EMÜ Veebiajakiri

Berliini Euroopa Kultuuride Muuseum

Nagu MuCEM, on ka Berliini Museum Europäischer Kulturen (MEK) ehk Euroopa Kultuuride Muuseum välja kasvanud kahe vanema etnoloogiakogu ümberkorraldamisest: Saksamaa folkloorimuuseumi (Museum für Volkskunde) kogu, mis ühendab 1992. aastal taasühinenud Ida- ja Lääne-Berliini osa, ja Saksa Etnoloogiamuuseumi (Museum für Volkerkunde) Euroopa kogud. Sarnaselt MuCEMiga on ka MEKi saamislugu seotud kahe väga rahvusliku muuseumiga – folkloorimuuseumid on ikka olnud head näited rahvusriigi teenistuses olevatest kultuuriasutustest (Herzfeld 2003; Kirschenblatt-Gimblett 1998) –, mis globaliseerumisajastul ellujäämiseks hakkasid käsitlema rahvusülest ajalugu. Erinevalt Prantsuse muuseumist ei olnud MEKi liikumapanevaks jõuks linnauuendus ega ka geopoliitika. Berliini muuseum on ka palju väiksem, kuigi tema kaks kogu on suuruse poolest üsna võrreldavad. MEK läks maksma ligikaudu 17 miljonit eurot ja tema näitusepinda on 700 m2. MuCEMis on väljapanekute all üle 5600 m2 (muuseumi kogupindala on 44 000 m2) ja muuseumi algkulu oli ligi 200 miljonit eurot. MEKi eksponaadid on pärit peamiselt Saksamaalt, aga ka Kesk- ja Ida-Euroopast, ning oma näitustes ja kultuuridiplomaatilises tegevuses keskendubki MEK sellele piirkonnale.¹⁰

Föderaaleelarvest rahastatav Euroopa Kultuuride Muuseum asutati ametlikult 1999. aastal katsenäitusega, kuid püsiväljapaneku sai muuseum alles 2011. aastal, mil uusklassitsistlikus Bruno-Pauli hoones (vt foto 3) avati esmakordselt praegune näitus „Kultuurikontaktid: Euroopas elamine“.¹¹ Muuseum asub Berliini jõukas eeslinnas Dahlem-Zehlendorfis modernistliku hoone kõrval, kus varem asusid nii etnoloogiamuuseum kui ka Aasia kunsti muuseum. Ümbrus on muutumas, sest need kaks muuseumi kolivad Berliini kesklinna Humboldt Forumisse, mis on plaanis avada 2019. aastal; MEKi saatus linna muuseumimaastiku ulatuslikul ümberkujundamisel on veel ebaselge. MEKi lühikest elu vaevanud rahanappuse ja poliitilise tahte puuduse tõttu jääb ta esialgu üksipäini linna äärealale ja see võib veelgi vähendada niigi kesist külastajate arvu (Bernau 2011; Tietmeyer 2015).

Muuseumi väikesele näitusepinnale, mis koosneb kahest suhteliselt suurest ja mõnest väiksemast saalist ning lisaruumist ajutiste näituste tarvis, on välja pandud vaid murdosa tema kogu 280 000 eksponaadist. Muuseumi missioon on seevastu lai ja ambitsioonikas – näidata elukeskkondi ja kultuurikontakte Euroopas alates 18. sajandist igapäevakultuuri ja popkunsti vahenditega.¹² Kuraatorid on eemaldunud traditsioonilisest keskendumisest folkloorile, maaelu pärandile ja rahvalikele tavadele ning kaasavad ka tänapäevast ainelist linnakultuuri. Näituse põhiteemad on liikuvus ja kultuurikontaktid, samuti identiteedid ja piirid. Direktori seisukohast on muuseumi eesmärk näidata, et Euroopa kultuurid sünnivad kohtumiste kaudu, isegi kui need on konfliktsed ja asümmeetrilised.¹³ Väljapanekut on aga raske korralikult tõlgendada, kui jätta lugemata selgitavad tekstid.

Mitmesugused Euroopa ainelise kultuuri kogud eraldati üksteisest ametlikult 1934. aastal seoses natside Saksa folkloori kultusega. Kogude ühendamise projekti tõukas Saksamaa taasühinemine ja Euroopa laiem lõimumisprotsess (Karasek ja Tietmeyer 1999). Ühendamisega püüti siiski ka ümber korraldada sügavalt natsliku ideoloogia põhjal kujundatud asutust (Tietmeyer ja Vanja 2013). 1990. aastatel sai etnoloogia ja kultuuriajaloo Euroopa muuseumide võrgustiku loomise kaudu alguse euroopastamine, mis on tänu võlgu ka mitmele ELi rahastatud ühisprojektile, mis aitasid kujundada uue loodava muuseumi kontseptsiooni (Vanja 2003).

