// Näitused

Elas kord…

Piia Tammelo Disainijuht (Velvet)
Mängud atmosfääri ja ruumitunnetusega. Foto ERM

Külastasin muinasjutunäitust „Elas kord …“ Eesti Rahva Muuseumis selle aasta novembri lõpus, mask ees ning inimestega distantsi hoides. Õnneks on muinaslood sellised asjad, millega nakatumine on ainult hea, seepärast ootasin sellesse maailma sukeldumist väga. Minu plaan oli näitust uurida ja sellest kirjutada disaineri pilguga, aga enesele ootamatult avastasin end näitust vaatamas ja kogemas pigem läbi lapse silmade. Keskkond ja teema ise ei lasknud endaga vaielda ja juba pärast esimesi samme läbi kutsuvalt paokil oleva raamaturiiuli tekkis vastupandamatu tahtmine ühest ruumist teise tormata, kõike oma käega katsuda ja rohkelt ärapeidetud üllatusmune avastada.

Esialgu avaldasid muljet juba näitusesaali üldpilti loovad laeni männitüved ja peegelkuubikud, mis tüvesid ja inimesi üksteise vahel edasi-tagasi peegeldades tekitasid eriti „sürrilt“ tajutava ruumi. Ei saa päris täpselt aru, kui suur või väike kõik sinu ümber on. Kui keegi oleks mulle puid ja peegleid ainult kirjeldanud, oleksin ilmselt arvanud, et see mõjub pigem klaustrofoobiliselt, kurjakuulutavalt ja ärevalt. Tuleb välja, et selline lahendus on õigesti tihedust planeerides hoopis avardav ja ruumi piirid on ahistava asemel laiemaks lükatud. Muinasjutunäitusel on ports müstikat, segadust ja võlumetsa nagunii omal kohal. Eks need nõiad, trollid ja vanapaganad on hämaras metsas kõik kuklas meeles, aga ju annab pelgalt muinasjutunäitusele sisenemine igale külalisele tubli annuse kangelast kaasa. Paksu metsa ja tulevaste seikluste ees vaatajat igatahes hirmu tundma ei panda.

Muinasjutumets. Foto ERM

Juba esimesse teemaruumi sisenedes oli selge, et näituse loojad ei ole kartnud digitaalset ja füüsilist ruumi üksteisega kõrvuti panna ja kokku sulatada. On vaks vahet, kas väike Mukk räägib ja seikleb teleriekraanil ja vaataja elab talle kaasa nagu mõnele reisisaatele, jäädes siiski oma elutuppa ja oma tabureti peale istuma, või on väike Mukk video vahendusel üle terve seina, mis ei mõju ekraanina, vaid idamaise turu pikendusena. Samal ajal kui seinale on kuvatud igasugu imeasjadest pajatav tegelane, on vaataja üleni Pärsia vaipadega kaetud ruumis, mille laest ripuvad alla linnupuurid ja imelambid, ning vaataja ja kõneleja vahel olev füüsiline lett koos „päris“ seitsme penikoorma saabaste ja võlukübaraga mõjub justkui sillana digitaalse ja reaalse vahel. Digitegelane suhtleb letil olevate asjadega, viitab neile ja haarab neid kätte samamoodi, nagu teisel pool letti seisev näitusekülastaja saab seda teha.

Virtuaalsus kui reaalse ruumi pikendus. Foto ERM

Selline kahe maailma vahel pendeldamine on õnnestunud pea igas väiksemas teemaruumis. See avaldab muljet ja kuigi ma tean seda justkui ette oodata, on lahendus ikkagi üllatav. Näitusel kasutatud nipid ja trikid ei hakanud ennast kordama. Ilmselt tänu sellele, et esitlemise võte on iga teema puhul erinev ja just käsil olevat teemat illustreeriv, suudan ka hiljem teemasid ja lugusid, mida „Elas kord …“ jutustab, väga hästi meenutada ja tervikuna hoomata. Näiteks Eesti muinasjuttudest rääkiv ruum pakkus külastajale võimalust lina tagant salaja pealt kuulata, kuidas siluetina kuskil ääre peal istuv vanamees väikesele maas istuvale poisile lugusid jutustab ja nõuandeid jagab. Kangelaste kuubikus olid tegelased peegeldatud hologrammina musta kasti ja põrgus võis külaline kaarte mängima minnes oma käed taskusse jätta, sest laual juba jooksis pilt kaardimängust.

