// Päevateema

Disainmõtlemine aitab kohaneda tulevikuga

Markko Karu Strateegiline disainer
Disain

„Kõik, mida on võimalik leiutada, on tänaseks leiutatud,“ sõnas USA patendivolinik Charles H. Duell aastal 1899. See kurikuulus väide on näide sellest, kuidas me alahindame inimese võimekust uusi asju välja mõtelda. On tõsi, et uuendused ei toimu pidevalt ja kõikides valdkondades, ent kus iganes on parem kasutada uudset lahendust, seda ka tehakse.

Tehnoloogia tähendab asjade tegemise viisi. Enne kalkulaatori kasutuselevõttu löödi numbreid kokku arvelaual, kalkulaator tegi selle töö kiiremaks ja kui ilmus arvuti koos tabelarvutusega, muutus keerukate arvutuste tegemine kättesaadavaks ja odavaks. Infotehnoloogia abil suudame sõita autoga võõrasse linna, leida iseseisvalt öömaja ja söögikoha, külastada kohalikke paiku ja samal ajal saata sellest videosalvestusi sõpradele. Kõik need tegevused sõltusid veel paarkümmend aastat tagasi paberkaartidest, telefoniraamatutest, infobrošüüridest, fotoaparaatidest ja postiteenusest. Me oleme omandanud inimestena ülivõimed leida ja jagada informatsiooni, saada maailmast aru ja kogeda seda täiel rinnal.

Tehnoloogiafilosoof Kevin Kelly on öelnud, et „tehnoloogiaks nimetame asju, mis on tekkinud meie eluajal“. Me võtame nähtusi nagu elekter ja teater ja teksapüksid enesestmõistetavusena ning imestame ainult asjade üle, mida kogeme esmakordselt ning ilma milleta oleme saanud oma eluga kenasti hakkama ka enne neid asju. Meil kõigil on tänapäeval nutitelefonid, aga suur osa meist mäletab aega, kui mobiiltelefone polnud. Me kohaneme muudatustega kiiresti: viie aasta pärast ei tule kellelgi pähe sõita teise linna koosolekule, kui koosolekut saab pidada kaugteel. Me teeme asju parimal meile teadaoleval viisil ja muudame end, kui leidub veel parem viis.

 

See, mis püsib ses kiirelt muutuvas maailmas paigal, on inimene. Meie tajud ja tahtmised on püsinud muutumatuna läbi aja, me kõik naudime ja hindame samu inimlikke väärtusi nagu meie eelkäijad, isegi kui meie argipäev näeb välja väga erinev nende omast. Hindame ilu, suhteid, turvalisust, lähedust ja kõike seda, mida peame oma elus asendamatuks ja oluliseks. Meid kõnetavad ammuste aegade lood, sest me suudame näha end tegemas sarnaseid valikuid või kogemas samu tundeid nagu tegid või kogesid Odysseus või Othello. Keskkond on muutunud, lood on samad.

Arenenud maailm on tänaseks liikunud tootmispõhisest majandusest teenusmajandusse, kus suurim väärtus ei ole füüsilistes objektides, vaid inimestele osutatud teenustes, ning sealt edasi elamusmajandusse, kus suurimat väärtust suudavad luua need, kes pakuvad meile meeldejäävaid hetki. Me ostame endiselt esemeid ja külastame juuksurit, ent enim hindame kõike seda, mis paneb meid tundma erilisena, toidab meie ettekujutusvõimet või loob isikliku mälestuse.

Kuidas selle kõigega on seotud disain? Algselt tööstustoodangu kujundamisest välja kasvanud distsipliini keskmes on olnud vajadus mõtelda kliendist kui hulgast: kui kunstil või käsitööl on ikka olnud konkreetne tellija, siis tööstuslik tootmine ei saanud lähtuda oma toodete loomisel üksikindiviidist ning disainer pidi tegema üldistuse paljude inimeste vajadustest. Seetõttu sai disaineri peamiseks tööriistaks inimeste vajaduste uurimine: tuvastades lahendamist vajava probleemi ja leides sellele optimaalse lahenduse, suudab disainer luua uusi tooteid (ja tänapäeval teenuseid), ilma et tarbija oleks meile andnud selge ülesande või et meil oleks olemas eeskuju, keda jäljendada. Me lihtsalt teame, et inimesed sooviksid jalutades kuulata muusikat ning seetõttu on risk kaasaskantava muusikaseadme loomisel väike, isegi kui taolist seadet pole maailmas varem nähtud. Seega on disaineri tähtsaim oskus võime märgata, eristada, kirjeldada ja lahendada probleeme – ja seda oskust nimetataksegi disainmõtlemiseks.