Nagu näitab MEKi 1999.–2004. aasta katsenäituse „Lummuse pilt“ (Faszination Bild) kataloogi sissejuhatus (Karasek et al. 1999) ja ka praeguse väljapaneku kataloog, kasutab muuseumi kontseptsioon ühist keelt ELi kultuuripoliitika ja motoga „ühtsus mitmekesisuses“, püüdes esitleda „kultuurilist mitmekesisust Euroopa ühtsuses“ (Tietmeyer 2011, 12). Kuraatorid rõhutavad Euroopat „saatuse kogukonnana“ (Schicksalgemeinschaft) ja näivad mõistvat Euroopa ühiskonda ühiskonnana, mida „vaatamata kultuurilisele mitmekesisusele (Vielfalt) iseloomustab ühtsus (Einheit), mis otsustavalt põhineb juudikristlikul religioonil“ (Karasek ja Tietmeyer 1999, 13). Näituse „Lummuse pilt“ missiooniga võrdväärne avatsitaat pärineb Hispaania filosoofilt José Ortega y Gassetilt. Seda korratakse ka praeguses muuseumi kataloogis:

Kui kujutleme, et peaksime elama pelgalt sellega, kes me oleme nn kodanikena, ja kui püüaksime näiteks võtta keskmiselt sakslaselt kõik tema tavad, mõtted ja tunded, mille ta on üle võtnud mandri teistelt riikidelt, oleksime šokeeritud selle üle, kui võimatu on selline eksistents juba praegu; neli viiendikku meie sisemisest rikkusest on Euroopa ühisomand. (Ortega y Gasset, tsiteeritud: Tietmeyer 2011, 11)

MEKi puhul aitas vanema folkloorikogu euroopastamine niisiis puhastada seda hüpernatsionalistlikest, natslikest kõrvaltähendustest, kuid samas ka iganenud näitust ümber kujundada ja sellele rahalisi vahendeid hankida. Strateegiline euroopastamine ei puhastanud kollektsiooni siiski täielikult sisseehitatud kallutatusest, eelkõige 19. sajandi akadeemiliste ja muuseumitavade pärandist. Seda pärandit iseloomustab kristluse rõhutamine, mis peegeldub rohkearvulistes Kristuse sünni stseenides, mis täidavad kaht näitusesaali, samuti muuseumikogu selgelt väljenduv kultuurilis-geograafiline arusaam Euroopast, mis (kahtlemata kristlike sidemete tõttu) hõlmab Armeeniat ja Gruusiat, aga mitte Türgit ega Aserbaidžaani, mis kuulusid etnoloogiamuuseumi islami-idamaade kogusse (Karasek ja Tietmeyer 1999, 18). Isegi sõjajärgsel perioodil andis folkloorimuuseum osa oma judaistika kogust Jeruusalemma Iisraeli Muuseumile vastutasuks esemete eest, mida peetakse Saksa omadeks (Bernau 2011).

MEKi püsinäituse juhtobjekt on muuseumi sissepääsu juurde paigutatud Veneetsia gondel (vt foti 4). See peab sümboliseerima näituse põhiteemasid: reisimine, liikumine ja kultuurikontaktid. Kohe selle kõrval on suur ekraan, mis üsna konventsionaalsel viisil jutustab Euroopa ajalugu, rõhutades antiikaega ja valgustusajastut (nt koloniaalperioodi arvelt) ning lõpeb ELiga – ehk siis tuttav institutsiooniline narratiiv, mida käsitlesin eespool. Berliini muuseumi sissejuhatav video puudutab siiski ka rände, pagulaste ja ekspluateerimise küsimusi – erinevalt selle teleoloogilise euronarratiivi muudest esitustest näiteks Brüsseli Musée de l’Europe’es, mis jätavad pildilt välja etnokultuurilise ja religioosse mitmekesisuse, samuti praegu esineva vägivalla. Samas näitab video, kuidas muuseumi narratiiv on küllastunud teemast „ühtsus mitmekesisuses“, kuigi muuseumi kuraatorid ei soovinud luua „ELi muuseumi“ (Tietmeyer 2015); samamoodi räägib euroopalikust üldisest hüvangust ning pingest ühtsuse ja mitmekesisuse vahel muuseumi audiogiid.

Näitusel on kolm peateemat. Esimeses saalis kujutatakse reisimise, turismi ja rändega seotud kontakte mitmesuguste eraldiseisvate esemete kaudu alates traditsioonilisest kaunistatud Sitsiilia maakaardist ja lõpetades suure plastmassist döner-kebabiga, mis oli ühe Berliini kioski reklaam. Teise näitusesaali teema on piirid ja identiteedi kujunemise protsess. Seal on välja pandud piirkondlikke rahvarõivaid ning mõned kolonialismijärgse multikultuuri poolt ümber kujundatud igapäevased rahvussümbolid ja -rituaalid, näiteks vähemusrahvuste jalgpallistaaride T-särgid. Selles saalis jäljendab moodne taaskasutatud materjalidest kunstiteos „Eurooplased“ piirkondlikku moodi, audiogiid aga küsib: „Kuidas eurooplased riietuvad? Mis on tüüpiliselt eurooplaslik?“ Viimased näituseruumid käsitlevad usu teemat ja neis on välja pandud mitmesuguseid peamiselt kristlikke usuesemeid, näiteks ex-voto’d, kuid peamiselt jõulusõimed. Kõik see paikneb, nagu muuseumid ikka – ilma täiendava kommentaarita – uusklassitsistlikus hoones, mis Stephanie Moseri tabavail sõnul „tähistab 19. sajandi imperiaalajastut, sümboliseerides kõigist maailma nurkadest antiikesemeid ja etnograafiakogusid kokku kuhjanud Euroopa rahvaste võimu ja mõjujõudu“ (2010, 24).

