EMÜ Veebiajakiri

„No jah, ega ma vist pärastlõunasele bowling’ule täna ei jõua. Küllap meil läheb siin pikemalt.“ Tal on õigus. Juttu jätkub tõesti pikemalt, sest Enn on põhjalik. On seda olnud läbi kogu elu ja selle eest nii mõnigi kord ka vastu näppe saanud. Ennul täitub kohe-kohe 81. eluaasta, aga ei see ega ka viimasel ajal veidi tõrkuv liikumisaparaat takista tegutsemast – olgu siis spordiajaloo seltsis või Tartu Kodukotuse meesteklubis, petangiturniiridel või maamajas. Viimast nimetab Enn maal olemise paigaks, sest maakodu või -maja mõõtu ei andvat välja. Kui keegi jõukohase reisiettepanekuga välja tuleb, on Enn kohe kambas. Kodu- või välismaal ringi vaatamine, uudishimu midagi põnevat näha või teada saada, on lihtsalt sisse kodeeritud. Seepärast proovib ta muuseumiühingu kevadretkigi mitte vahele jätta. Enn on sõjaaja laps, keeruliste ja raskete aegade karastusega. Sündinud Tartumaal, aga üles kasvanud ja koolis käinud Viljandimaal. Koolitee algas tal varakult. „Kui vend 1950. aasta sügisel Tustis kooliteed alustas, saadeti mind temaga kaasa, et ma üksi ripakile ei jääks. Nii ma siis tilpasin koos vennaga terve sügisveerandi kaasa. 1951. aasta sügisel olin juba täieõiguslik koolipoiss, kuigi polnud veel seitse täis. Muidugi oli mul esimeses klassis üksjagu igav, sest lugemine ja rehkendamine olid ju ammugi selged.“ Vennaga oldi kogu aeg ninapidi koos. Spordipisikuga nakatumisegi kirjutab Enn venna ja isa kraesse. Isa pani tihti poisid omavahel jõudu katsuma, näiteks kivi heitmises, ja tulemused pani kirja Enn. Lisaks armastas isa rääkida lugusid Lurichist ja Palusalust. Need olid nii huvitavad, sealt ka ajaloohuvi alge! Vahelepõikena ütleb Enn, et ei suuda ära imestada ja samas kurvastada, et tänapäevastes kõikvõimalikes tele(mälu)mängudes pööritatakse Lurichi ja Palusalu nimede peale vaid silmi. Kuidas ometi iseenda ajalugu ei teata!

Spordi mõttes läks asi Kalmetu koolis ja Viljandi 2. keskkoolis juba tõsisemaks. Viljandis sattus Enn Elmar Ardma juurde kergejõustikutreeningutele, sealt edasi võistlustele. Hea analüüsi- ja keskendumisvõime lubas päris heal tasemel ka malenuppe liigutada. Niimoodi need asjad kokku jooksid. Ei olnud üllatav, et pärast keskkooli lõppu läks Enn paberitega Tartusse, et ülikoolis kehakultuuri õppima asuda. Kukkus aga esimesel katsel läbi. Ülekohtuselt, sest kellegi vaevaline sulistamine ujumiskatsel kirjutati Ennu rea peale. „Püüdsin küll arglikult protesteerida, aga ei midagi – tuli solvumispisaraid neelates ülikooli uks väljastpoolt sedakorda kinni panna.“ Teine katse läks libedamalt ning 1970. aastal oli ülikoolidiplom käes. Töökohtki oli olemas – juba ülikoolis alanud õpetajaamet Tartu I keskkoolis (tänane Hugo Treffneri gümnaasium). See töö ei kestnud aga kaua, sest spordimuuseum astus vahele.

