// Kaante vahel

ERMi aastaraamat 62: Muuseumid tänapäeval: väljakutsed ja võimalused

Ehti Järv Rakend. Antropoloogia Keskus
ERMi aastaraamat

Mõtteid inimkesksest lähenemisest muuseumides ERMi aastaraamatu nr 62 lugemise järel.

ERMi aastaraamatut nr 62 peakirjaga „Muuseumid tänapäeval: väljakutsed ja võimalused: külastajad ja muuseumid, pärandi loomine ja kasutamine, muuseumide ühiskondlik mõju“1 sattusin lugema kahel põhjusel. Esiteks, olles ise varem ERMis töötanud, on tore hoida kontakti endiste kolleegidega ja lugeda nende tegemistest aastaraamatu vahendusel. Teiseks põhjuseks on minu praegune tööelu ja -valdkond. Rakendusliku Antropoloogia Keskusest (RAK) on saanud Eesti muuseumide hea partner, kes aitab vastata kvalitatiivsete ja antropoloogiliste meetodite abil muuseumidele huvi pakkuvatele „miks?” ja „kuidas?” küsimustele, mis puudutavad muuseumikülastajate ootusi, vajadusi, soove ning kogemusi. Nii tegi RAK 2020. aastal muuseumide valdkonnas kaks uuringut ning lisaks ka ühe konsultatsiooni koos alusuuringuga. Uuringutes tõstatatud küsimustele ja mõttekohtadele aitaski ERMi aastaraamat selgema raamistiku luua. Neid mõtteid edasi arendades pole minu kaastöö ajakirjale Muuseum klassikalises mõttes retsensioon, vaid pigem vastupeegeldus.

On üsna ootuspärane, et lugesin esimeste hulgas läbi tõlkeartiklid, alustades Susan Andersoni artiklist „Külastaja- ja auditooriumiuuringud muuseumides“ 2, mis püüab mõtestada külastajauuringute olulisust, aga inspireerida ka lugejat mõtlema turu-uuringutest saadud kvantitatiivsest informatsioonist kaugemale. Nagu Anderson ütleb, peab „muuseumitöö keskenduma inimestele, keda teenib, mitte ainult oma rollile esemete ja ajaloo säilitajana“3. Inimkeskne lähenemine, kus põhiliselt tegeldakse kasutaja ootuste ja vajaduste väljaselgitamisega ning murede lahendamisega, on teenusedisainist jõudmas järjest tugevamalt ka põhiliseks muuseumide arendamise lähtekohaks. Teisisõnu, küsimus on külastajas ja selles, kuidas kasutajakeskselt disainida muuseumi ja pakutavat sisu. Näiteks võttis Tervisemuuseum eelmisel aastal ette kaks uuringut, et analüüsida tundlike sihtrühmade – laste ja lisavajadustega4 inimeste – muuseumikülastusega seotud ootusi ja takistusi. Eelkooliealistelt ja nooremas koolieas lastelt ning nende peredelt saime teada, et muuseumide külastamine on perede regulaarne vaba aja sisustamise viis ning muuseumisse mineku idee tuleb kas koolist, lasteaiast, sotsiaalmeediast või vanemate varasemast kogemusest muuseumiga. Muuseumisse tuleku peamisteks takistusteks on keerukas ja kulukas parkimine vanalinnas; hirm, et muuseum on lapse jaoks liiga teaduslik, ning piiranguid võib seada ka pere majanduslik olukord. Lapsed ootavad eelkõige, et muuseumis saaks midagi ise teha, et oleks põnev ning et muuseumi väljapanek võiks olla interaktiivne. Vanemad omakorda soovivad, et laps nähtu põhjal midagi õpiks. Samuti oodatakse, et muuseumis oleks tegevust kõigile pereliikmetele olenemata vanusest5. Kasutajakeskne lähenemine eeldab, et ekspositsioonis on kõrvuti tegevusi eri vanuserühmades külastajatele: midagi väikelastele, midagi koolilastele, midagi täiskasvanutele ning midagi ka lisavajadustega külastajale.

Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 62

Eestis on muuseumides läbiviidavad uuringud veel pigem konservatiivsed. Keskendutakse küll külastaja kogemusele (ja vahel küsitakse ka mittekülastamise põhjuste kohta), kuid Andersoni välja pakutud auditooriumiuuringud meie muuseumides nii selgelt esile kerkinud veel pole. Anderson arutleb varasemate näidete varal, kuidas muuseumid peaksid rohkem digitaalsete ja internetiauditooriumidega tegelema, käsitledes või uurides näiteks muuseumide sotsiaalmeedia auditooriume või vahendusseadmete (nt mobiiltelefonide) mõju külastusele6. Aga nagu autor lõpuks ka järeldab, ei anna kvantitatiivsed andmed – külastajaarvud või sotsiaalmeedia klikid – ettekujutust institutsiooni mõjust ning seetõttu tõuseb järjest enam fookusesse ka mõju hindav uurimistöö7. Ning viimaks rõhutab Anderson, et uurida tuleks just mittekülastajaid ning muuseumides mittekäimise põhjusi, et mõista, mis on nende otsuste taga8.