Kõrvuti asetatud gondli, döneri ja jõulusõimega eksponeerib MEK ebakõlalist pärimust. Selle ebakõla võimet kriitilist mõtisklust ergutada pidurdab aga kitšlik esteetika – „rahulik, mõnus ja harmooniline“ –, mis „välistab oma vaateväljast kõik, mis on inimese eksistentsile olemuslikult vastuvõetamatu“ (Kundera 1991, 95, 92). Selline kitšlik esteetika sulgeb heatahtlikult silmad sellesinase Euroopa juhitamatult koormatud, sügavalt äreva ja lõhestatud iseloomu ees. Kitš seisneb „põhilistes kujundites, mis on inimese mällu taotud“ ja neid taas kinnitades välistab küsimused (Kundera 1991, 93). Kitši abil puhastatud ja kodustatud pärandi kakofoonia tuleneb kollektsiooni ajaloost ja pragmaatilistest motiividest, mis viisid selle euroopastamiseni ümberkujundamise strateegiana. Folkloorimuuseumid olid 1990. aastatel sügavas kriisis, millest annavad tunnistust värskendamise järele karjuvad tolmunud vitriinid, külastajate vähesus ja krooniline puudus nii rahast kui ka intellektuaalsest legitiimsusest – kriis, mida Saksamaal veelgi süvendas folklooriuuringute valdkonna natslik pärand.¹⁴ Niisuguses olukorras pakkus euroopastamine väljapääsu ja võimalust anda folkloorile kui „kaduvale subjektile“ uus elu (Kirschenblatt-Gimblett 1998, 300). Tegemist on siiski vaevalise ülesandega. „Mida hakata pihta selle 19. sajandi kohaliku kolaga? Kuidas sellega Euroopat esitleda?“¹⁵ See on MEKi kuraatorite ees seisev suur dilemma. Kuidas rahvuslikku taksonoomiat ümber kodeerida? Kuidas vabaneda rahvuskultuuri ideest kogu abil, mis on koostatud just rahvuskultuuri kehastamiseks?

Ülesanne on muidugi laiem kui siltide vahetamine või kogumisstrateegiate muutmine. Kaalul on ju kultuurilise mitmekesisuse tähtis küsimus. Väljakutse seisneb natsliku minevikuga asutuse avamises, esindamaks ja kaasamaks multikultuurset ühiskonda. Kuidas raamistada ümber kogu, mille tuum püsib Saksa folklooris ja mille põhipublik (stammpublikum) koosneb peamiselt kohalikest valgetest kodanlastest, kes mõnikord kaeblevad, et muuseum ei ole enam piisavalt saksapärane, nagu ütleb MEKi direktor?¹⁶ Kogukonnatöö ja nn osaleva kogumise teel näevad MEKi kuraatorid suurt vaeva, et laiendada muuseumi toetajaskonda ja kaasata Berliini vähemusi, kelle ainelist kultuuri nad nüüd koguvad – ja on siiski sageli nördinud. Nendest pingetest annab märku kahestunud kogumisloogika: hiljuti hankisid kuraatorid muuseumile Eurovisioni lauluvõistluse võitja, transseksuaalse laulja Conchita Wursti kuju; samal ajal soetas muuseumi sõprade ühing 19. sajandi Biedermeieri kleidi.

MEK on pagendatud Berliini eeslinna ja seda külastab praegu vaid ligikaudu 60 000 inimest aastas. See tähendab, et muuseumi poliitikat kujundab ja näitusevaliku üle otsustab selle kohalik toetajaskond, kes on rahastamise seisukohalt hädavajaliku muuseumi sõprade ühingu selgroog. Muuseumi direktor tunnistas ise, et just selle toetajaskonna jaoks peab ta aeg-ajalt üles panema jõulusõimesid.¹⁷ Kuraatorite raskused laiema publiku leidmisel kasvavad veelgi siis, kui etnograafia ja Aasia muuseum viiakse üle Berliini kesklinnas asuvasse Humboldt Forumisse, mis MEKi marginaalsust ainult süvendab, lõigates selle ära tema globaalsest keskkonnast, mis on vägagi vastuolus muuseumi esimese direktori algse ideega (Vanja 2003). Mitmekesine Euroopa ja maailm, kui nii võib öelda, eraldatakse Berliini muuseumide topograafias teineteisest nii, et esimene surutakse äärealale, samas kui klassikaline n-ö kõrgkultuuri Euroopa (st vanaaja tsivilisatsioonide ja varase moodsa kunsti muuseumid) jäävad kesklinna Humboldt Forumi juurde. Kuraatorid soovivad, et MEK toimiks nn kontaktvööndina (Boast 2011; Clifford 1997), kuid selles olukorras on žestid nagu döneri väljapanek pigem kaasamise võltsimine. Täbarast olukorrast annab märku muuseumi narratiivi raamistus – gondolist jõulusõimeni.

