EMÜ Veebiajakiri

Dekoloniseerimise on ajendanud koloniaalajastu, mis tõi endaga kaasa uute hierarhiate loomise eri teadmise ja olemise viiside vahele. Kuigi koloniaalne ühiskonnakord on eri kontekstides omandanud väga erinevaid vorme, põhineb see enamasti maavarade ja inimeste ekspluateerimisel eesmärgiga teenida kasu. Selle ratsionaliseerimiseks on vallutatud maade kultuure tihti pisendatud, käsitledes neid primitiivsete või vähem inimlikena, põhjendades vallutusi teiste kultuuride tsiviliseerimisega. Dekoloniseerimise protsessi võib näha koloniaalkorra otseste ja kaudsete mõjude teadlikustamisena, mineviku ebaõigluse tunnistamisena ning heastamise poole liikumisena ³.

Muuseumidega seotud diskussioonides on palju tähelepanu pühendatud muu kui lääne päritolu kunstiteoste ja esemete tagastamisele Lääne-Euroopa muuseumidest⁴. Ometi ei tähenda dekoloniseerimine ainult Aafrika ja teiste Euroopa-välist päritolu objektide käsitlemist. Eesti muuseumides on palju materjali, mida dekoloniaalse lähenemisviisi püstitatud küsimused võimaldavad avada senisest komplekssemalt. Nõukogude periood on loonud meie muuseumides katkestuse, mis on siiani tuntav nii ajaloo moonutamise praktikates kui ka eraldatuse loomises kultuuriajaloo kirjutuses. Meretaguste maade koloniseerimist ja asunduskolonialismi normiks pidades on tähelepanu alt välja jäänud mitmed teistsugused kolonialismi vormid ja nende seni püsivad mõjud mõtlemisviisides. Eesti ja Ida-Euroopa kolonialismi kogemused oma vastuolulisusega erinevad nn globaalse lõuna koloniaalkogemusest ja ka kolonialismi taagast Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika muuseumides. Nii saavad need rikastada ka rahvusvahelisi arutelusid.

Dekoloniaalne pilk Eesti ajaloole ja muuseumikogud

Eesti ajaloos põimuvad erinevad koloniaalsuhted ning siinsete muuseumide kogud on lisaks kogumispoliitikale kujunenud mitme impeeriumi omavahelistes jõuvahekordades. Meie muuseumide kogusid on kujundanud näiteks omariikluse tulekuga kaasnenud riigistamine, baltisakslaste lahkumine, inimeste põgenemine läände II maailmasõja ajal ja küüditamised. Venemaa sõda Ukrainas on legitimeerinud ka Nõukogude perioodi käsitlemise ühe kolonialismi vormina, samas on see periood olnud pikka aega ka eelnevate koloniaalvõimude mõtestamise filter. Kuigi Nõukogude periood on olnud paljudes muuseumides alates 1990ndatest tähelepanu keskmes, siis Vene ja baltisaksa põimitud koloniaalsuhteid ning Taani ja Rootsi koloniaalvõimude mõju on siiani mõtestatud vähem. Eri perioodide käsitlemine omavahelistes seostes võib pakkuda põnevaid lisandusi ajalookäsitlusele muuseumides. Ka baltisakslaste paradoksaalne roll esimeste muuseumikogude koondamisega folkloori kogumise näol ja muuseumi institutsiooni loomisel vajaks täiendavat tähelepanu. Kohaliku orjanduskultuuri ja sellega seotud kaubanduse avamiseks võivad just väiksemate muuseumide kogud pakkuda häid võimalusi. Kuna Eesti ja Läti ajaloos on palju ühist, siis võiks muuseumidevaheline tihedam koostöö pakkuda head pinnast nende suhete avamiseks.
Meie ajaloos kannavad muuseumid endaga rahvusliku eneseteadvuse kujunemise, vallutajate kultuurilistele mõjudele ja survele vastupanu osutamisega seotud tähendusi. Ometi on ka siinsete muuseumide ülesehitus ja toimimisloogika järginud lääne muuseumide eeskujusid. Kolonialism on mõjutanud enamiku teadusalade kujunemist ja selle kaudu ka muuseume ja nende kogusid. Nii on näiteks esemed loodus- ja meremuuseumide kogudes lahutamatult seotud koloniaalkorra ning Vene ja Lääne-Euroopa impeeriumide ekspansionistlike ambitsioonidega. Raamistades maadeuurimisretked ja loodusteaduslikud avastused teaduse saavutuste ja võidukäiguga, on sageli nähtamatuks jäänud nii kaasnenud negatiivsed mõjud põliselanikele kui ka nende panus uute teadmiste loomisel ⁵. Taani ja Rootsi koloniaalpärandi mõtestamiseks Eestis on oluline ka koostöö nende riikide muuseumide ja teadlastega. Teaduse ja kunsti suhteid on eelnevalt käsitlenud Kumu kunstimuuseumis toimunud näitused „Kunst või teadus“ (2022) ja „Vallutaja pilk“ (2019), tuues esile teadusillustratsioonide pärandi kohalikes kogudes ning mõtestades selle seoseid Vene impeeriumi valduste kaardistamise ja kontrolliga ⁶. Eesti Rahva Muuseumi näitus „Õige keha, vale keha“ (2023) tõi esile keha mõtestamise erinevate riigikordade all, käsitledes seejuures ka koloniaalseid mõjusid.

