EMÜ Veebiajakiri

Sissejuhatus

2022. aasta lõpus jõudis Eesti, Läti ja Leedu muuseumitöötajate postkastidesse e-kiri üleskutsega vastata küsimustikule, millega Tartu Ülikooli etnoloogid kogusid andmeid uurimisprojektile „Mäletamise paljusus Balti ajaloomuuseumides: praktikad ja väljakutsed“. Projekti raames uuritakse ja võrreldakse muuseumide rolli Balti riikides, keskendudes muuseumide kogumis- ja eksponeerimispraktikatele 20. sajandi ajaloo kajastamisel.
Eesti Teadusagentuuri rahastatav projekt lühinimega MNEMUS kestab viis aastat (2021–2025) ja küsitlus moodustas ühe etapi analüüsiks vajalike andmete kogumisest. Enne küsitluse alustamist oli töörühm intervjueerinud muuseumitöötajaid 2021. ja 2022. aastal nii Eestis, Lätis kui Leedus. Välitöödel käidi nii nende riikide kesksetes ajaloomuuseumides kui ka vabaõhu-, sõja- ja okupatsioonide muuseumides ning mõnes regionaalses muuseumis. Intervjuusid tehti muuseumi administratiivjuhtide, varahoidjate, teadustöötajate ja näituste kuraatoritega – nendega, kes teevad muuseumis sisulisi otsuseid ja igapäevaseid valikuid kogumise ning eksponeerimise teemadel. Intervjuude teemaks on olnud muuseumitöö vastavalt intervjueeritava ametikohale. Intervjuud jätkuvad 2023. aastal.
Käesolevas artiklis anname ülevaate 2022. aastal kolmes Balti riigis samaaegselt läbi viidud muuseumitöötajate veebipõhisest küsitlusest. Küsitlus koosnes viiest osast: 1) muuseumi tüüp, mida vastaja esindab, ja vastaja isiklik taust muuseumitöö kontekstis; 2) küsimused 20. sajandi materjalide eksponeerimise kohta, millele said vastata need, kes eksponeerimisega tööalaselt tegelevad; 3) küsimused 20. sajandi materjalide kogumise kohta, millele said vastata kogudega tegelejad; 4) mälu-uuringutest lähtuvad küsimused, et uurida, mida vastaja arvab muuseumi mälupoliitilise rolli kohta ühiskonnas; 5) vastaja hinnang muuseumitöö positsioonile ühiskonnas. Vastajal oli võimalus osa vastuseid ka vaba tekstina kommenteerida ning uurimisrühmale omal valikul teemakohaseid mõtteid jagada.
Vastajate kontaktide leidmiseks kasutasime eelkõige muuseumide ja muuseumiorganisatsioonide kodulehti, aga ka sotsiaalmeediat ja isiklikke kontakte. Küsimustiku levitamine toimus nii isiklike e-kirjade abil kui ka nn avatud lingi teel, mida saadeti muuseumide üldaadressidele ning jagati erialaühingute listides ja sobivates sotsiaalmeediagruppides. Isikliku kirja saanud olid esmalt valitud ametikoha järgi, kui vastav avalik info oli kättesaadav – ametinimetuse järgi tuvastatavalt koguhoidjad, teadustöötajad, näituste kuraatorid ja vastavate osakondade juhatajad, muuseumide juhid (sama põhimõte, mis intervjuude juures: need, kes teevad mingis muuseumitöö valdkonnas otsuseid). Muuseumide üldisi meiliaadresse kasutasime täpsema info puudumisel ja seda tuli enam ette väiksemate muuseumide puhul.

