EMÜ Veebiajakiri

Muuseumitöö väärtustamisele anti kõrgeim hinnang Leedus

Palusime anda hinnangu muuseumitöö väärtustamisele ühiskonnas.

Kõige kõrgemaks peeti muuseumitöö positsiooni Leedus: üle 70% Leedus vastanutest arvas, et muuseumitöö on või pigem on ühiskonnas väärtustatud (Joonis 1. Hinnang muuseumitöö väärtustamisele ühiskonnas riikide lõikes). Lätis ja Eestis andis sama hinnangu umbes 50% vastanutest, seejuures Lätis pisut rohkem ja Eestis pisut vähem kui 50%. Seevastu negatiivse hinnanguga edestas kõiki Läti, kus neid, kes arvasid, et muuseumitöö ei ole või pigem ei ole väärtustatud, oli pea 30%, Eestis oli selliselt vastajaid 20% ja Leedus alla 15%.

Väärtustamine vastaja isikuga seotud parameetritest lähtuvalt

Esindatavate muuseumide eri tüüpide lõikes hinnangutes muuseumitöö väärtustamisele statistiliselt olulisi erinevusi ei esinenud. Siiski võib ära märkida veidi madalamat hinnangut väärtustamisele munitsipaal-, regionaal- ja kohalike muuseumide ning eramuuseumide töötajate poolt võrreldes riiklike või mõne institutsiooni juurde kuuluvate muuseumidega. Seevastu vaadeldes hinnanguid vastajate parameetritega seotud tunnuste lõikes võib välja tuua mitmeid erinevusi.

Nii on noorimas vanuserühmas (alla 40-aastased) muuseumitöö väärtustamisele positiivse hinnangu (väärtustatud või pigem väärtustatud) andjaid alla poole, eakamate muuseumitöötajate (vanus 60 ja enam) hulgas aga üle 70% (Joonis 2. Hinnang muuseumitöö väärtustamisele ühiskonnas vanuserühmade lõikes). Vanusega sarnast tendentsi nõrgemal kujul näitab muuseumis töötamise staažil põhinevate rühmade võrdlus: staažikamad töötajad hindavad väärtustamist kõrgemalt ja lühemat aega muuseumis töötanud madalamalt.

Erinevusi võib välja tuua ka hariduslikus lõikes (Joonis 3. Hinnang muuseumitöö väärtustamisele ühiskonnas riikide vastanute haridustaseme lõikes). Doktorikraadiga vastanud hindasid väärtustamist tunduvalt kõrgemalt kui kõrghariduse või magistrikraadiga muuseumitöötajad. Kesk- ja keskeriharidusega vastanute seas puudusid kõrgeimad hinnangud väärtustamisele üleüldse. Samas tuleb arvesse võtta, et selliseid töötajaid oli vastanute hulgas ka suhteliselt vähe (väärtustamise küsimusele vastuse andnute seas 36).
Soolisi erinevusi küsimuse vastustes praktiliselt ei esinenud.

Arvamused muuseumitöö väärtustamisest

Järgnevalt esitame kokkuvõtte vastajate tekstilistest kommentaaridest seoses muuseumitöö väärtustamisega.

