EMÜ Veebiajakiri

Nõukogude Liidus peeti 1970.–1980. aastatel üleliidulisi konservaatorite konverentse ja näitusi peamiselt Moskvas ja Leningradis. Viimane, milles osales ka Eesti, toimus 1984. aastal Moskvas. Üritusi korraldas tavaliselt NSVLi Kultuuriministeerium, Kunstnike Liit ja Üleliiduline Restaureerimise ja Uurimise Instituut. Viimane oli Nõukogude Liidus peamine konserveerimismetoodikate väljatöötaja, erialase info jagaja ning ainult Moskvas said liiduvabariikide konservaatorid taotleda kutsekvalifikatsiooni, milleks tuli esitada mahukaid venekeelseid konserveerimistööde dokumentatsioone. Kindlasti ei olnud tolleaegsed kontaktid tühised või erialane info väär – sellega on üles kasvanud vähemalt paar põlvkonda professionaalseid eesti konservaatoreid.

Kuid 1980ndate teisel poolel oli tekkinud ilmne vajadus uute (läänelike) ideede ja kontaktide järele. Baltimaades kujunenud poliitiline situatsioon soosis muutusi ja euroopalikus kultuuriruumis tegutsevad Balti riigid otsustasid minna edasi oma rada. Tollane Eesti Kunstimuuseumi asedirektor konserveerimise alal (hilisem Kanuti direktor) Endel Valk-Falk pakkus välja idee teha kolme riigi konservaatorite ühisnäitus Baltimaade kultuuripärandi konserveerimisest. See mõte võeti Läti ja Leedu konserveerimiskeskuste poolt kohe ka omaks.

Kõrvalepõikena saan märkida, et Endel Valk-Falkil oli selleks ajaks olemas pikaajaline kogemus Eesti konservaatorite tööde ülevaatenäituste korraldamisel. Tollase restauraatorite ühingu eestvedamisel toimusid 1970.–1980. aastatel näitused nii Tartus kui ka Tallinnas. Kahjuks on see traditsioon tänapäevaks hääbunud ja viimati korraldas MTÜ Tartu Restauraatorite Klubi kuni 2008. aastani ainult tartlaste näitusi.

Esimene näitus toimus Riias 1987. aasta maikuus. Siis viidi läbi ka ühepäevane seminar ja otsustati, et edaspidi korraldatakse näitusi ja konverentse iga kolme aasta tagant vaheldumisi Riias, Tallinnas ja Vilniuses. Järgnevad konverentsid olid juba kahe- või kolmepäevased ning lisaks üks päev tutvumiseks vastava riigi mäluasutuste konserveerimistöökodadega ja kolleegide töödega ning väljasõidud kultuuriobjektidele.
1996. aasta jäi viimaseks korraks, kui triennaalil korraldati kolme riigi konservaatorite töödest ka ühisnäitus – riigipiiri ületamine koos kultuuriväärtuslike objektidega muutus keerukaks ja kindlustuskulud liialt suureks. Edaspidi jäi näituse korraldamine selle maa konservaatorite kanda, kus konverents toimus.

1996. aastal olid esmakordselt kavas ka stendiettekanded, mis lisaks põhiettekannetele andsid laiema võimaluse tutvustada objektide konserveerimis- ja uurimistöid, pärandikaitse probleeme ning konserveerimisalaseid õppeprogramme.

Sajandivahetusel lisandusid teoreetilistele ettekannetele ka valdkondlikud töötoad ja vestlusringid. Iga aastaga on laienenud konverentsil esinejate ja osalejate ring (Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa, Ungari, Poola, Kreeka, Itaalia, Rootsi, Soome, Holland, Belgia, Rumeenia, Gruusia, Ukraina jt). Läbi aegade on kohapeal tutvustanud oma tooteid konserveerimis- ja säilitusmaterjale ning töövahendeid müüvad või tootvad kodu- ja välismaised firmad.

Konverentsi materjalid, sh näituste kataloogid, on avaldatud trükistena ja huvilised saavad nendega tutvuda Kanuti raamatukogus.
Esimesel triennaalil Riias oli töökeeleks vene keel. Järgnevatel aastatel kasutati konverentsidel sünkroontõlkeid ja töökeeli oli mitu – korraldava maa riigikeel, vene keel, saksa keel ja inglise keel. Alates 2008. aastast sai konverentsi töökeeleks inglise keel.

Iga järgneva triennaali ring algab Riiast ja sulgub alati Vilniuses. On olnud aastaid, kus tõstatus küsimus: kas ikka minna edasi? Riikide majanduslikud probleemid tekitasid korraldajatele otsatu hulga lisatööd ja lahendamatuina näivaid ülesandeid, mis viisid vahel entusiasmi raugemiseni. Kuid iga kord otsustati ühiselt triennaali lõppedes uus ring avada. Konverentside eesmärk on jagada kompetentset infot ja luua kolleegidega suheldes erialane sünergia. See kõik saab teoks, kui korraldajad ja osavõtjad annavad endast parima ja esitatav on tõesti ka uudne ja sisukas. See näitab meie oskuste ja teadmiste hetkeseisu, aga annab ka võimaluse end teistega võrrelda ja saada kogemusi, hinnates kriitiliselt nii enda kui ka kolleegide tööd.