Kuna tegemist oli 20. sajandi teise poole ajalookäsitlusele keskenduva küsimustikuga, jäid esialgsest kontaktide nimekirjast kõrvale näiteks muuseumide filiaalid, mis tegelevad üksnes 20. sajandist varasema perioodiga (sh mõisamuuseumid, enne 20. sajandit toimunud sündmustele või isikutele pühendatud kohad – nt 1863. a revolutsioonile pühendatud muuseum Leedus). Eesti puhul jäid välja end muuseumiks nimetavad asutused, mis ei ole muuseumiühingu nimekirjas, sest kogud ei ole avalikud, või ei vasta kõikidele Kultuuriministeeriumi seatud muuseumi kriteeriumidele. Samuti ei saadetud esmaseid vastamiskutseid loodusmuuseumidele. Kuna listide kaudu jõudis info küsitlusest kogu kolme riigi muuseumikogukonnani, siis esindavad vastused siiski laiemat pilti Balti muuseumidest, kui esialgu oli kavandatud.
Esimesed palved küsimustikule vastamiseks läksid Tartu Ülikooli Lime Survey veebiküsitluste keskkonnast välja 25. oktoobril 2022. Ette oli valmistatud vastamisvõimalus viies keeles: eesti, läti, leedu, inglise ja vene. Seejärel lisandusid uued vastamiskutsed lähtuvalt kontaktide andmebaasi täiendustest, samuti saadeti potentsiaalsetele vastajatele korduvalt meeldetuletusi. Kontaktaadresse oli kokku kasutuses 1383, sh 983 personaalset ja 400 institutsiooni/muuseumipõhist. Vastamine lõppes 20. detsembril 2022. Analüüsis kasutatavaid vastuseid saime kokku 866, sh Eestist 227, Lätist 293 ja Leedust 346.

Ankeedi koostamisest
Soovisime koguda muuseumide kohta, mida vastajad esindavad, taustaandmeid nii töötajate arvu, omandivormi kui ka sisulise temaatika aspektist. Muuseumide klassifikatsiooni oli väga keeruline koostada, kuna kolmes Balti riigis liigitatakse muuseume erinevatest põhimõtetest lähtuvalt. Eestis näiteks on Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti poolt vaadates peamine liigituse alus omandivorm, muuseume liigitatakse nende haldamise järgi riigimuuseumideks ja munitsipaalmuuseumideks. Samuti on Eesti eripära sihtasutuste suur osakaal nii riigi kui ka omavalitsuste hallatavate muuseumide hulgas. Kaalusime erinevaid variante ja lähtusime otsustamisel sellest, et variandid sobiksid enam-vähem ka Läti ja Leedu muuseumide süsteemiga. Just Eestist tõttu sai haldamisest lähtuv liigitus lisatud¹. Haldusest lähtuv jaotus ei kattu muuseumi tegevuse regionaalse piiritlusega, ei määratle seda, kas muuseumi kogumispoliitika hõlmab tervet Eestit või kitsamat piirkonda. Varasemast maakonnamuuseumide mõistest loobuti 2013. aasta muuseumireformiga, tänapäeval on n-ö kõnekeeles kasutusel väljendid „kohamuuseum“, „regionaalne muuseum“, aga need ei ole riiklikus klassifikatsioonis kasutatavad mõisted (Reidla 2021: 51). Samas Lätis on „regionaalne muuseum“ muuseumiseadusega reguleeritav staatus, mille muuseum võib endale akrediteerimisel taotleda (Muzeju likums 2006 §12 1).
Samasugused arutelud muuseumide liigituse üle toimusid Läti ja Leedu puhul. Leedus ja Lätis näiteks on riigimuuseumide hulgas eristatud ka grupp „rahvusmuuseum“, mida Eestis ei ole (vt Reidla 2021: 42-43; 45, 52). Lõpuks jäid variantide valikusse 1) riigimuuseum (sh riigi osalusega sihtasutus), 2) munitsipaal-, regionaalne ja kohalik muuseum, 3) mingi institutsiooni juurde kuuluv muuseum (nt ülikooli muuseum), 4) eramuuseum.