Muuseumikogude sisu kannab teatud maailmavaatelist sõnumit selle kaudu, mida on kogumisväärseks peetud ning millised lugusid ja teadmisi seoses kogutud esemetega on jäädvustatud või esile tõstetud. Kriitilise pilguga oma kogusid ja näitusi vaadates tasub mõelda, millised ühiskonnas olemasolevad (vähemus)rühmad ja kogukonnad pole esindatud või kelle silme läbi neid on kujutatud⁷.

Päritolu-uuringud ja kaasav mõtestamine

Kes otsustab, mida ja kuidas näidata, millist sõnumit näitus edastab ning millised vaated ja tõlgendusviisid seejuures varju jäävad – need on tähtsad küsimused esemete mõtestamisel. Alternatiivsete perspektiivide mõistmine eeldab kogukondade ja huvirühmade kaasamist. Samas peaks ühiskonna mitmekesistumine peegelduma ka muuseumides ning siin tasuks mõelda sellelegi, kuidas kõnetada gruppe, keda mõnekümne aasta eest Eestis veel polnudki. Siduskogukondade arvamuste ja hinnangute tõsiselt võtmine tähendab ka arvestamist võimalusega, et need erinevad muuseumitöötajate omadest, ja valmisolekut jagada autoriteetset positsiooni otsuste tegemisel või sellest hoopis loobumist. Päritolukogukonnad ei ole ühtsed ja need võivad hõlmata mõnikord üksteisele vastanduvaid perspektiive. Sellegipoolest ei tohiks muuseumid karta vigu teha, sest kultuuridevahelises kommunikatsioonis on arusaamatused vältimatud ja ometi kaalub sellistest kontaktidest sündiv kasu üle võimalikud apsud ning tehtud vigadest on alati võimalik õppida. Kogukondade kaasamisel kogusid puudutavate otsuste tegemise protsessi või kureerimisse võiks võimalusel kaaluda ka selliste konsultatsioonide tasustamist.
Tihti pole muuseumide seinatekstidel viidet teoste täpsemale päritolule või kogusse sattumise viisile. Selliste lugude jagamist esemete kohta takistab mõnikord vähene säilinud info kogumispraktikate kohta muuseumide arhiivis. Samas aitab just esemete päritolu tundmine paremini mõista ka muuseumide ajalugu ning pakkuda külastajatele mitmekihilisemaid kogemusi ja teadmisi ⁸. Oluline on pöörata enam tähelepanu kogumist võimaldanud poliitilistele ja majanduslikele oludele, kogumist ajendanud motiividele ja nende tähendusväljale päritolukogukonna vaates. See võib puudutada nii erinevaid kogukondi rahvusvaheliselt kui ka Eesti-siseselt (vt ill. 1). Selline vaade aitab muuseumil mõista, kas midagi senistes representeerimise viisides mõjub häirivalt, ning aru saada, millist sõnumit päritolukogukond esemetega seoses sooviks edastada. Ka väikestes muuseumides on isegi tagasihoidlike ressurssidega võimalik jõuda esemete lugudele lähemale näiteks kohalikust kogukonnast pärit kultuuriajaloolase või mõne vähemuskultuuriseltsi abiga. Abi võib olla ka muuseumide koondumisest, sest erakogudest on mõnikord sattunud esemed eri muuseumidesse.
Seejuures on oluline teadvustada, et muuseumikogudes olevate esemetega võivad seonduda ka spirituaalsed ja vaimsed dimensioonid. Juriidiline õigus esemetele on ainult üks osa, moraalsed argumendid on seejuures tihti tähtsamadki ning need aitavad esemetele lisada uusi või täiendavaid tähendusi. Muuseumieetika on viimase kümnendi jooksul palju muutunud ka seoses inimsäilmete eksponeerimisega. Nende kogumine oli 19. sajandil ja 20. sajandi alguskümnenditel teadlaste seas levinud praktika ja neid leidub paljude muuseumide kogudes. Sildade loomine kultuurikontekstide vahele aitab näha nende säilmete taga inimesi ja esivanemaid ning lubab arvestada teiste kultuuride mälestamisega seotud kombeid ja rituaale.