1971. aasta algul tehti 26-aastasele kehalise kasvatuse õpetajale ettepanek asuda Eesti (siis veel NSV) Spordimuuseumi direktoriks. Nõukogude ajal nii noore inimese direktoriks saamine väga tavaline polnud. „Kas hirmu ei olnud, et kuidas sa hakkama saad?“ „Ei oskagi öelda, lootsin ikka, et hakkan nüüd siis spordiajalooga tegelema, aga muidugi tuli tegelikult teha hoopis kõike muud. Huvitav on see, et kui tänapäeval ei lasta muuseumil juhi valimisel midagi kaasa rääkida, siis toona tuligi muuseumil endal uus direktor leida. Pärast kuulsin, et olin oma spordiajalugu käsitleva diplomitööga [Enn lisab, et tegi kõik kursusetööd ülikooli ajal ajaloost, vaimustudes seejuures spordiajaloo õppejõu Johannes Laidvere eestiaegseid spordilehti ja muud kirjandust täis raamatukapist, mille kallale teda usaldati] „Puuteibast klaasfiiberteibani“ silma jäänud sellel ajal kehakultuuri teaduskonnas bibliograafiat andnud spordimuuseumi peavarahoidjale Aime Pärnakivile, kellel ei õnnestunud minu töö paarisaja allika kirjetest ühtegi komavigagi leida. Ja nii mind siis ministeeriumile välja käidi.“

Sooja tundega meenutab Enn toonast n-ö muuseumide inspektorit (muuseumide ja kultuurimälestiste inspektsiooni juhatajat) Irene Rosenbergi, kellest järgnevatel aastatel sai tema tugev seljatagune. „Spordimuuseum sai ja jäigi minu teiseks töökohaks, kui mitte arvestada seda ülikooli astumise ebaõnne järgset aastat autobaasis nr 8.“ Tõesti, tänapäeval heidetakse inimestele ette, kui nad aastakümneteks ühte asutusse või ühele töökohale püsima jäävad. Ei arene ju! Siis aga arvati, et just kogemused on olulised, näitavad valitud tee õigsust ja annavad tunnistust tõelisest professionaalsusest. Kõik teadsid, et alla viie aasta muuseumis töötanu ei tea veel midagi ja alles pärast kümmet aastat võis päris muuseumitöötajast rääkida. Ennu sai tänapäev kätte 2001. aastal, kui toonane kultuuriminister soovitas tal amet maha panna. Tegelikult oleks võinud Ennu muuseumijuhi karjäär lõppeda juba mõne aastaga, sest „ideoloogilisi apsakaid“ tuli ette mitmeid. 1971. aasta lõpul avatud spordimuuseumi esimene püsinäitus oli ainult eestikeelne. Sinna juurde koostati venekeelsena eksponaate tutvustav põhjalik brošüür. „Brošüüriga pingutasime kõvasti, et see saaks valmis 1972. aasta kevadel Eestis toimunud üleliidulise muuseumitöötajate seminari ajaks. Kui siis Tartusse ringkäigule saabunud delegaadid meie juurde jõudsid, hakkasid Moskva kõrgete tegelaste käes brošüürid lendama. „Kelleks te meid peate? Mida te siin korraldate? Me käime siin nagu pimedad ringi!“ Õnneks olukord rahunes, kui venekeelsed seinatekstid lubasime lisada, aga üleliidulistel üritustel tuletati seda hoiatava näitena veel hiljemgi meelde.“

Järgmisena tekkis tõrge 1973. aastal teha soovitud spordimuuseumi esimese ajutise väljapanekuga, mille nimikangelaseks valiti kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu. Hulk eksponaate oli kokku kogutud, plaanid olid valmis ja kui mindi riiklikusse spordikomiteesse avamisüritust kokku leppima, saadi sealt vastuseks: „Me soovitame teil seda näitust mitte teha. Meil on teisi väärikaid inimesi küllalt.“ Näituseni jõuti alles aasta hiljem, siis üldiselt raskejõustikku, sh Palusalu tutvustava väljapanekuni. Uued hädad kerkisid üles 1975. aastal, kui näitus Tallinna Spordimängude puhuks Tallinna Linnamuuseumi viidi. „Avamiseelsel päeval kutsus linnamuuseumi direktor mind enda juurde, arvasin, et avamisüritusest rääkima, aga ei. Hakkas hoopis pärima, et mis te seal ikka näitate ja miks on sinimustvalget nii fotodel kui esemetel? Minu küsimus, et kuidas õnnestub tal mustvalgetel fotodel sinist näha, jäi vastuseta. Ei rahustanud teda ka väide, et näitust on Tartus juba aasta näidatud ja Glavliti tempelgi küljes. Paraku oli kolleeg jõudnud oma valvsust mitte ainult mulle ilmutada ja lõppes see kõik sellega, et partei keskkomitee tegelaste valvsa pilgu all tuli hulgaliselt eksponaate näituselt ära korjata, fotodel retušeeriti Eesti lipud musta tušiga üle ja olümpiavõitja Osvald Käpa sinimustvalge embleemiga maadlustrikoo keerasime tagumikuga vaataja poole.“ Kuidas siis direktor Mainla ikkagi pärast neid jamasid ametisse jäi? „Irene Rosenberg päästis mu naha, lubas mind käendusele võtta ja noore kogenematu direktori ümber kasvatada.“