MEKi avamist kajastati ühes Saksa ajalehes pealkirja all „Euroopa on jõulupuu“ (Lautenschläger 2011). Selline tähistus osutab näituse kristlikule maigule ja asjaolule, et nagu enamik jõuluehteid, on näitus justkui „kõige ja eimillegi virvarr, kõigi värvide kokkusegamine nii, et tulemuseks on pori“ (Moore 2013, 3. lõik, algselt MuCEMi arvustades). Ka Berliinis on Euroopa mineviku ja oleviku verised aspektid kõrvale lükatud, et edendada euroopluse kitšlikku, heatahtlikku ja sisuliselt lahjendatud versiooni. Nagu Euroopa muuseumide puhul sageli, hoidutakse avatud ja potentsiaalselt lõhestavast arutelust, et säilitada teatav nõrk konsensus, mis siiski kõiki ei rahulda. Suure vaevaga Euroopa sisu ja olemust kujutada püüdes panevad sellised muuseumid nagu MEK ja MuCEM Euroopa n-ö purki.

Järeldused

MuCEM ei esinda Euroopat – või teeb seda vaikimisi – ega käsitle ka Euroopa ja Vahemere piirkonna vahelise suhte küsimust. Selle asemel külmutab muuseum need piiritletud ja eraldatud ruumideks. Meile näidatakse muutumatute loomujoontega Vahemere piirkonda, mis on miski muu kui Euroopa ja asub kusagil mujal, väljaspool Euroopa piire. Berliini MEKi vitriinides kohtame seevastu kitšlikku esteetikat, mis tuimastab põhimõtteliselt ebakõlalise Euroopa. Struktuurilised piirangud, näiteks kollektsiooni ajalugu ja muuseumi toetajaskond, samuti Berliini muuseumimaastiku käimasolev ümberkorraldamine, millega MEK pagendatakse isoleerituna äärealale, töötavad tugevalt tõelise mitmekesisuse vastu. Väidan, et MEK tervikuna – selle käsitlus Euroopast kui piiritletud esitlusobjektist ilma sellist poliitikat avameelselt läbi uurimata – on Euroopa „ruumiline purgistamine“, nagu väljenduvad Boedeltje ja van Houtum (2008). See tuleneb Euroopa esitlemisest tema kultuuriga piiritletud kohana, isegi kui see on kultuuriülene ja mitmuslik, ning ruumina, mille paindlikud „sisemised“ riigipiirid on lahustunud kõikvõimalikes kultuurikontaktides, kuid mille välispiirid on samal ajal kindlad ja lõplikud – muuseumi välisseinad moonduvad Euroopa üha tugevnevateks piirideks. „Euroopa muuseumi“ nime kandev purk ei ole ehk parim laboratoorium, milles Euroopa mälu ja pärandit taasmõtestada nii, et see sobiks kokku kaasava tulevikupoliitikaga. Võib-olla nn Euroopa mälust ja Euroopa pärandist ainsuses rääkimine – patt, millest ma ka ise puhas ei ole – eeldab ja loob teatavat ühtsust mitmekesisuse koore all ning annab sel moel elu Euroopa nime kandvale piiritletud kehamile. Kindlasti ei ole olemas lihtsat retsepti, millega Euroopat ühtaegu individualiseerida ja desubstantsialiseerida (Balibar 2004, 221), ning väljakutse võibki seisneda mitmes püüdluses – umbes nagu Antonio Gramsci käsitletud positsioonisõjas – luua olemasolevates raamistikes näitusi, mis aitavad publikul meie elu kujundavast geopoliitikast kriitiliselt ja kujutlusvõimeliselt mõelda.

Võttes aluseks Kaiseri et al. (2014), tahan ma teiseks öelda, et kultuuriline euroopastamine ja Euroopa mälu loomine on vastuoluline ja paradoksaalne protsess. Kultuuriline euroopastamine ei toimu ainult ELi institutsiooniliste üksuste kaudu, ehkki need on poliitika ja diskursiivsete raamistike kujundamises väga olulised. Euroopastamine toimub poliitika n-ö kaugjuhtimise teel ka paljude teiste osalejate, sh rohujuuretasandi ning rühmade ja asutuste võrgustike, ning isegi riigiasutuste algatuste kaudu. Oluline on märkida, et muuseumide valdkonnas on euroopastamine sageli mitte niivõrd ülalt pealesunnitud valik, vaid pragmaatiline „alt tulev“ valik: kuraatorid mõistavad, et kui asutus või projekt tahab rahvusülesuse ja piirkondliku lõimumise ajastul (rääkimata riiklike kultuurieelarvete olulisest vähendamisest) ellu jääda, peab ta tegema vajalikud ümberkorraldused. Seda võib nimetada strateegiliseks euroopastamiseks. Erinevalt levinud dihhotoomsetest arusaamadest kerkib rahvusülene rahvusliku kaudu esile viisil, mis ei tähenda rahvusliku kadumist, vaid vastupidi; see viitab mäluprotsesside mitme- ja ristskalaarsusele (De Cesari ja Rigney 2014; vt ka Risse 2010).