Teisestatud inimeste kogemusi tõsiselt võttev lähenemine puudutab ka keelekasutust ning teisi rahvaid ja etnilisi gruppe solvavate nimetuste vältimist muuseumis. Mõni harjumuspärane ja keeles kinnistunud sõna võib kõrvalseisja jaoks tunduda küll neutraalne, kuid toetab ometi koloniaalse algupäraga mõtteviiside püsimist. Otsuste tegemisel peaks lähtuma kõnealuste endi tunnetusest (vt ill. 2). Kasutatava keele ja sõnade valik on paratamatult seisukohavõtt ning mõjutab seda, kuidas vaataja esitatud teemat mõistab.

Ligipääs kogudele, digitaliseerimine ja reflektiivne museoloogia

Ligipääs kogudele hõlmab lisaks füüsilise juurdepääsu hõlbustamisele ka digiteerimist ning avatust sisulisele koostööle nii päritolukogukondadega kui ka uurijatega väljastpoolt muuseumi. Sihipärane kogude digiteerimine ja Eesti muuseumide veebivärava (MuIS) arendamine on oluliselt avardanud laiema üldsuse võimalusi muuseumikogudega tutvuda. Et MuISi edaspidi veelgi kasutajasõbralikumaks muuta, on tähtis luua tavakasutajale mõeldud selgemad juhised ning muuta info kättesaadavaks ka inglise ja vene keeles. Digiteerimise võimaluste juures tuleks silmas pidada ka teiste rahvaste kultuuripärandi jagamisega kaasnevaid eetilisi riske – teatud kultuuriliselt tundlikku materjali ei peakski laialdaselt kättesaadavaks tegema. Kui aga puudub teadmine eseme algse kasutuskonteksti ja kultuuriliste tähenduste kohta, ei pruugi me osata hinnata ka selle tundlikkust.
Lisaks koostööle eri huvigruppidega nähakse ühe tuleviku võtmetehnikana reflektiivset museoloogiat. Nii ajaloolise kui ka praegusaegse kogumis- ja näitusepoliitika refleksiivne mõtestamine aitab märgata teisestatud, vaigistatud, tähtsusetuks peetud ja stereotüpiseeritult kujutatud ühiskonnagruppe ja seda, kuidas nende vaated erinevad üldkehtivana esitatud käsitlusviisidest. Isegi neutraalset ja autoriteetset esitusviisi taotlevad näitusetekstid on alati kirjutatud mingilt kindlalt positsioonilt. Reflektiivne lähenemine integreerib kuraatorite enesekriitika ja tunnistab mitteteadmist ning eri vaatenurkade olemasolu. Selline kureerimine esitab publikule aktiivselt küsimusi, kaasab kultuuridevahelise vahetuse ja dialoogilise hariduse võtteid, pakub mõnikord ebamugavust-tekitavaid kogemusi ning võimaldab esile tuua ka kriitilise positsiooni muuseumikogude ajaloo suhtes⁹. Nii luuakse ka ekspositsioonis vaataja jaoks valikute tegemise võimalusi. Paljudes muuseumides on püütud leida alternatiivseid viise, kuidas eksponeerida mõnikord solvavana mõjuvat materjali, mis on ometi osa ajaloost. Näiteks on lisatud distantsi vaatajaga või pakutud külastajale võimalus esemete vaatamisest loobuda. Nii kogude avamine kui ka keerulise materjali keerulisuse väljatoomine tähendab ka suuremat valmisolekut kriitikaks. Ometi on muuseumidel kogude ja ühiskondliku rolli kaudu võimalus ja vastutus avada keerulisi sotsiaalseid ja ajaloolisi teemasid meie ajaloost.

