. Marko Kekišev aitas hea tuttava teemaga kurssi viia. Muu hulgas ilmnes, miks just meresõitjate kaardipakk on kõige laiem – eri maades on erisugused kaardikomplektid, kuid et eri mängud tingivad teatud kaardikoosseise, siis pidid rahvusvahelise seltskonnaga kajutis olema kõik võimalused, mida lauale lüüa. Marko vanaema pärimuses tagusid ka kanged Saare naised kaarte, kui mehed olid läinud merele, sõtta või niisama viina viskama ja enam tagasi ei tulnudki. Naised istusid kokku ja mängisid omavahel, sest peos hoitud võidunud papitükid meenutasid neile oma kaotsiläinuidki.

Täna võib julgelt öelda, et sündinud on traditsioon luua Lennusadamas eksponeeritud ajutistele näitustele meeneid koostöös Eesti disaineritega. Meremuuseumis hinnatakse Eesti disaini ja kvaliteeti ning tutvustatakse seda meeleldi ka külalistele lähemalt ja kaugemalt. Nii jäävad näitused oma elu edasi elama.

Sammhaaval koos disaineritega ligipääsetavamaks ja keskkonnasõbralikumaks

Ehkki keskkonnasõbralikumat paberit trükiste jaoks ja kergemini ümbertöödeldavat materjali näituste ehitamiseks eelistatakse meremuuseumis üha enam, tõi Paksu Margareeta arendusprojekt nüüdisaegse ehitusprojektina keskkonnateema teravamalt esile. Lisaks pöörati suurt tähelepanu ligipääsetavuse loomisele ning selle eest on muuseumi tänaseks tunnustatud Eesti Pimedate Liidu ja Kultuurkapitali auhindadega.

Lähtuvalt uue püsinäituse kontseptsioonist sooviti muuseumipoodigi lisada toode, mis annab võrdsed elamuslikud võimalused olenemata füüsilisest või muust piirangust. Seejuures oli taotluseks võimalikult väike keskkonnajalajälg. Nii-öelda kaks-ühes-tooteks sai disainer Daniel Kostjuba ja moedisainer Reet Ausa loodud T-särk.

Danielit paelus projekti juures just see, et T-särk on objekt, millega saavad suhestuda kõik inimesed. Disaineri sõnul saab seejuures küsida, kas selline igapäevane enesestmõistetav asi on ikka kõigile võrdväärselt lihtne või valmistab miski selle kandjale muret. Kas me oskame näha inimeste vajaduste mitmekesisuses takistusi ja piiranguid? Või on võimalik lisada harjumuspärastele objektidele ja nähtustele mõni lisanüanss ja seeläbi teadlikult oma sihtrühma laiendada? „Need lahendused ei peaks olema nišikaup. Samuti ei pruugi muutus olla suur, küll aga võib see olla märgiline,“ rääkis Daniel.

Meremuuseumile loodud T-särki püüti disainida nii, et ka kergema füüsilise erivajadusega inimene saaks selle lihtsamalt selga ja et see näeks seejärel ka hea välja. Pealtnäha ei ole mingit erinevust, kuid tegelikult on T-särgile disainitud paar väikest aspekti, nagu näiteks krae suurus ja lõike nüansid, mis peaksid hõlbustama toote kasutamist nendel, kellel seda vaja on.

Valminud T-särgid on ka keskkonnasäästlikud, positiivse keskkonnamõjuga ja sertifitseeritud tooted. Reeda firma toodab oma asju suurtootmise ülejääkidest, vältides nii uue kanga tegemist. „Näiteks meremuuseumi T-särgi tootmine puuvillakanga jääkidest säästab keskmiselt 88% vett ja 70% energiat. Sellega lahendame suurt probleemi oma tööstusharus,“ selgitas Reet, kelle silmad paneb särama just süsteemidisain. Tema jaoks tähendab hea disain ka läbipaistvat protsessi – sa tead, kust tuleb kangas ja kuidas see on toodetud. See näitab, kui hea sa disainerina oled ja kui hea toote oled võimeline disainima.

Lisaks tellis meremuuseum teisegi upcycle-meetodil valmistatud T-särgi töötajaile. Reet usub, et mida rohkem organisatsioone oma tooteid sel viisil tellivad, seda kiiremini saadakse aru, et meil on ülejääkmaterjale niivõrd palju, et võiksime rahulikult töötada aastaid ilma, et peaks uut kangast juurde tootma. Reeda mõtteviis on ilmselt pärit juba lapsepõlvest, kui ta skulptorist vanaisa tööd jälgis – vanaisa taaskasutas vanu tekstiilijäätmeid skulptuuride täiteks.

Lisaks keskkonnamõju vähendamisele näeb Reet vajadust paremini arvestada ka erivajadusi. T-särk on muuseumipoes varustatud infoga, mis suunab külastajaid mõtlema nii keskkonnasõbralikkusele kui ka ligipääsetavusele. „See projekt sai mulle väga südamelähedaseks, sest meremuuseum tegeles probleemiga ja püüdis leida lahendust. Valminud toode on juba kontseptsiooni poolest suurepärane kingitus. Iseenesest on see jabur, et aastal 2019 oli tegemist esimese muuseumiga, kes selle teemaga kompleksselt tegeles,“ leidis Reet.

Ka Daniel julgustab disainereid rohkem mõtlema kõigile kasutajatele, mitte vaid keskmistele. „Täpselt nii nagu meremuuseum tegi Paksus Margareetas esimese suurema katse ligipääsetavust luues, saame ka disaineritena sammhaaval õppida. Teadvustades erinevaid vajadusi, saame üha paremaks. Kas suudame kõigi elu paremaks muuta?“ viskas Daniel projekti lõpuks õhku küsimuse, et sütitada põnevaid ja julgeid mõtteid.