Konverentsi tõsisema poolega käib alati kaasas ka meelelahutuslikum pool. Kohtumised kolleegidega nende töökodades või kohvikutes, kus klaasi veiniga meenutati ühiseid näituste ülespanekute-, töö- ja väljaõppeaegu. Meenutused olid seotud ka ühiste suviste väljasõitude ja talgutega (Saaremaale, Hiiumaale). Konverentside lõpuõhtud olid väga pidulikud, emotsionaalsed ja vahel ka väga rikkalikult kaetud laudadega.
Eesti on korraldanud konverentse neljal korral. 1990. aastal võõrustas II triennaali osalejaid ja külalisi Tallinn. Kahepäevane konverents toimus Viru hotelli konverentsikeskuses ja ühisnäitus teemal „Restaureeritud barokkkunst Baltikumis“ oli paar kuud avatud Eesti Ajaloomuuseumi Pika tänava näituseruumides. 1999. aasta konverents toimus 1993. aastal valminud Rahvusraamatukogu hoones. Tol ajal Baltimaade suurim raamatukogu oli sobiv koht triennaali läbiviimiseks. Maja oli varustatud kaasaegse tõlkestuudioga, konverentsisaali kõrvalruumis oli piisavalt ruumi kolme riigi postrite esitluseks ja konserveeritud objektid eksponeeriti ajakohastes näituseruumides ja vitriinides. 2008. aasta konverents toimus 2006. aastal avatud Kumu kunstimuuseumi ruumides. Konservaatorite näitus teemal „Ennistatud Eesti“ avati Kadriorus Mikkeli majamuuseumis. Näitus oli pühendatud Eesti Vabariigi 90. aastapäevale. Seekord moodustati ürituse organiseerimiseks erinevatest mäluasutustest moodustatud töögrupp (EKM, Kanut, Rahvusarhiiv, ERM, Rahvusraamatukogu). 2017. aasta konverents korraldati 2016. aastal valminud uhiuues Eesti Rahva Muuseumi hoones Raadil. Eesti konservaatorite ühisnäitust seekord ei olnud, kuid posterettekannete ruumis esitleti väikest kogu unikaalseid konserveeritud köiteid. Ürituse korraldajaks oli Eesti Konservaatorite Ühing.

Kontaktid kolme Balti riigi konservaatorite vahel on olnud tihedad ja väga soojad. Pea kõikides mäluasutustes (Kanut, EKM, ERM, Rahvusraamatukogu, Riigiarhiiv) olid oma liidrid, kes arendasid ja hoidsid triennaalidevahelisel ajal kontakte omavahel toimivana. On väga positiivne, et tänapäeval on triennaalide organiseerimise Eestis taas üle võtnud Eesti Konservaatorite Ühing (ühingu taas registreerimine toimus septembris 2008).
35 aastaga on toimunud põlvkonnavahetus. Konverentsi mõtte ellukutsujad ja esimeste aastakümnete eestvedajad on osaliselt meie hulgast juba jäädavalt lahkunud, oma professionaalse tegevuse lõpetanud või keskendunud uutele teemadele.

2023. aasta Riia triennaal näitas, et huvi ja soov suhelda on jätkuvalt tugev. Tore on näha, et noor põlvkond entusiastlikke tegijaid on olemas ja ideedest ilmselt puudu ei tule. Indu ei vähendanud ka koroona. See aeg tõi meile uued võimalused suhelda veebis ja osaleda konverentsidel, kuhu varem ressursside nappuse tõttu said sõita vaid vähesed. Loodame, et uued kontaktid laiendavad tulevaste triennaalide teemade ja osavõtumaade hulka. Kui algusaastatel keskenduti rohkem konkreetsete objektide praktilisele konserveerimisele, siis tänapäeval on kultuuripärandiga seonduv temaatika tunduvalt laiem. 

Konservaator pole pelgalt praktik, vaid asjatundja, kes suudab leida seoseid konserveeritava objekti materjalide, tehnoloogia ja säilivuse vahel, mis tagab parimad lahendused konserveerimismetoodikate valikul ja avardab objektiga seonduvat väärtuspõhist teavet. Selleks teeb konservaator igakülgset koostööd erinevate uurimisasutuste ja kõrgkoolidega ning loomulikult muuseumide kuraatorite, konservaatorite ja ajaloolastega.

Eesti oli konverentsil esindatud seitsme põhi- ja 13 stendiettekandega.

Kanuti postreid (9) ja ettekandeid (4) saab lugeda veebiajakirjast Renovatum Anno 2022/2023. https://www.anno.renovatum.ee/ee/renovatum-anno-2022-2023

Konverentside kronoloogia:

1987 – I (Riia), 1990 – II (Tallinn, organisaator Kanut), 1993 – III (Vilnius),1996 – IV (Riia), 1999 – V (Tallinn, Kanut), 2002 – VI (Vilnius), 2005 – VII (Riia), 2008 – VIII (Tallinn, Kanut, Eesti mäluasutuste kogukond ), 2011 – IX (Vilnius), 2014 – X (Riia), 2017 – XI (Tartu, EKÜ), 2020 – XII (toimus 2021, Vilnius), 2023 – XIII (Riia).

Kohtume 2026. aastal taas Eestis!