Reaalne ja virtuaalne ruum sulavad kokku. Foto ERM

Üks oluline osa, mis mind kohapeal kütkestas ja on ka hiljem mõtteainet andnud, on selle näituse tekstid. Loovkirjutajad on suutnud näiteks ühte soravasse ja sujuvasse lühiteksti panna kokku kõik maailma muinasjuttude karud, jänesed või hundid ning esitada seda ühe looma kui arhetüübi monoloogina. Nii mõndagi loomajuttu kuulasin näitusel mitu korda, sest ma ei mäleta varasemast, et keegi oleks mulle suutnud nii lühidalt jutustada kümneid lugusid korraga. Selle kogemuse saamiseks on muidugi tarvis, et kuulaja oleks varem vähemalt umbkaudu tuttav erinevate muinasjuttudega. Vastasel juhul võivad peened vihjed ja kavalalt sätitud laused mööda külgi maha joosta ja see oleks ilmselge raiskamine. Väga lahedalt on tekstina lahendatud ka ajast rääkimine, sest minu teada pole keegi veel teada saanud, millal see „kord“ oli, kui muinasjututegelased elasid. Kui kangelaste arhetüübid jutustavad hologrammina oma reeglitest ja eranditest ladusas tänapäevakeeles, siis vanapagana ja vaeslapse muinasjuttu saab külastaja kuulata saunalaval ja tummises murdes. Veel üks hea näide ajaga mängimisest on krati kokkupanemise masin, millega pärast eluka elluäratamist saab oma krati saata näiteks uut iPhone’i või siiski traditsioonilisemat rahapada tooma.

Avastades loomalugusid. Foto ERM

Siit jõuamegi veel ühe olulise osani näitusest, nimelt mängud ja kaasategemise võimalused, mida on peale kratimasina teisigi. Kui kõrvale jätta „vaatamised“, „kuulamised“ ja „lugemised“, jäävad järele mitmed „tegemised“, mis on näitusel väga lahedalt lahendatud. Minu külastuse kindel isetegemise hitt oli põrgu laserlabürindist väljapugemine – õnnestus kahe eluga. Tundus, et külastajate seas oli populaarne ka lohepeade mõõgaga maha raiumise mäng. Näituse lõpus asuv suur lossisaal koos kaetud pidulauaga andis pärast pikka ringi möllamist hea võimaluse maha istuda ja valguslauana kujundatud banketil natuke joonistada ja õnne olemuse üle mõtteid mõlgutada. Iga praetaldrikut kaunistas erinev muinasjututegelane ja inspiratsioonituhinas (pärast seda näitust ei kannata ilmselt keegi inspiratsiooni puuduse all!) on võimalus ka taldrikutegelast valgustatud paberile kopeerida.

Lasertuba. Foto ERM

Ainult muinasjutunäituse maailmas on võimalik, et muuseumi seinal on korrektselt vormistatud klaaskarbike ja selle sees padjale torgatud nõela otsas hernetera. See hernetera sümboliseerib minu jaoks täiuslikult muinasjutumaailma ja näituse kujundamise maailma kokkupuutekohta – siin on kõik lubatud, aga see ei tähenda, et reeglid puuduvad. Reeglid on emotsionaalsed. Ilmselgelt tuleb printsessi hernetera aupaklikult ja väärikalt eksponeerida ning ime juhtub siis, kui täiskasvanud inimesel läheb meelest ära, et tegelikult see ei pruugi just see „kord“ kuningalossi madratsite vahele topitud terake olla …

Viited