Rakendusliku Antropoloogia Keskus uuris mittekülastajaid Tallinna Linnamuuseumi Vene muuseumi uue kontseptsiooni loomiseks alusuuringut tehes. Tallinna Vene muuseum tahtis teada, kes on nende potentsiaalne sihtrühm ning mida eestivene kogukonnad muuseumilt ootavad. Intervjuudel osalenud n-ö potentsiaalsete vene muuseumi külastajate enamik polnud selles muuseumis käinud. Mittekülastamise peamine põhjus on see, et praegune muuseumi tegevus ei kõneta neid inimesi – nad ei tunne, et muuseumi näitused ja üritused oleksid neile mõeldud. Ootustena nimetati aga, et Vene muuseum peaks omama ühiskonnas mõju, sest muuseumil on potentsiaal luua sildu kultuuride ja rahvaste vahel.

Omamoodi kainestavalt, ent ka äratundmist pakkuvalt mõjus seejärel Hanna-Liis Kondi artikkel „Kunstiga kiusamise vastu. Kiusuennetustunni eesmärk ja ülesehitus Kadrioru kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi näitel“. Autor jõuab juhtumisanalüüsi kaudu tõdemuseni, et ühiskondliku mõju omamine peab olema kirjas muuseumi arengukavas – ühiskondliku mõju saavutamine peab olema eesmärgiks võetud strateegilise otsusena9. Seetõttu leian, et Tallinna Vene muuseum tegi õige sammu, et kontseptsiooni luues seda ka arengukavas peegeldas. Nii on siht „muuseum on avatud eestivene identiteedi paljususe mõtestamiseks dialoogi, arutelu ja eneseväljenduse kaudu. Näituste ja tegevuste programm valmib muuseumi ning venekeelsete rahvusvähemuste, huvipõhiste kogukondade ja nende esindajate koosloome käigus“ pidevalt silme ees ja on loodud dokument, millest lähtuvalt oma plaane ellu viia10.

Palju mõtlemisainet pakub ka aastaraamatu kõige teoreetilisem artikkel Rhiannon Masonilt ja Joanne Saynerilt: „Muuseumi vaikus fookuses: kaheksa viisi, kuidas mõelda vaikusest muuseumis“11. Lugesin seda eelkõige omaenda näituste kureerimise ja projektijuhi kogemustele tagasi vaadates: kuidas olen mina näitust kureerides tihti teadmatult ja tahtmatult valinud ühe ning kõrvale jätnud teisi vaatenurki, initsieerinud vaikuse loomist, millegi unustamist ja jätnud kellelegi sõna andmata. Need valikud on alati millestki tingitud: näiteks soovist vastata rahastaja või huvigruppide ootustele, jälgida ühiskonnas domineerivaid suundumusi või ka asjaolust, et muuseumitöötajatel on oma eriala ja valdkonna paradigma prillid peas12. Selline eneserefleksioon on muuseumispetsialistile aeg-ajalt kindlasti vajalik, et näha laiemat pilti: kelle lugu muuseum räägib, kelle lood on kõrvale jäetud ning miks on tehtud just sellised valikud?

Nii näiteks võibki öelda, et Tallinna Vene muuseumi kontseptsiooni ümbermõtestamise eel oli muuseumi vaikus sügav ja mitmetasandiline. Vaikus valitses ka sõna otseses mõttes, sest rahvast käis vähe. Muuseumi teemaks oli vene hariduslugu, mis eestivene kogukondade liikmeid ei kõnetanud, nad ei tundnud, et see teema neid esindaks.