Kuna omandivormist lähtuv liigitus üksi iseloomustab muuseumi väga üheplaaniliselt, lisasime temaatilisest spetsiifikast lähtuva liigituse. Selle koostamine oli samuti suur väljakutse, sest spetsiifika võib olla väga kitsas või avar, mõne teise temaatilise kategooriaga osaliselt kattuv, ka valdkonnale antud nimetust saab eri kontekstis mõista erinevalt. Näiteks võivad kattuda vabaõhumuuseum ja etnograafiamuuseum, aga ka kultuuriloomuuseum võib olla paljude kitsamate valdkondade katusmõiste. Mõisted isikumuuseum ja memoriaalmuuseum võivad nõukogude ajast mõjutatud diskursuses kattuda, tähendades isikute mälestusele pühendatud muuseume. Kuna lääne museoloogias mõeldakse memorial museum’i all siiski terrori- või genotsiidiohvrite mälestusele pühendatud muuseumi, siis on see võetud memoriaalmuuseumi tähenduses kasutusele ka eesti museoloogiakirjanduses. Olles seda ankeedis selles tähenduses kasutanud, ei ole me paraku tagantjärele üheselt veendunud, et vastajad memoriaalmuuseumi sisu meiega sarnaselt tõlgendasid.
On selge, et võrreldes näiteks kunstimuuseumide või kirjandus-, teatri- ja muusikamuuseumidega puudutasid ankeedi küsimused otsesemalt ajaloo- ja kultuuriloomuuseume. Arvestades ankeedi avarat levitamisviisi, jätsime tüüpide nimekirja ka loodusmuuseumi. Samuti jätsime teadlikult nimekirja kunstimuuseumid ja muud mitte otseselt „ajaloomuuseumid“ sooviga saada kõrvutatavaid andmeid. Allpool küsitluse esialgseid tulemusi tutvustades toome kitsama spetsiifikaga ajaloomuuseumid (loetelu küsimustikus olnud nimetustest: kultuuriloo muuseum; etnograafiamuuseum; memoriaalmuuseum; sõjamuuseum; põllumajandusmuuseum; meremuuseum; kirjanduse, teatri, muusika muuseum; teaduse ja tehnika muuseum; isikumuuseum) kokku koondnimetuse „muu ajaloomuuseum“ alla. „Üldise ajaloomuuseumi“ määratlusega tähistasime muuseume, mis püüavad mingi territooriumi (riik, regioon jne) ajalugu võimalikult igakülgselt hõlmata. Ülejäänud tüüpide osas vaadeldakse iseseisvalt kunstimuuseume ja muid/teisi muuseume (nt loodusmuuseum).
Uuringutulemuste põhjalikum analüüs seisab veel ees. Järgnevalt toome välja mõned teemad, mille kajastamine on võimalik esmase kirjelduse põhjal. Alustame vastajaskonna ülevaatest, mida võib suurel määral käsitleda ka Baltimaade muuseumitöötajate iseloomustusena.

Vastajate profiil muuseumi tüüpide lõikes
Anname kõigepealt ülevaate vastajaskonnast nende poolt esindatavatest muuseumidest lähtuvalt. Nagu näeme jooniselt 1 (suurendamiseks klõpsa pildil), töötab ligi 2/3 vastanutest väiksemates, kuni 49 töötajaga muuseumides. Päris väikestest, alla 10 töötajaga muuseumidest on suhteliselt rohkem vastajaid Lätist.

Üle 60% Eestist pärit vastanutest töötavad eri tüüpi riigimuuseumides (joonis 2, suurendamiseks klõpsa pildidl), teiste Balti riikide vastanute seas on enim regionaalsete ja kohalike muuseumide töötajaid. Selle erinevuse võimalikke põhjuseid kirjeldasime eelnevalt muuseumide liigituse skaalade koostamise juures. Eramuuseumid on vastajate hulgas enim esindatud Eestis ja kõige vähemal määral Leedus.

Joonis 3 (suurendamiseks klõpsa pildil) vaatleb vastajate jaotust tema muuseumi temaatilise spetsiifika alusel. Kui Eestis esindab üldisi ajaloomuuseume vaid veidi üle 20% vastanutest, siis Läti vastustest on sealt laekunud veidi üle poole. Samas on Lätis teistest riikidest suhteliselt vähem kunstimuuseumides ja teistes mitte-ajaloomuuseumides (nt loodusmuuseum) töötavaid respondente.

Vastajate sotsiaal-demograafiline profiil
Vastajate vanuselises jaotuses esinevad suurimad erinevused esindatava muuseumi tegevusvaldkonna järgi. Nagu jooniselt 4 (suurendamiseks klõpsa pildil) näha, on suhteliselt nooremad spetsiifilistes ajaloomuuseumides töötajad. Kunstimuuseumides on palju nii nooremate hulka kui ka eakamate rühmadesse kuulujaid. Kõige enam on eakamaid vastajaid neist muuseumidest, mis ei kuulu ajaloo- ja kunstimuuseumi kategooriasse.
Töötajaskonna arvust lähtuvalt on noorimad 10–49 töötajaga muuseumidest pärit vastajad ja vanimad väikemuuseumide töötajad. Riigi ja muuseumi omandivormi lõikes suuremad vanuselised erinevused puuduvad.