Skaala ümbermõtestamine mitmesuunaliseks (Rothberg 2009) on üks peamisi mälu-uuringute raskusi. Suur osa mälu ja muuseumide valdkonna teadustöödest põhineb üsna staatilistel ruumilistel kujutlustel, mis eeldavad n-ö kohaliku, rahvusliku ja Euroopa mälu lahterdatud ja hierarhilist taksonoomiat. Nii õpetlased kui ka muuseumitöötajad kipuvad taasesitama kujutletavaid skaalade topograafiaid piiritletud ruumide hierarhiatena – Jim Ferguson nimetas seda „vertikaalseks võimutopograafiaks“ (2004) –, mis mõistavad ühiskondlikke nähtusi korrapäraselt üksteise peal asuvatel tasanditel toimuvatena. Eri skaalad ei ole aga mitte ainult omavahel seotud, vaid ka üksteist moodustavad. Mälud ja mäluprojektid mitte lihtsalt ei paikne mitmel skaalal, vaid sageli sihilikult loovadki neid, nagu näitavad ka Euroopa muuseumid. Niivõrd sügavalt rahvuslikku esindava asutuse nagu muuseumi rahvusüleseks tegemine ei ole vastamata väljakutse üksnes Euroopa kontekstis, ning lähemas ega ka veidi kaugemas tulevikus ei näe me kindlasti veel rahvusliku kadumist, vaid pigem selle ümberkujundamist keerukatel ja võib-olla ootamatutel viisidel.

Lõpuks tahan ma väita, et need ruumilised kujutlused – millega Euroopat kujutletakse mitmekesise, kuid põhimõtteliselt ühtse kultuuriruumina – on peenelt rassistlikud. On häiriv, kui sageli heade kavatsustega, kriitilised ja kaasavuse poole püüdlevad kuraatorid takerduvad tsivilisatsiooni narratiividesse, mida iseloomustavad mälukaotus koloniaalajastu osas ja orientalistlikud eelarvamused, samuti idee, et Euroopa kultuur on olemuselt kristlik ja loodud valgete eurooplaste poolt. Sellepärast toon artikli lõpetuseks välja Brüsseli Musée de l’Europe põhinäitust „See on meie ajalugu“ iseloomustava kujundi, milleks on tänapäeva Euroopa kodanike jutustused oma elust ja osalemisest Euroopa loomises (de Jong 2011). Selles on Euroopa mitmekesisus rahvuslik. Vaatamata rahvusülesele narratiivile valiti need eurooplased välja rahvuse põhjal (st üks jutustaja igast ELi liikmesriigist) – ja nad on kõik valged.

Tänusõnad

Tänan Astrid Erlli ja Frankfurdi mälu-uuringute platvormi liikmeid, samuti Ann Rigneyt, Michael Wintle’it ja ajakirja anonüümseid eelretsensente konstruktiivse kriitika eest. Olen äärmiselt tänulik MuCEMi ja MEKi kuraatoritele, kes nõustusid vastama minu küsimustele, ja loodan, et nad leiavad käesolevas artiklis väljendatud kriitikast midagi kasulikku. Eelkõige soovin tänada Michel Colardelle’i, Elisabeth Tietmeyerit ja Léontine Meijer-van Meschi nende aja ja vastutulelikkuse eest. Minu teemakäsitlusele on tohutult kasuks tulnud osalemine projektis Horizon 2020 CoHERE, mis käsitleb Euroopa mälu- ja identiteedipoliitikat. Viimaks soovin tänada Museum Anthropology toimetuse juhti Christine Weeberit tema kannatlikkuse ja abi eest. On ütlematagi selge, et kõik artikli puudused on minu süü.

Tõlkinud Kadri Kivistik

Märkused:

¹⁰ MEKi kultuuridiplomaatia hõlmab Euroopa kultuuri päevi, mis on iga-aastane ürituste sari koostöös veel ühe Euroopa partneri, selle institutsioonide ja Berliini kogukondadega.

¹¹ Äsja loodud asutusel ei jätkunud raha ning seetõttu korraldas ta kõigepealt rea ajutisi näitusi ja muid tegevusi.

¹² http://www.smb.museum/en/museums-and-institutions/museum-europaeischer-kulturen/education-andoutreach.html, vaadatud 2.06.2015.

¹³ Tegin MEKi direktori ja tema abiga kaks pikka intervjuud 30.05.2014 ja 5.05.2015.

¹⁴ Vt Harris ja O’Hanlon (2013) ning Mazé et al. (2015) etnograafiamuuseumide tänaste dilemmade kohta.

¹⁵ Intervjuu MEKi muuseumi direktoriga, Berliin, 30.05.2014.

¹⁶ Samal põhjusel pälvis MEK konservatiivse pressi kriitika.

¹⁷ Vt märkus 13.

Allikad:

Assmann, Aleida. 2006. “Europa als Erinnerungsgemeinschaft” [Europe as community of memory]. In Der lange Schatten der Vergangenheit: Erinnerungskultur und Geschichtspolitik [The long shadow of the past: Memory culture and the politics of history], 250–71. München, Germany: Beck.

Ayers, Andrew. 2013. “Coq of the Walk: MuCEM, Marseille, France by Rudy Ricciotti,” The Architectural Review, July 31. http://www.architectural-review.com/ buildings/coq-of-the-walk-mucem-marseille-franceby- rudy-ricciotti/8651274.article, accessed June 6, 2016.

Balibar, Étienne. 2004. We, the People of Europe? Reflections on Transnational Citizenship. Princeton, NJ: Princeton University Press.