A. Kohaliku omavalitsuse huvipuudus, avalikkuse vähene teadlikkus muuseumitöö olemusest ja väikesed palgad

Vastustes, millega oma hinnanguid vaba teksti real põhjendati, joonistub välja kolm teemat: 1) kriitika kohaliku omavalitsuse aadressil (peamiselt toodi välja huvipuudust muuseumi tegevuse vastu); 2) avalikkus ei tea, milles muuseumitöö tegelikult seisneb, seepärast ei osata seda tööd hinnata; 3) palk on oluline väärtustamise näitaja ja kui palk on madal, siis järelikult väärtustatakse vähe. Need kolm teemat olid esindatud kõigi riikide vastustes. Ühtlasi tõi sama vastaja sageli esile mitu neist teemadest, näiteks: „Sooviksin, et omavalitsus toetaks rohkem muuseumi probleemide lahendamist ja mõtleks muuseumi kasvule. Muuseumitöötajate töötasu ei ole konkurentsivõimeline ega motiveeriv“ (Läti).
Kriitika kohaliku omavalitsuse huvipuudusele viidates oli üllatavalt sage, eriti palju esines seda Lätist tulnud vastustes. Nii näiteks leitakse, et külastajad küll väärtustavad, aga „omanik“ (KOV) ei tunne piisavalt huvi muuseumi käekäigu vastu.
„Külastajad hindavad seda [muuseumi] kõrgelt, kuid soovin näha vallalt rohkem toetust muuseumi probleemide lahendamisel ja arengule mõtlemisel. Muuseumitöötajate töötasu ei ole konkurentsivõimeline ega motiveeriv“ (Läti). Üsna sarnane eelnenuga on ka Leedust tulnud arvamus: „Osa ühiskonnast hindab, austab, aitab, imetleb, hoolib, tajub tähtsust jne, samas kui teine osa ühiskonnast ignoreerib, ei hinda, kritiseerib, peab lolliks jne. Omavalitsus, kellele me kuulume, käitub sellisel dihhotoomsel viisil. Ühelt poolt hoiavad nad meid traditsioonide, auväärsuse, esinduslikkuse jms tõttu, teisest küljest peavad meid raiskajaks ja panevad pahaks, et me raha ei teeni (kuigi nad ise on teinud tasuta sissepääsu meie piirkonna lastele jne).“ Välja toodi nii moraalne mitteväärtustamine ehk huvipuudus tegevuste vastu kui ka materiaalne mitteväärtustamine, mis seisneb väikeses eelarves ja madalates palkades. Eestis, kus on suur palgavahe riiklike kultuuritöötajate ja munitsipaalasutuste töötajate palkades, toodi see esile kui näide munitsipaalmuuseumi töötajate mitteväärtustamisest. Ent ka Lätis tunnetavad piirkondlike muuseumide töötajad, et huvipuuduse tõttu nende argumente ei kulata: „Viimastel aastatel on muuseumiküsimustes argumenteerimine kohalikus omavalitsuses muutunud üha keerulisemaks“.

Ettekujutuse puudumine muuseumitööst, kuivõrd „[laiemalt] napib ühiskonnas teadmist, et muuseum ei ole vaid väljapanek, vaid palju muud“ (Eesti), tuli samuti välja kõigi kolme riigi puhul. Avalikkuses ei teata, kui mitmekülgne on muuseumitöö, kuna see toimub suures osas „nähtamatult“. Siin peeti Eestis muu hulgas silmas muuseumide infosüsteemi (MuISi) täitmise keerukust ja ajakulukust, ent ka inimeste teadmatust, et muuseumides üldse teadustööd tehakse või et näituse tegemiseks on eelnevalt vaja teadustööd teha. Avalikkuse all, kes muuseumitöös ei orienteeru, peeti peale tavakodanike eraldi silmas ka poliitikuid ja ametnikke, kelle silmis on enda olemasolu keeruline õigustada just nende stereotüüpsete ja reaalsusega mitte kokku langevate ettekujutuste tõttu muuseumitööst. Taustateadmiste puudumise tõttu ei saa avalikkus muu hulgas aru kogumispõhimõtetest või nende vajalikkusest. Vastustes toodi välja, et välise kuvandi kohaselt on muuseumides „lihtne töö“ ja kui järjekordne näitus on valmis, siis sellele järgneb suur puhkamine. Iseloomustus stereotüüpsele suhtumisele on, et „[nad] istuvad seal, joovad kohvi ja ootavad külastajat …“ (Leedu). Muuseumitöötajad kirjutasid, et imestavad sageli, kuidas avalikkuse meelest näitused, raamatud ning haridusprogrammid „tekivad“ nagu iseenesest.
Tuleb välja sisemiste arengute tekitatud vastuolu: muuseumide kui aina atraktiivsemaks ja külastajasõbralikumaks muutunud näitusepaikade kuvand domineerib ja selle varjus ei osata teadvustada teadustöö ning kogudealase tegevuse rolli või isegi nende eksisteerimist. Leiti, et muuseumid on ise tekitanud olukorra, et neid nähakse üksnes meelelahutusasutustena, mis omakorda tuleb survest omatulu teenida (Läti). Mõni vastaja tõi enesekriitiliselt välja, et ühiskondlik teadmatus tuleneb muuseumide liiga vähesest kommunikatsioonist. Selleks et ühiskond muuseumitööst avaramat ettekujutust omaks, tuleks vastavaid teadmisi levitada. Välja toodi ka vastuolu, et muuseume kui kultuuriasutusi küll väärtustatakse, aga see ei tähenda veel, et ka muuseumitöötajat, tema järjepidevat ja eriilmelist tööd tähtsaks peetakse.
Palga puhul leiti, et väike palk näitab vähest väärtustamist. Samas Eesti vastajate kommentaaridest nähtus, et kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk võib olla piisavalt motiveeriv. Samuti nenditi, et ühiskondlikult paistab õpetajate palga küsimus palju enam silma kui muuseumitöötajate tasustamine. Eelkõige kritiseerisid Eesti muuseumitöötajad munitsipaal- ja riiklike muuseumide palgaebavõrdsust ning lisaks osutati struktuursete põhjustele: kultuurivaldkond, muuseumisektor ja valdavalt naistöötajad – kõigist kolmest aspektist vaadates on soodumus madalatele palkadele.