Soolises plaanis on enim mehi (ca 1/3) Eestist pärit vastanute hulgas (vt joonis 5. Suurendamiseks klõpsa pildil) ja kõige vähemal määral Läti muuseumitöötajate seas. Meesterohkemad on ka keskmise suurusega (50–99 töötajat) muuseumid ning ajaloomuuseumid.

Vastanutest on ca 3/5 magistri- või doktorikraadiga (joonis 6. Suurendamiseks klõpsa pildil). Doktorikraadiga vastajad esindavad enim suuri (100 ja enam töötajat) muuseume, kus ilmselt on ka kõige arvestatavamad võimalused teadustööks. Suhteliselt veidi madalama haridustasemega on era- ja kohalikest muuseumidest pärit vastanud ning kõrgemaga kunstimuuseumide personal. Riigiti suuri erinevusi pole, ent huvitav on teada, et doktorikraadiga vastanuid oli kõige rohkem Leedus, kesk- või keskeriharidusega muuseumitöötajaid aga enim Eestis.

Staažikamad muuseumitöötajad töötavad kunstimuuseumides (joonis 7. Suurendamiseks klõpsa pildil), suhteliselt lühema muuseumitöö staažiga on eramuuseumides töötavad vastanud. Riigiti suuremad erinevused puuduvad.

Osadele küsimustele vastamist piiritlesime vastaja kitsama profiiliga, ülevaade nendest riikide lõikes on esitatud joonisel 8 (Suurendamiseks klõpsa pildil).

Nagu näeme, on enim „universaale“ Lätist pärit vastanute hulgas ning ekspositsiooni ja teadustööga tegelejaid kõige rohkem Leedus. Läti respondentide seas on ka kõige vähem neid, kes kummagi valdkonnaga seotud pole (võivad näiteks tegelda ainult administreerimisega). Täiendavalt võib välja tuua, et väikemuuseumides töötavate vastanute hulgas on enim neid, kes tegelevad nii ekspositsiooni kui ka kogude poolega; mida suurem muuseum, seda rohkem ka spetsialiseerumist. „Universaale“ on suhteliselt rohkem ka eramuuseumides.

Kogumispõhimõtted
Eestis on muuseumide kogumispõhimõtete reguleerimisega viimased kümme aastat tegeletud, riigi haldusala muuseumidele kogumispoliitika dokument seati kohustuslikuks 2013. aasta muuseumiseaduse uuendusega. Lätis, kus muuseume atesteeritakse iga viie aasta tagant, on kogumispoliitikate koostamine üks atesteerimistingimuste osa. Leedus läbi viidud intervjuudest olime aga aimu saanud, et kirjalike kogumispoliitikate koostamine ei ole väga valdav. Näiteks Leedu rahvusmuuseumis alles plaaniti 2021. aasta sügisel kogumispoliitika põhimõtteid koostama hakata.

Saadud küsitlustulemused (joonis 9. Suurendamiseks klõpsa pildil) vastavad eelnevalt välja toodule. Kogumispoliitika dokumendi olemasolu kinnitas veidi üle 90% Läti vastanutest, üle 80% Eesti muuseumitöötajatest ja vaid alla 50% Leedu respondentidest. Neid, kes ei teadnud, kas taoline dokument muuseumis on või ei ole, oli Lätis veidi üle 5%, Eestis 10% ja Leedus peaaegu 30%. Mida rohkem on muuseumis töötajaid, seda vähem teatakse, kas kogumispoliitika dokument on olemas, kõigi riikide peale kokku oli üle 100 töötajaga muuseumides mitteteadlikke vastajaid ligi 25%. Nagu võis eeldada, tuli vastuseid kogumispoliitika puudumise kohta rohkem eramuuseumide ja mingi institutsiooni juurde kuuluvate muuseumide töötajatelt. Samas teadmatus (20%) oli kõige suurem riigimuuseumide esindajate hulgas, mis on ilmselt seotud ka nende muuseumide suurusega. Ka on kogumispoliitika dokumente eri tüüpi ajaloomuuseumidega võrreldes vähem kunsti- ja muudes (otseselt ajalooga mittetegelevates) muuseumides.