Bani, Simona, Jacques Le Goff, and Laura Salvai, eds. 2003. Europa e Musei: Identità e Rappresentazioni [Europe and the museums: Identity and representations]. Collection of papers from the conference on the same topic that took place in Torino, Italy, on 5–6 Aprile 2001. Torino: Celid.

Barroso, José Manuel. 2012. “Speech of Acceptance of Honorary Degree from Chemnitz University of Technology.” In Ideas of/for Europe: An Interdisciplinary Approach to European Identity, edited by Teresa Pinheiro, Beata Cieszynska, and José Eduardo Franco, xi–xiv. Frankfurt amMain: Peter Lang.

Beck, Ulrich, and Edgar Grande. 2007. Cosmopolitan Europe. Cambridge: Polity. Ben-Yehoyada, Naor. 2014. “Mediterranean Modernity?” In A Companion to Mediterranean History, edited by Peregrine Horden, and Sharon Kinoshita, 107–21. Oxford: Wiley Blackwell.

Bernau, Nikolaus. 2011. Unsere Perlen [Our pearls]. Berliner Zeitung, December 9. http://www.berliner-ze itung.de/kultur/dauerausstellung-unsere-perlen,1080 9150,11282002.html, accessed June 6, 2016.

Bialasiewicz, Luiza. 2012a. “Spectres of Europe: Europe’s Past, Present, and Future.” In The Oxford Handbook of Post-War European History, edited by Dan Stone, 98– 119. Oxford: Oxford University Press.

———. 2012b. “Off-Shoring and Out-Sourcing the Borders of Europe: Libya and EU Border-Work in the Mediterranean.” Geopolitics 17 (4): 843–66.

Bicchi, Federica. 2011. “The Union for the Mediterranean, or the Changing Context of Euro-Mediterranean Relations.” Mediterranean Politics 16 (1): 3–19.

Billig, Michael. 1995. Banal Nationalism. London: Sage.

Boast, Robin. 2011. “Neocolonial Collaboration: Museum as Contact Zone Revisited.” Museum Anthropology 34 (1): 56–70.

Boedeltje, Freerk, and van Houtum Henk. 2008. “The Abduction of Europe: A Plea for Less ‘Unionism’ and More Europe.” Tijdschrift voor Economische en Sociale Geografie [Journal of Economic and Social Geography] 99 (3): 361–65.

Braidotti, Rosi. 2008. “Europe Does Not Make Us Dream: An Interview with Rosi Braidotti by Rutvica Andrijaševic.” Translate—Beyond Culture: The Politics of Translation, November 9. http://translate.eipcp.net/strands/02/ andrijasevicbraidotti-strands01enredir, accessed June 6, 2016.

Chrisafis, Angelique. 2013. “Mediterranean Civilizations Museum Feted as Turning Point for Marseille.” The Guardian, June 3. http://www.theguardian.com/world/ 2013/jun/03/mediterranean-civilisations-museum-marse ille-opening, accessed June 5, 2016.

Clifford, James, ed. 1997. “Museums as Contact Zones.” In Routes: Travel and Translation in the Late Twentieth Century, 188–219. Cambridge: Harvard University Press.

Colardelle, Michel. 2002. Réinventer un musée. Le musée des civilisations de l’Europe et de la Méditerranée à Marseille. Paris: Réunion des Musées Nationaux. De Cesari, Chiara. 2012. “The Paradoxes of Colonial Reparation: Foreclosing Memory and the 2008 Italy- Libya Friendship Treaty.” Memory Studies 5 (3): 316–26.

De Cesari, Chiara, and Ann Rigney. 2014. Introduction to Transnational Memory: Circulation, Articulation, Scales, edited by Chiara De Cesari and Ann Rigney, 1–25. Berlin: de Gruyter.

de Jong, Steffi. 2011. “Is This Us?: ‘The Construction of European Woman/Man in the Exhibition It’s Our History!’” Culture Unbound 3:369–84.

Erlanger, Steven. 2008. “Sarkozy’s Union of the Mediterranean Falters.” The New York Times, July 6. http:// www.nytimes.com/2008/07/06/world/europe/06iht-sa rko.4.14279170.html?_r=0, accessedMay 25, 2016.

Evin, Florence, and Emmanuelle Lequeux. 2014. “A Marseille, MuCEM qui rit, MAC qui pleure” [In Marseille, MuCEM laughs, MAC cries]. Le Monde, June 16. http://www.lemonde.fr/culture/article/2014/06/16/amarseille- mucem-qui-rit-mac-qui-pleure_4438777_ 3246.html4lRbjogdYdQ6ms21.99, accessed May 20, 2016.

Ferguson, James. 2004. “Power Topographies.” In A Companion to the Anthropology of Politics, edited by David Nugent and Joan Vincent, 383–99. Oxford: Blackwell.

Früh, Anja. 2015. Local Productions of Cultural Heritage in the Wake of the 2004 EU Enlargement. Paper presented at the 12th SIEF Congress, Zagreb, June.

Gilroy, Paul. 2004. After Empire: Multiculture or Postcolonial Melancholia. London: Routledge.

Green, Sarah. 2012. “A Sense of Border.” In A Companion to Border Studies, edited by Thomas M. Wilson and

Hastings Donnan, 573–92. Hoboken, NJ: Wiley Blackwell.