Aastaraamatusse valitud artiklid tegelevad kõik kas kaudsemalt või otsesemalt muuseumi ühiskondliku rolli ja vastutuse teemaga – kas ja millist mõju muuseumi tegevused ühiskonnas omavad. Neid küsimusi käsitlevad kõige otsesemalt Robert R. Janesi ja Richard Sandelli artikkel muuseumiaktivismist13, Fiona Cameroni, Bob Hodge’i ja Juan Francisco Salazari artikkel muuseumide rollist kliimamuutustega võitlemisel14 ning Rasmus Kase artikkel muuseumide ja ühiskonna suhtemudelite analüüsist15. Viimasega seostub omakorda Kultuuriministeeriumi tellitud uuring „Eesti muuseumide külastajate ootused“, mis oli aluseks muuseumide tõhustamiskavale, et muuta muuseumide rahastamissüsteemi sihipärasemaks.16 Uuring aitas saada ülevaadet sellest, mida peavad Eesti muuseumikülastajad muuseumide funktsioonideks ja milliseid funktsioone muuseumilt oodatakse. Kõige tähtsamana nimetati, et muuseum tegeleks kultuuriväärtuste vahendamisega, millest saadakse osa näituste ja haridusliku tegevuse kaudu. Leiti, et muuseumid peaksid tegelema pärandihoiuga, sest kogud ongi meie rahva mälu. Öeldi, et muuseumid täidavad olulist rolli turismisektoris, sest need on kohad, kuhu viia väliskülalisi ja mida ise reisil olles kogeda. Veel arvati, et asutused võiksid tegelda tähendusloomega, pakkudes külastajatele inspiratsiooni ja esitades küsimusi. Päris kindlasti oodatakse muuseumidelt ka meelelahutuslikku poolt ning kvaliteetseid lisateenuseid nagu kohvik või muuseumipood (seejuures on lisateenused tähtis osa muuseumikülastusest, kuid siiski mitte külastamise põhjus). Vähem tähtsateks või enam väljakutseid pakkuvateks peeti Eesti muuseumides veel mitte nii selgelt juurdunud funktsioone nagu ühiskondlik mõju, kogukonnatöö või osalus. Mõtted sellest, et muuseumid võiksid kaasa rääkida ühiskondlikes protsessides, olla aktiivne kogukonna looja või mõtestaja ning pakkuda n-ö tavalisele inimesele võimalust sisu luua või kaasa rääkida muuseumi tegevustes, on Eesti muuseumikülastajale veel pisut liiga võõrad.

Uuringus osalejad arutlesid ka selle üle, kas muuseumid teevad midagi ka peale pärandi hoidmise ja kultuuriväärtuste vahendamise ning mis on nende pakutav lisandväärtus. Mõistetakse, et hoidmisest ainuüksi on vähe. Ometi tekitab inimestes kummastust ja ehk pisut hirmugi mõte, et ühiskondliku rolli või vastutuse võtmine võib tähendada „poliitiliseks muutumist“. Teisalt arvatakse, et sellega võtab muuseum vastutuse mõne teise institutsiooni eest enda kanda, ning ka seda ei peeta õigeks. Näiteks arutles intervjuus osaleja selle üle, kes peaks tegelema kodutuse teema käsitlemisega17: „See on probleemi veeretamine kellegi teise kaela, sellepärast, et kodutute teema näiteks Eestis on ikkagi Sotsiaalministeeriumi teema. […] Igaüks peab tegema oma tööd.“ (M, 52, ametnik-pensionär).

Seega ei seisa mõttemuutus muuseumide ühiskondlikust mõjust ja muutustele kaasaaitamisest vaid muuseumitöötajate ja akadeemiliste ringkondade hirmu taga, nagu viitavad Janes ja Sandell18, vaid on tingitud ka inimeste ja sihtrühmade endi ootustest, mis praegu veel muuseumile selliseid rolle ei oska omistada. See aga ei tähenda, et seda ei peaks proovima. Vastupidi – seda tuleks rohkem juurutada! Nii näiteks on ERMi järjepidev tegevus osalust pakkuva muuseumina aastate jooksul siiski külastajates uusi mõttemustreid loonud. Osalus muuseumis ei pea tähendama kardetud „hobikoduloolase“ tehtud väljapanekut, vaid koostöös muuseumi professionaalidega hästi koostatud ekspositsiooni. Näiteks kiideti uuringus ERMi „Oma saali“ näitust Muhu sukkadest: „Nad koovad koopiasukki. Ja ma arvan, et just seal saalis ongi see kontsentreeritud teadmine nende sukkade kohta.“ (N, 51, bibliograaf)