B. Valikuline väärtustamine

Lisaks eespool käsitletud teemadele toodi veel välja, et muuseumide rohkus (Eestis) näitab, et nad on siiski väärtustatud. Nii Eestis kui ka Leedus leiti samaaegselt, et väärtustamine toimub liiga valikuliselt. Näiteks suured muuseumid on väärtustatud, väiksed mitte, suurte olemasolu teatakse, väikeste oma mitte, suurtel on rohkem finantsvahendeid kui väikestel ja see annab erinevad võimalused ühiskonnas silma paistmiseks.
Mõni vastaja esitas päris pikki arutlusi muuseumi väärtustamise tegurite ja dünaamika üle, näiteks: „Võib-olla suurtes linnades või rikastes muuseumides, mis saavad palju raha reklaamile ja turundusele kulutada, on olukord parem, kuid väikeses „provintsimuuseumis“ saame rääkida vaid väga väikesest muuseumifännide ringist, kes hindavad ja on uhked muuseumi töö/tegevuse/ideede üle. Paraku on mündil ka teine külg – paljud inimesed väikelinnas ei teagi, et nende läheduses on muuseum. Vastutus või „süü“ selles olukorras ei lasu ainult külastajatel ja/või muuseumitöötajatel, sest on palju teisi (mitte)huvitatud osalisi, kelle suhtumine määrab ära muuseumi nähtavuse, külastatavuse ja seega ka muuseumi tööpanuse hindamise. Kuivõrd praegusel „globaalse interneti“ ajastul on nii palju infot ligipääsetav pelgalt „guugeldades“, on muuseumi kasulikkus ja väärtus sageli ka sel põhjusel marginaalseks tõrjutud“ (Leedu).

C. Kas näitus on muuseumitöö peamine mõõdik?

Mõned vastajaid lähtusid hinnangu andmisel eeldusest, et kui külastajad tulevad hea meelega ja hindavad näitusi kõrgelt, siis see on kõige olulisem näitaja, millest järeldada, et muuseumi ühiskonnas väärtustatakse. Nende seisukohalt toimub muuseumile väärtust andev töö ja avalikkuse silmis huvi äratamine näituste kaudu. Selliseid vastuseid tuli enim Lätist. Siit tuleb välja arvamuste vastuolulisus: nagu eelnevalt välja toodud, tunnetas üks osa vastajatest muuseumi väärtust eeskätt külastajale meeldimise kaudu, samas kui teised kritiseerisid stereotüüpset suhtumist, mis võrdsustab muuseumitöö näitustega ega lase mõista muuseumitöö sisulist mitmekesisust. Ühtlasi illustreerib see olukorda, et ka muuseumitöötajate endi seas esineb stereotüüpne arusaam, et näitus on muuseumitöö peamine mõõdik.
Vastandina positiivsele hindamisele leidus arvamusi, mis andsid muuseumide positsioonile ühiskonnas läbinisti negatiivse hinnangu. Leedu puhul näiteks kirjutas üks vastaja küllaltki karmi kommentaari oma kaasmaalaste kohta: „Enamik leedulasi ei hinda muuseume ja nende tegevust. Enamik leedulasi on muuseume külastanud ainult kooliekskursioonidel ja ei ole sinna tagasi pöördunud noorena, keskeas või vanemaealisena. On inimesi, kes elavad väikelinnas ja ei tea isegi, kus on linnamuuseum.“ Mõned negatiivse hinnangu andjad ei põhjendanud arvamust, vaid jäid ebamääraseks nagu vastaja Lätist: „Ma pigem väldiksin ebameeldiva tõe rääkimist, seda peetaks solvanguks.“