Disainmõtlemine on osutunud väga oluliseks meetodiks tänapäeval, kus harjumuspärasest tegevuste planeerimisest on tänu kiirelt muutuvale ja komplekssele maailmale saanud tänamatu ettevõtmine. Kui varem alustati elluviimist siis, kui plaan oli korralikult läbi mõteldud, siis disainmõtlemise meetod nõuab pidevat katsetamist, et saada kinnitust oma tänastele arusaamadele sellest, mida oleks vaja luua. See on nagu äraarvamismäng, kus rea õigete küsimustega liigutakse teadmise poole, mõteldes igal hetkel ainult sellele, millise küsimusega saaks kõige rohkem uut teadmist.

Henry Fordi kurikuulus väide „kui ma küsiksin inimestelt, millist autot nad tahaksid, siis nad vastaksid, et kiiremat hobust“ räägib sellest, et uuenduse loomisel ei saa me lähtuda meile teadaolevatest vastustest. Me peame hoopis aru saama, mis on allolev küsimus, millele me saame leida uudse vastuse. Kui me mõtleme piimast kui joogist, siis me mõtleme ennekõike piima maitsele, kui me aga küsime, kuidas müüa piima apteegis, jõuame mõtteni muuta piima toimet. See näide on Actimel, esimene omataoline probiootiline piimajook, mille loomisel just taolist väljakutsuvat küsimust kasutati. Mõteldes kõigest meie ümber kui kasulikust, jõuame uuendusprotsessi käivitavate küsimusteni ja avame ukse uuele.

Disainiprotsessi komponendid

Oma raamatus „The Power of Moments“ kirjeldavad Chip ja Dan Heath nelja tüüpi tähenduslikke hetki, mille poole inimesed püüdlevad. Need on ülenduse, uhkuse, nägemuse ja sideme hetked. Ülenduse (ingl elevated) hetk on argisest erinev, see on näiteks tavapärasest pidulikum õhtusöök või personaalse sõnumiga paber kohvitassi all. Uhkust (ingl pride) tunneme, kui saame tunnustust või ületame oma hirme, olgu selleks siis maratonijooksust osavõtt või hiigeltarantli paitamine. Nägemuse (ingl insight) hetkel saame teadmise või impulsi, mis aitab meil omandada uue vaatenurga elule või võtta vastu otsus selle muutmiseks. Ja viimaseks side (ingl connection), mis on sotsiaalne vajadus olla teistega koos, seda tähistada ja salvestada. Nagu kõike, on ka selliseid hetki võimalik teadlikult luua ning muuta oma teenuse osaks. Vaja on vaid küsida: kuidas ma saan kogeda saavutuse tunnet meie muuseumis? Tuleks hakata mõtlema nagu disainer, kes soovib parendada külastaja kogemust, ning keskenduda kogude ja ekspositsiooni asemel sellele, millise emotsiooni saab külastaja kaasa, kui veedab aega meie kogudes. Me tunneme inimest ja kõik muu saame teada disainiprotsessis.

Kõik, mida me enda ümber näeme, on olnud algselt idee kellegi peas. Tavaliselt tähendab see uudishimu ja pealehakkamist vaadata kaugemale sellest, mida me juba teame. Disainmõtlemine muudab selle süsteemseks, teadlikuks otsinguks, võimaldades organisatsioonidel muutuda ja tulevikus ellu jääda. Ja ellu jäävad need, kelle poolt loodu on parim viis millegi tegemiseks või pakub oma klientidele meeldejäävaid hetki. Uuri, oleta, testi, õpi! Tee keegi rõõmsaks! Nii lihtne see ongi.

Empaatia lõuend
Viited