Lõpetuseks soovitan aastaraamatust muidugi lugeda ka Krista Lepiku, Reet Mägi ja Pille Pruulmann-Vengerfeldti juhtumianalüüsi Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ekspositsiooni auditooriumidest ja nende kaasamisest ekspositsiooni koostamisse19. Autorid analüüsisid tagasivaatavalt, kes olid külastajagrupid, keda kureerimisel silmas peeti. See toob ka minu jutu tagasi selleni, miks ma ERMi aastaraamatut lugesin ja neid mõtteid siin kirja panen. Olles ise täitnud eri rolle nii püsi- kui ka ajutiste näituste valmimise juures, mäletan korduvat kitsikust – küsimusi, kellele, kuidas ja millist sõnumit näitus edastab. Kuraatorit aitab, kui näituse sihtrühm on selgelt määratletud. Ja veel enam – näituse koostamine vahetus koostöös sihtrühmaga, n-ö testgruppidega, annab kuraatorile selge arusaama, kellele ja mis mõju sellel tegevusel on. Kui just mitte iga ajutine näitus, siis vähemalt püsinäituste kureerimine peaks algama disainiprotsessi topeltteemandi mudeli põhjal sihtrühmade, külastajate ja auditooriumide uurimisega, nende huvi- või valupunktide määratlemisega ning alles seejärel ideede genereerimise ja lahenduste väljatöötamisega.

Viited

1 Muuseumid tänapäeval: väljakutsed ja võimalused. 2019. Toim P. Runnel, A. Aljas. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.

2 Anderson, Susan 2019. Külastaja ja auditooriumiuuringud muuseumides. – Muuseumid tänapäeval: väljakutsed ja võimalused. Toim P. Runnel, A. Aljas. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. Lk 73–97.

3 Ibid., lk 77.

4 Lisavajadus on praegu laialt kasutatava sõna „erivajadus“ sünonüüm, mis on ennast esindavate (self-advocacy) valdkonna aktivistide kasutuses levima hakanud seetõttu, et „lisavajadusel“ pole erilisuse taaka küljes. Kõigil inimestel ongi erinevad vajadused, kuid osal meist on vajadusi rohkem. Vt ka https://feministeerium.ee/suutmissurve-konekeeles/ 

5 RAKi tehtud „Laste ligipääsetavuse analüüs“:  https://www.tervisemuuseum.ee/wp-content/uploads/2021/01/Laste-ligipa%CC%88a%CC%88setavuse-analu%CC%88u%CC%88s_Uuringu-raport.pdf. 

6 Anderson 2019: 86–87.

7 Ibid., lk 91.

8 Ibid., lk 92.

9 Kont, Hanna-Liis 2019. Kunstiga kiusamise vastu. Kuisuennetustunni eesmärk ja ülesehitus Kadrioru kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi näitel. – Muuseumid tänapäeval: väljakutsed ja võimalused. Toim P. Runnel, A. Aljas. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. Lk 45–71.

10 Loe täpsemalt arengukavast: https://linnamuuseum.ee/vemu/muuseumist-vm/ 

11 Mason, Rhiannon, Sayner, Joanne 2019. Muuseumi vaikus fookuses: kaheksa viisi, kuidas mõelda vaikusest muuseumis. – Muuseumid tänapäeval: väljakutsed ja võimalused. Toim P. Runnel, A. Aljas. Tartu : Eesti Rahva Muuseum. Lk 165–190.

12 Ibid.

13 Janes, Robert R., Sandell, Richard 2019. Järelmaailm on kohal. Muuseumiaktivismi tekkimisest ja vajalikkusest. – Muuseumid tänapäeval: väljakutsed ja võimalused. Toim P. Runnel, A. Aljas. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. Lk 219–249.

14 Cameron, Fiona, Hodge, Bob, Salazar, Juan Francisco 2019. Kliimamuutustega tegelemine. Manifest muuseumidele ja teaduskeskustele. – Muuseumid tänapäeval: väljakutsed ja võimalused. Toim P. Runnel, A. Aljas. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. Lk 251–276.

15 Kask, Rasmus 2019. Muuseum tänapäeva ühiskonnas: Eesti Vabaõhumuuseumi maaarhitektuuri keskuse mõju. – Muuseumid tänapäeval: väljakutsed ja võimalused. Toim P. Runnel, A. Aljas. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. Lk 193–217.

16 Loe täpsemalt: https://kul.ee/uudised/millised-muuseumikulastajate-soovid-ja-ootused 

17 Paralleel Kodutuse muuseumiga, vt https://museumofhomelessness.org/ 

18 Janes, Sandell 2019: 222.

19 Lepik, Krista, Mägi, Reet, Pruulmann-Vengerfeldt, Pille 2019. Kuidas mõtestavad ekspositsiooni koostajad auditooriumide kaasamist? Kujuteldavad auditooriumid ja kaasamisviisid Tartu Ülikooli loodusmuuseumi uue püsiekspositsiooni loomisel. – Muuseumid tänapäeval: väljakutsed ja võimalused. Toim P. Runnel, A. Aljas. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. Lk 23–44.

Viited