D. Muuseumide aktiivsus ühiskonnaelus

Avaldati kahjutunnet, et kuigi muuseumid pingutavad, ei ole nende mõju ühiskonnaelus tegelikkuses kuigi suur. „Kuigi muuseumid tegutsevad aktiivselt ja räägivad muuseumi tegevustest, loovad erinevaid näitusi ja programme jne, kehtivad ühiskonnas ikka veel stereotüübid muuseumis töötamisest ja muuseumi rollist aktiivselt millegi mõjutamisel“ (Läti). Eesti vastajad pakkusid põhjuseks, miks muuseumid pole ühiskonnas kõrgel positsioonil, et muuseumitöötajad otsivad „turvalist äraolemist“, nad ei riski avalike arvamusavalduste esitamisega, ei püüa saada arvamusliidriteks. Rohkem kui üks Eesti vastaja leidis, et muuseumidel oleks vaja rohkem toetuda oma haritud tööjõule ja siiski ühiskonnas sõna sekka öelda.
Lätist saab tuua näite pessimistlikumast suhtumisest, mille kohaselt muuseumidel ei saagi suurt ühiskondlikku mõju olla, kuna neid, kes muuseumis käivad ja muuseumide olulisusest aru saavad, on ühiskonnas lihtsalt liiga vähe. Lahendusena pakkusid mõned vastajad nii Eestist, Lätist kui Leedust, et muuseum püüaks järjepidevalt oma tegevusvälja laiendada, et muutuda ligitõmbavaks kohtumispaigaks ja ühiskondlikuks arvamusliidriks.

E.  Pandeemiaperioodi mõju

Eraldi teemana muuseumi väärtustamise kontekstis tõi mõni vastaja välja ka Covid-19 pandeemia aja kogemuse. Toodi näiteid inimeste suhtumisest muuseumidesse seoses pandeemiast tingitud piirangutega. Muuseumid oleksid nagu muutunud ligitõmbavamaks tänu sellele, et neid ei tohtinud vahepeal külastada. Keelatud vili muutus magusamaks: „Meie piirkonnas näeme suundumust, et Leedu inimesed külastavad muuseume sagedamini kui enne Covidi pandeemiat“ (Leedu). Muuseumid ise otsisid piirangute tingimuses oma tegevustele uusi väljundeid ja ka sellel oli oma mõju. Lätist toodi näide, et pandeemia ajal hakati muuseumidele rohkem tähelepanu pöörama, sest muuseumid käivitasid huvitavaid veebiprojekte, ja kui neil oli jälle võimalik avatud olla, siis oli rohkem inimesi, kes tahtsid vabal ajal sinna minna.

Kokkuvõtteks

Tulemus näitas, et muuseumi väärtuse ja väärtustamise küsimus läks vastajatele väga korda. Etteantud vastusevariantidel põhinev hinnang muuseumitöö väärtustamisele ühiskonnas oli pigem positiivne, kõrgemad hinnangud seondusid eelkõige eakamate ja kõrgema haridustasemega muuseumitöötajatega. Kuigi Leedu muuseumitöötajad andsid muuseumitöö positsioonile kõige kõrgema hinnangu, vabas vormis esitatud kommentaaridest suuri erinevusi Balti riikide vahel ei ilmnenud. Kohaliku omavalitsuse vähene huvi, muuseumitöö mitmekülgsuse mittemõistmine ühiskonnas ja madalad palgad eristusid aspektidena, millest kirjutati muuseumitöö vähese väärtustamise kontekstis. Huvitava paradoksina ilmnes näituste ja näitusekülastaja rahulolu kui muuseumitöö mõõdiku ühelt poolt esile tõstmine ja teiselt poolt kritiseerimine. Uue museoloogia kajastuseks muuseumitöötajate eneseteadvuses võib pidada soovi ühiskonnaelus märgatavam olla ja jõulisemalt kaasa rääkida. Muuseumimaastiku mitmekülgsust kajastasid arvamused selle kohta, et väiksema eelarvega ja keskusest kaugematel (väike)muuseumidel on paratamatult raskem ühiskonnas mõju avaldada ja silma paista.