Kokkuvõtteks

Mineviku ja oleviku ebavõrdsuste teadvustamise ja eri vaatepunktide vahendamise kaudu saab muuseum kaasa aidata eelarvamuslike hoiakute muutmisele ning tundlikuma ja avatuma ühiskonna kujundamisele. Uute väljakutsetega tegelemisel muuseumis on tähtis avatus eri partneritele, nagu kogukonnad, teised muuseumid, ülikoolid ja kultuuriseltsid. Dekoloniaalne pilk võib seejuures aidata mõtestada hierarhilist suhete dünaamikat meie ajaloos ning luua rahvusüleseid seoseid, et näha kohalikke arenguid globaalses kontekstis. Üheskoos on tõele lähemale jõudmine tihti lihtsam ja eri osapoolte kaasamisest on kõigil võita.
Mitu eeltoodud asjaolu, nagu ligipääsu parandamine muuseumikogudele, mitmehäälsuse, parema maailmamõistmise ja üleilmse heaolu poole liikumist muuseumides tähtsustab ka ICOMi hiljuti ümbersõnastatud muuseumidefinitsioon. Esemete päritolulugude esitamine publikule aitab muuta muuseumi läbipaistvamaks ning selleni jõudmine on võimalus muuseumi kaasavamaks ja empaatilisemaks muutmisel nii külastajate kui ka partnerite suhtes.

^[1] ICOM Eesti päritolu-uuringute töörühma eestvedamisel on tänavu toimunud kaks haakuvaid teemasid käsitlenud seminari: „Keeruline pärand muuseumides. Restitutsioon, dekoloniseerimine ja päritolu-uuringud“, „Dekoloniaalne museoloogia Kesk- ja Ida-Euroopas“, vestlusring dekoloniaalsuse ja kunstilooliste liitlassuhete üle Ida-Euroopas Kumu kunstimuuseumis. Vt https://www.icomeesti.ee/paritolu-uuringute-tooruhm ja https://kunstimuuseum.ekm.ee/syndmus/paneeldiskussioon-dekolonialism-ja-kunstiloolised-liitlassuhted-ida-euroopas/. Lisaks sellele on toimunud üritusi dekoloniaalsusega seotud teemadel, nt pildiallkirjade ümbernimetamine või teadusillustratsioonide mõtestamine. Vt ka E. Lehreri ja J. Wawrzyniaki (2023) programmilist kirjutist „Decolonial Museology in East-Central Europe: A Preliminary To-Do List“, https://www.europenowjournal.org/2023/02/24/decolonial-museology-in-east-central-europe-a-preliminary-to-do-list/.

^[2] Strategic Plan 2022–2028, International Council of Museums. https://icom.museum/wp-content/uploads/2022/08/EN_OGA2022_StrategicPlan_Final_.pdf

^[3] Brulon Soares, B. & Witcomb, A. 2023. Editorial: Towards Decolonisation. – Museum International, 74:3-4, iv-xi, DOI: 10.1080/13500775.2022.2234187; Vider, J. 2023. Muuseumikogude potentsiaali kaardistamine päritolu-uuringute kaudu. – Kohanevad ja eksperimentaalsed muuseumid. ERM Ar 64 (2): 325-347. DOI: 10.33302/ermar-2023-010.

^[4] Prantsuse riigi tellitud raport on omandanud märgilise tähtsuse just Aafrika suunal, tuues välja esemete Euroopasse kaasa toomise kesksuse lääne koloniaalvallutustes. Autorid soovitasid muuseumidel vägivaldselt ja ebavõrdsetes võimusuhetes omandatud esemed tagastada. Sarr, F., Savoy, B. The Restitution of African Cultural Heritage. Toward a New Relational Ethics, 2018.

^[5] Das, S. & Lowe, M. 2018. Nature Read in Black and White: decolonial approaches to interpreting natural history collections. – Journal of Natural Science Collections, 6: 4–14.

^[6] Vt Anderson, J., Kaljundi, L., Polli, K., Tiideberg, K. Kunst või teadus. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2022.

^[7] Näiteks romade kujutamisest Eesti muuseumides vt: Roht-Yilmaz, E-L. 2022. (In)visibility and the (unheard) voice of the Roma in Estonia: the depiction of Roma history and culture in museum exhibitions. – Journal of Baltic Studies 54(1): 123-143. https://doi.org/10.1080/01629778.2023.2142623.

^[8] Vider, J. 2023, 325.

^[9] Brulon Soares & Witcomb 2023; Pagani, C. 2017. Exposing the Predator, Recognising the Prey: New institutional strategies for a reflexive museology. ICOFOM Study Series, 45. DOI: 10.4000/iss.341