Eksponeerimine
Küsimus „Kas teie muuseumis on eksponeeritud 20. sajandi ajalugu alates 1939/1940. aastast?“ esitati ekspositsiooniga tegelejatele. Jaatavalt vastasid ligikaudu 4/5 Eesti ja Läti selle valdkonnaga seotud muuseumitöötajatest, Leedust pärit vastuste hulgas oli jaatavaid vastuseid veidi vähem. Kõige rohkem diferentseeris seda muuseumi suuruse parameeter – 10–49 töötajaga muuseumide esindajatest valisid eitava vastuse ligi 30%, samas kui 100 ja enama töötajaga muuseumide eksponeerimisega tegelevatest töötajatest eitas selliste materjalide eksponeerimist alla 10%. Muuseumi omandivormi järgi eksponeerimise erinevusi välja ei tulnud, temaatilise spetsiifika järgi eristusid ülejäänutest veidi väiksema 20. sajandi materjalide eksponeerimise taseme poolest kunstimuuseumidest tulnud vastused.
20. sajandi ajaloo mitteeksponeerimise põhjustena oli kõigi populaarsem variant „Ei vasta muuseumi kontseptsioonile“, millele järgnes põhjus „Ei ole selleks eksponeerimisruumi“. Enim mainisid neid põhjuseid Lätist pärit vastajad. Ka perspektiivse eksponeerimissoovi „Seni ei ole eksponeerinud, aga on plaanis“ valimine seondus enim Läti muuseumitöötajatega. Ankeedis oli välja pakutud veel kolm vastusevarianti, aga igat neist nimetas kolme riigi peale kokku alla 10 vastaja.
Muuseumispetsiifika vaates tõid üldise ajaloomuuseumi esindajad peamisteks mitteeksponeerimise põhjendusteks vastused „Ei ole selleks eksponeerimisruumi“ ja „Seni ei ole eksponeerinud, aga on plaanis“, samas kui spetsiifiliste ajaloomuuseumide ja kunstimuuseumide esindajate jaoks oli peamine põhjus „Ei vasta muuseumi kontseptsioonile“.

20. sajandite erinevate kümnendite eksponeerimise osas (vt joonis 10) on kõigi kolme riigi puhul näha, et kõige varasema perioodi (1940. aastad) eksponeerimist on kõige rohkem, aga ka ülejäänud kümnendid on arvestatavalt esindatud. Suurt kõikumist aastakümnete dünaamikas ei ilmne, varasemate ja hilisemate perioodide osas märgivad Lätist pärit vastanud suhteliselt vähem eksponeerimisi kui Leedu ja eriti Eesti muuseumitöötajad. Ühine on, et 1990. aastate materjalide eksponeerimine pole veel jõudnud sarnastesse mõõtmetesse võrreldes varasemate kümnenditega.

Kogumine
Küsimusele „Kas teie muuseum kogub materjali 20. sajandi kohta alates 1939/1940. aastatest?“ tulnud vastuste hulgas (vastata said kogudega tegelejad) maade vahel suuri erinevusi ei ole. Seda, et nende muuseumis 20. sajandi teise poole materjale kogutakse, väitis kõigis riikides üle 90% vastanutest, seejuures suuremate (100 ja enam töötajat) muuseumide esindajatest peaaegu kõik. Era- ja mingi institutsiooni juurde kuuluvad muuseumid on 20. sajandi teise poole materjalide kogumises kõige tagasihoidlikumad, ent erinevus ülejäänud muuseumitüüpide esindajate vastustes pole kuigi suur. Valdkondlikus muuseumide jaotuses oli 20. sajandi teise poole materjali kogumine esindatud kõige täielikumalt (st kogutakse aktiivselt kõikide kümnendite materjali) üldistes ajaloomuuseumides ja kõige vähem kunstimuuseumides ning spetsiifilistes ajaloomuuseumides.