Tõsiseks proovikiviks kujunes spordimuuseumi remont, sisuliselt kogu Pauluse kiriku tiibhoone rekonstrueerimine, kui esimesel korrusel oli tõeliselt kitsaks läinud ja muuseumi valdusse saadi ka teine ja kolmas korrus. Lõpuks oldi suletud ligi kümme aastat. Paralleele tänapäevaga saab sealtki tuua – ikka oli raha vähe, mingi pisike muuseum polnud prioriteet, alati oli midagi pakilisemat ees jne. Kui algul loodeti 1980. aasta olümpiamängudeks valmis saada, siis see lootus kustus kiiresti. Polnud tegijaid, kõik jõud suunati olümpiaobjektidele. Siis tõusis päevakorda ülikooli 350. aastapäeva tähistamine 1982. aastal, raamatukogu ehitamine ja muu taoline. Hoone ümberehitusega saadi ühele poole 1986. aasta lõpuks, uue püsinäituse avamiseni jõuti aasta hiljem. Kuigi 1988. aastal käis muuseumis üle 14 000 külastaja, oli aeg nii kiires muutumises, et suur töö kippus ajale jalgu jääma. Peagi hakati seda, et mida seal näidati, jällegi ette heitma. Pall oli nüüd teisel väljakupoolel. 1990. aastatel, kui muuseumiruumid Tartu Pauluse kirikule tagastati, kulusid Ennu tööpäevad algul uue asupaiga leidmisele ja siis uue muuseumihoone rajamisele Tartus Rüütli tänaval. See maja, need ruumid ja võimalused olid varasemaga võrreldes ikka hoopis midagi muud. „Kas sa jäid tehtuga rahule?“ Maksimalistina ei saa Enn siingi näppu päris püsti tõsta. „Muidugi oli tingimused hoopis midagi muud, aga …“ Järgneb pikk monoloog Rüütli tänava maja sünnist, ehitamise muredest, võitlustest ja äraleierdatud juttudest, et on ikka tähtsamaid asju tegemisel jne. „Mu hingele ei anna ikka rahu see, et maja jäi täismahus valmimata ja nn teine etapp on siiani tegemata. Esialgne kava muuseumiõu täis ehitada, tekitada sellega normaalsemad fondi- ja ekspositsiooniruumid, loogiline liikumisskeem, hoopis korralikum kütte- ja ventilatsioonisüsteem jne, ja seda peaaegu sama raha eest, tõmmati võimule saanud erakonna ministri poolt jõuliselt maha. Minu protestid said mulle endale ilmselt lõpuks saatuslikuks.“