Hage, Ghassan. 2003. “‘Comes a TimeWe Are All Enthusiasm’: Understanding Palestinian Suicide Bombers in Times of Exighophobia.” Public Culture 15 (1): 65–89.

Harris, Clare, and Michael O’Hanlon. 2013. “The Future of the Ethnographic Museum.” Anthropology Today 29 (1): 8–12.

Herzfeld, Michael. 2003. “Localism and the Logic of Nationalistic Folklore: Cretan Reflections.” Comparative Studies in Society and History 45 (2): 281–310.

———. 2014. “Po-Mo Med.” In A Companion to Mediterranean History, edited by Peregrine Horden and Sharon Kinoshita, 122–35. Oxford: Wiley Blackwell.

Horden, Peregrine. 2014. Introduction to A Companion to Mediterranean History, edited by Peregrine Horden and Sharon Kinoshita, 1–7. Oxford: Wiley Blackwell.

Judt, Tony. 2005. “From the House of the Dead: On Modern European Memory.” New York Review of Books 52(15), October 6. http://www.nybooks.com/articles/ 2005/10/06/from-the-house-of-the-dead-on-moderneuropean- memo/, accessed June 6, 2016.

Kaiser, Wolfram, Stefan Krankenhagen, and Kerstin Poehls. 2014. Exhibiting Europe in Museums: Transnational Networks, Collections, Narratives and Representations. New York: Berghahn Books.

Karasek, Erika, Uwe Claassen, and Elisabeth Tietmeyer, eds. 1999. Faszination Bild: Kultur, Kontakte, Europa. Ausstellungskatalog zum Pilotprojekt [Fascination Image: Culture, Contacts, Europe. Catalogue of the Pilot Exhibition]. Potsdam: UNZE.

Karasek, Erika, and Elisabeth Tietmeyer. 1999. “Das Museum Europäischer Kulturen: Entstehung–Realität– Zukunft” [The Museum of European Cultures: Emergence—Reality—Future]. In Faszination Bild: Kultur, Kontakte, Europa. Ausstellungskatalog zum Pilotprojekt, edited by Erika Karasek, Uwe Claassen, and Elisabeth Tietmeyer, 13–26. Potsdam: UNZE.

Kirshenblatt-Gimblett, Barbara. 1998. “Folklore’s Crisis.” The Journal of American Folklore 111 (441): 281–327.

Kundera, Milan. 1991. The Unbearable Lightness of Being. New York: Harper Perennial.

Lautenschläger, Rolf. 2011. “Europa is ein Weihnachtsbaum” [Europe is a Christmas tree]. Taz, December 7. http://www.taz.de/!5105938/, accessed July 29, 2015.

Leggewie, Claus, and Anne Lang. 2011. Der Kampf um die Europäische Erinnerung: Ein Schlachtfeld Wird Besichtigt [The struggle over European memory: Observing a battlefield]. München: C. H. Beck.

Levy, Daniel, and Natan Sznaider. 2002. “Memory Unbound: The Holocaust and the Formation of Cosmopolitan Memory.” European Journal of Social Theory 5 (1): 87–106.

Littoz-Monnet, Annabelle. 2012. “The EU Politics of Remembrance: Can Europeans Remember Together?” West European Politics 35 (5): 1182–1202.

Macdonald, Sharon. 2013. Memorylands: Heritage and Identity in Europe Today. New York: Routledge.

Mälksoo, Maria. 2009. “The Memory Politics of Becoming European: The East European Subalterns and the Memory of Europe.” European Journal of International Relations 15 (4): 653–80.

Mazé, Camille. 2009. “Les Musées de l’Europe, Outil de Production d’un Ordre Symbolique Européen” [The museums of Europe: Tools for the production of a European symbolic order]. Regards Sociologiques 37– 38:60–80.

———. 2013. “Du MNATP au(x) MuCEM. Les Vicissitudes du Musée Français d’Ethnologie Nationale” [From MNATP to MuCEM: The vicissitudes of the French National Museum of Ethnology]. In Les Musées d’Ethnologie: Culture, Politique et Changement Institutionnel [The museums of ethnology: Culture, politics, and institutional change], edited by Camille Mazé, Frédéric Poulard, and Christelle Ventura, 177–203. Paris: CTHS.

———. 2014. “Introduction: Mettre l’Europe au musée: une affaire d’État?” [Introduction: Putting Europe into the museum: A state affair?] In La Fabrique de l’Identité Européenne. Dans les Coulisses des Musées de l’Europe [The factory of European identity: Behind the scenes of the museums of Europe]. Paris: Belin.

Mazé, Camille, Frédéric Poulard, and Christelle Ventura. 2015. “Dismantling, Reorganization, and Creation: The Introduction to Ethnology Museums: Culture, Politics, and Institutional Change.” Museum Anthropology Review 9 (1–2): 34–57.

Moore, Rowan. 2013. “Museum of the Civilizations of Europe and the Mediterranean (MuCEM)–Review.” The Guardian, June 9. http://www.theguardian.com/ar tanddesign/2013/jun/09/museum-civilisations-eur ope-mediterranean-mucem-review, accessed May 30, 2016.