20. sajandi materjali mittekogumise põhjuste seast valiti enim varianti „Ei vasta muuseumi kogumispõhimõtetele“, teiste variantide (samad, mis eksponeerimise juures) esinemissagedus oli marginaalne.
Kogudes esindatuse poolest on kogumise dünaamika kümnendite lõikes alates 1940. aastatest kuni 1990. aastateni veelgi väiksemate nihetega kui eksponeerimise puhul. Vaid Leedust laekunud vastustes on märgata teistest riikidest veidi vähesemat 1990. aastatest pärit materjali kogumist.
Kogumiskampaaniad
Küsimusele „Kas teie muuseum pöördub elanikkonna poole muuseumikogude täiendamiseks (nt avalikud üleskutsed jmt)?“ antud vastused on riikide lõikes kajastatud joonisel 11 (Suurendamiseks klõpsa pildil)

Eestis on kampaaniaid toimunud ligi nelja viiendiku vastanutega seotud muuseumides, kusjuures põhiosas vastustest on valitud variant „Jah, oleme seda 1-2 korda teinud“. Nii Lätist kui eriti Leedust tulnud vastustes toodi rohkem välja kampaaniate regulaarset kasutamist, kuid samas on seal ka enam vastanuid, kelle muuseumid kampaaniaid ei korralda või alles plaanivad seda teha.
Vaadeldes vastuseid muuseumide alamrühmade lõikes, võib välja tuua, et kampaaniaid kasutavad teistest suhteliselt rohkem kohalikud muuseumid, keskmisest tasemest veidi vähem suured muuseumid (100 ja enam töötajat) ning tunduvalt vähem kunstimuuseumid.
Sage põhjus elanikkonnalt kogude täiendamiseks abi küsida on näituste tegemisel tekkiv vajadus mingite konkreetsete esemete või esemetüüpide järele. Seda tõid välja kõigi kolme riigi vastajad.
Elanikkonna poole mitte pöördumise põhjused toodi välja sellekohase avatud küsimuse vastustes. Elanikkonna abi ei kasutata eelkõige seetõttu, et a) inimesed pöörduvad oma pakkumistega muuseumisse juba piisavalt sageli, b) kui üldise üleskutsega elanikkonna poole pöörduda, siis nad ei oskaks muuseumile vajaminevat pakkuda, muuseum eelistab ise otsida ja siis juba konkreetselt küsida, c) muuseumil on materjalide läbitöötamiseks vajamineva tööjõu puudus, d) muuseumil on kogude täiendamiseks ruumipuudus.
Osa vastajaid väitis, et n-ö kampaania korras elanikkonna poole pöördumisel on saadud vähe reageerimisi (Läti), väljenduti isegi nii, et „üleskutsed jäid vastuseta“ (Leedu), „ei ole andnud tulemusi“ (Eesti). Laiale auditooriumile mõeldud ja väga üldise üleskutse asemel peetakse tõhusamaks pöörduda otse konkreetsete inimeste poole, kellel arvatakse vastavaid materjale olevat. Oluliseks peeti oskust reageerida inimeste vabatahtlikele pakkumistele, kui need tulevad (Läti, Leedu). Muuseumidel on tutvusringkonnad-võrgustikud, peamiselt töötajate otsekontaktide näol, mida kasutatakse vajaminevate eksponaatide leidmiseks.
Üks huvitav näide elanikkonnaga kogumise teemal suhtlemisest toodi Lätist: korraldatakse nn kogumisjahte. See tähendab, et on püsti pandud muuseumitelk, kuhu inimesed saavad tuua oma asju muuseumitöötajatele, et neid kas muuseumile anda või lihtsalt selleks, et oma asjade kohta spetsialistilt rohkem teada saada.

(Jätkub)

[1] Muuseumiseaduse järgi käsitletakse Eestis riigimuuseumina ministeeriumi valitsemisalas muuseumina tegutsevat „valitsusasutust ja selle struktuuriüksust“ ning sihtasutuse muuseumina käsitletakse riigi asutatud sihtasutust ja selle struktuuriüksust (MuuS §1 (2)). Need on kaks otseselt riigi hallatavat muuseumitüüpi. Lisaks defineeritakse Eesti muuseumiseaduses „avalik-õigusliku isiku muuseum“ (avalik-õigusliku juriidilise isiku struktuuriüksusena tegutsev muuseum) ja „munitsipaalmuuseum“ (valla või linna ametiasutuse hallatava asutusena ja selle struktuuriüksusena tegutsev muuseum) MuuS §1 (3)).

Kasutatud kirjandus

Muzeju likums [Läti muuseumiseadus] 2006  https://likumi.lv/ta/id/124955-muzeju-likums

Reidla, Jana. 2021. Curator as an expert and mediator in the paradigm of the new museum: a comparative case study of the Baltic and Finnish national museums. – Dissertationes Ethnologiae Universitatis Tartuensis, 13. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.