Pärast direktorikohalt taandumist jäi Enn muuseumi rohkem kui 15 aastaks edasi tööle. Kuidas uus olukord tundus? „Ega ma vist selleks ajaks muud oleks teha osanudki kui hoolitseda, et spordimuuseumil ikka midagi spordiajaloohuvilisele pakkuda oleks. Selles mõttes oli hästi. Muidugi oli aeg-ajalt keeruline oma nokka kinni hoida, sest ikka tabad end mõttelt, et mina teeksin nii- või naamoodi.“ Rohkem sai Enn end kindlasti pühendada aga Eesti Spordiajaloo Seltsi (ESAS) tegemistele, sest paljude jaoks ongi Enn ja ESAS sünonüümid. Ja asja eest – Eesti Spordiajaloo Seltsi sünni ja tegevuse juures on võimatu Ennu panust ülehinnata. Juhatuse liige on ta olnud seltsi asutamisest (1989) saadik, esimehe koormat kannab aga 2001. aastast. Enn on algusest peale seisnud kõikide seltsi algatuste juures ning viinud paljud ka ise ellu. ESASi Teataja, seltsipäevad, suvekool, konverentsid, trükised – Ennu mõtte- ja kätetöö on kõigi nende juures mängus. Võib liialdamata öelda, et tegelikult pole ta mitte ainult seltsi esimees, vaid tihtipeale ka sekretär, autojuht, varustaja, asjaajaja, projektijuht, ürituste korraldaja, kommunikatsioonispetsialist, arhivaar jne. Teisiti ta ei oskagi, sest temaaegsetel muuseumiinimestel on tulnudki kõiki töid osata ja teha. „Kui töö ja hobi kokku langevad, siis see asi sobib. Ju on minuga nii läinud. Selts on mulle pakkunud tegutsemisrõõmu ja samas on see oluline ka meie spordikultuuri seisukohast.“ Muidugi tahaks Enn rohkem, alati tahaks rohkem, aga olematu eelarve seab entusiasmile piirid ja järelkasv teeb samuti murelikuks. Tundub, et ajalugu ei lähe noortele enam korda, ollakse pealiskaudsemad ning asjadesse ei taheta süveneda.

Kogu tänast kirevat muuseumielu hinnates liigitab Enn end n-ö vanakooli inimeste sekka, kelle arusaamine muuseumist ei ühti päriselt enam tänapäevasega. Segamini on läinud muuseumi kui teadusasutuse, uurija ja säilitaja kuvand ning lõbustusasutuse oma. Kogu aur läheb inimese muuseumisse meelitamisele, aga see, mida ta seal näeb või kas ta targemaks saab, jääb tagaplaanile. Imelikul kombel ei mäleta muuseumid kui mäluasutused iseenda ajalugugi. Kõrvalt jääb mulje, et enne tänaseid tegijaid polegi midagi olnud. Kipub valitsema mentaliteet, et mida mina ei tea, seda pole olemas. Aga teada ei tahetagi. Väga kahju on Ennul motospordimuuseumi sulgemisest, sest seal oli ikkagi väga palju vaeva nähtud. Vaatamata kõigele peab ta end aga endiselt suureks muuseumide fänniks ja elab nende tegemistele kaasa. Kui küsin meie jutuajamise lõpetuseks, et kas Ennu muuseumiaastad ongi olnud üks suur heitlus ja enese tõestamine, mida pole eriti hinnatud, puhkeb Enn naerma. „Ei, ei, eks ikka räägitakse ju sellest, mis hingel. Seda, et poleks hinnatud, ei saa ma kuidagi väita. On ikka hinnatud küll, mõni aumärk on rinda pandud ja rahagi on antud. Ja igav pole kunagi olnud!“ Ta tõdeb, et võib käsi südamel kinnitada, et on kogu oma aja, jõu ja oskused matnud spordimuuseumisse, muuseumi omaks ja muuseumitööd väga oluliseks pidanud. Võib-olla liigagi. „Muuseum on minu elu varjuna saatnud,“ võtab Enn need aastad kokku.

FAKTID

• Enn Mainla on spordiajaloolane, Eesti Spordiajaloo Seltsi asutajaid ja eestvedaja.
• Ta sündis 1944. aastal Tartumaal ning lõpetas 1970. aastal Tartu Ülikooli kehakultuuri erialal.
• Aastatel 1971–2017 töötas spordimuuseumis, neist esimesed 30 aastat direktorina.
• Ta on õpetanud spordiajalugu Tartu Ülikoolis ning pidanud rohkelt meie spordiajalugu puudutavaid ettekandeid nii kodu- kui ka välismaal.
• 1997. aastal pälvis ta Valgetähe medaliklassi teenetemärgi, 2004. aastal aga Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia.
• 2024. aastal pälvis ta spordiajalooalase tegevuse eest Eesti Olümpiakomitee teenetemärgi.
• Ta on nii spordiseltsi Kalev (2009) kui ka Eesti Spordiajaloo Seltsi (2011) auliige.