Moser, Stephanie. 2010. “The Devil Is in the Detail: Museum Displays and the Creation of Knowledge.” Museum Anthropology 33 (1): 22–32.

O’Brien, Dave. 2014. Cultural Policy: Management, Value and Modernity in the Creative Industries. London: Routledge.

Patel, Kiran Klaus, ed. 2013. The Cultural Politics of Europe: European Capitals of Culture and European Union Since 1980. Milton Park: Routledge.

Rigney, Ann. 2014. “Ongoing: Changing Memory and the European Project.” In Transnational Memory: Circulation, Articulation, Scales, edited by Chiara De Cesari and Ann Rigney, 339–60. Berlin: de Gruyter.

Risse, Thomas. 2010. A Community of Europeans? Transnational Identities and Public Spheres. Ithaca: Cornell University Press.

Rothberg, Michael. 2009. Multidirectional Memory: Remembering the Holocaust in the Age of Decolonization. Stanford: Stanford University Press.

———. 2014. “Multidirectional Memory in Migratory Settings: The Case of Post-Holocaust Germany.” In Transnational Memory: Circulation, Articulation, Scales, edited by Chiara De Cesari and Ann Rigney, 123–45. Berlin: de Gruyter.

Said, Edward W. 1978. Orientalism. New York: Pantheon Books.

Sassatelli, Monica. 2009. Becoming Europeans: Cultural Identity and Cultural Policies. Basingstoke: Palgrave Macmillan.

Shore, Chris. 2000. Building Europe: The Cultural Politics of European Integration. London: Routledge.

———. 2006. “‘In uno plures’: EU Cultural Policy and the Governance of Europe.” Cultural Analysis 5:7–26.

Sierp, Aline. 2014. History, Memory, and Trans-European Identity: Unifying Divisions. New York: Routledge.

Silverstein, Paul. 2004. Algeria in France: Transpolitics, Race, and Nation. Bloomington: Indiana University Press.

Stolcke, Verena. 1995. “Talking Culture: New Boundaries, New Rhetorics of Exclusion in Europe.” Current Anthropology 36 (1): 1–24.

Stoler, Ann. 2011. “Colonial Aphasia: Race and Disabled Histories in France.” Public Culture 23 (1): 121–56.

Tietmeyer, Elisabeth. 2011. “Cultural Contacts and Localizations in Europe—From the Collections of the Museum of European Cultures.” In Cultural Contacts: Living in Europe, edited by Elisabeth Tietmeyer and Irene Ziehe, 10–17. Leipzig: Koehler and Amelang.

———. 2015. “ESC ist heutiges immaterielles Kulturerbe: Interview by Gabriela Walde” [ESC is today’s immaterial heritage: An interview by Gabriela Walde]. Berliner Morgenpost, December 19.

Tietmeyer, Elisabeth, and Konrad Vanja. 2013. “Das Museum Europäischer Kulturen und der Nationalsozialismus. Eine Geschichte der Anpassung in zwei Teilen” [The Museum of European Cultures and national socialism: A history of adaptation in two parts]. In Zwischen Politik und Kunst. Die Staatlichen Museen zu Berlin in der Zeit des Nationalsozialismus [Between Politics and Art: Berlin’s State Museums in the Nazi Period], edited by Jörn Grabowski and Petra Winter, 387–408. Köln: Böhlau- Verlag.

van Houtum, Henk. 2010. “Human Blacklisting: The Global Apartheid of the EU’s External Border Regime.” Environment and Planning D: Society and Space 28 (6): 957–76.

———. 2015. “Dood door beleid: EU-grens dodelijkste grens op aarde” [Death by policy: EU borders deadliest borders on earth]. De Volkskrant, July 1. http://www.volkskrant. nl/opinie/dood-door-beleid-eu-grens-dodelijkste-grensop- aarde~a4092478/, accessed July 3, 2015.

Vanja, Konrad. 2003. “Le Museum Europäischer Kulturen De Berlin: Présent et Future. Il Museum Europäischer Kulturen di Berlino: Presente e Future” [Berlin’s Museum of European Cultures: Present and future]. In Europa e Musei: Identità e Rappresentazioni” [Europe and the Museums: Identity and Representations], edited by Simona Bani, Jacques Le Goff, and Laura Salvai, 149–54. Torino: Celid.

Whitehead, Christopher, Rhiannon Mason, Susannah Eckersley, and Katherine Lloyd. 2013. “Placing” Europe in the Museum: People(s), Places, Identities. Milan: Politecnico di Milano. http://www.mela-project.polimi.it/pub lications/1065.htm, accessed June 6, 2016.

Wilson, Thomas M., and Hastings Donnan. 2012. A Companion to Border Studies. Hoboken, NJ: Wiley Blackwell.

Zanderigo, Andrea, and Stefano Boeri. 2013. “An Abode for Mediterranean Culture.” Domus, April 3. http:// www.domusweb.it/en/architecture/2013/04/03/an-ab ode-for-mediterranean-culture.html, accessed July 29, 2015.

Žižek, Slavoj. 2005. “The Two Totalitarianisms.” London Review of Books 27 (6): 8. http://www.lrb.co.uk/v27/ n06/slavoj-zizek/the-two-totalitarianisms, accessed June 5, 2016.