// Museoloogia Number 3 (42) 2019 - Muuseumigeograafia

Euroopa muuseumid: mälu, piiride ja rassi keerdsõlmed

Chiara De Cesari Amsterdami Ülikool
Marseille´ Euroopa ja Vahemeremaade tsivilisatsioonide muuseum

Uurin selles artiklis kahe uue Euroopa muuseumi – Marseille’ Euroopa ja Vahemere Piirkonna Tsivilisatsioonide Muuseumi ning Berliini Euroopa Kultuuride Muuseumi saamislugu ja nende muuseumide väljapankuis esitletavat Euroopat. Väidan, et muuseumid on olulised kohad, kus luuakse Euroopast vaikimisi piiritletud ja kultuuristatud geopoliitilist kujutluspilti. Uurin, kuidas vanemad folkloorikogud strateegiliselt Euroopa muuseumideks ümber kujundati, et anda nende sisuliselt iganenud väljapanekutele uus elu. Niisuguses mälestuste „euroopastamises“ on tähtis osa riiklikel projektidel ja geopoliitikal. Siinne pilguheit esitab väljakutse tavaarusaamale skaalade tähendusest mälu-uuringutes ja pakub nüansirikkamat pilti kultuuriasutustes toimuvast euroopastamisest. Kriiside kütkes Euroopat kujutletakse üha rohkem mitmekesise, kuid sisuliselt ühinenud kultuuriruumina, olgu selle kultuuriline sisu kui tahes hägus ja vastakas, kusjuures selles ruumilises kujutluspildis peitub peen rassiline eristus. [Euroopa muuseumid, Euroopa mälu ja pärand, strateegiline euroopastamine, rahvusülesus, kultuuriline rassism]

Kollektiivsel mälul on põhiroll ruumiliste kujutluste loomises ja meid ümbriseva poliitilise kogukonna tavaarusaamale vastavate ja enesestmõistetavaks peetavate piiride kujundamises. Artiklis uurin, kuidas muuseumid loovad n-ö uut Euroopa mälu ning milliseid n-ö euroopalikke ruume selle protsessi käigus ja kaudu kujutletakse. Artikkel keskendub kahele uuele muuseumile, mis mõlemad põhinevad ümberkujundatud etnoloogia- ja folkloorikogudel: 2013. aastal avatud Marseille’ Euroopa ja Vahemere Piirkonna Tsivilisatsioonide Muuseum (MuCEM) ja 2011. aastal avatud Berliini Euroopa Kultuuride Muuseum (MEK). Arutlen, kuidas need kaks muuseumi räägivad (või ei räägi) Euroopast ja tema suhtest n-ö teiste ruumidega, ning sellele narratiivile omastest pingetest, vastuoludest ja lünkadest. Seejuures ei keskendu ma Euroopa identiteedile, vaid analüüsin narratiive läbi ruumiprisma, käsitledes peamiste analüüsikontseptsioonidena piire ja ruumilisi kujutlusi, et tuua esile mälu-uuringutes juba pikemat aega unarusse jäetud rassiküsimused.

Euroopat survestavad musealiseerimise suunas mitmed tegurid, nende hulgas Euroopa Liit (EL), kuid sellel ettevõtmisel on põhimõttelisi raskusi (Mazé 2009, 2014; vt ka Kaiser et al. 2014, 1. ptk). Nii Marseille’ kui ka Berliini muuseum on näited sellest, mida võiks nimetada muuseumi- ja pärandiprofessionaalide poolt elluviidavaks strateegiliseks euroopastamiseks – nimelt kujundavad nad oma iganenud ja populaarsuse kaotanud folkloorikogusid ümber nii, et need vastaksid tänapäeva üldsuse maitsele. Silma torkab see, et nii ELis kui ka mujal on käimas teatav hiiliv euroopastamine (vaikiv, kuid järjekindel, nagu näitavad Kaiser et al. [2014]). See suundumus toimub aga katkendlike, eraldatud ja vastuoluliste protsesside kaudu ning kasutab sageli neid samu rahvusriigi motiive ja institutsioone, millest ta peaks üle olema. Nagu on märkinud Thomas Risse (2010) seoses Euroopa identiteedi üldise dünaamikaga, toimib riigi- ja rahvusülene mälu riiklike ja piirkondlike mälupaikade ja -tegurite kaudu. See pole kaugeltki ühesuunaline tee, millel puuduksid ümbersõidud ja isegi tagasipöörded. Ehkki ELi poliitikal on survestamises põhiroll, on Euroopa mälu loomine mitmekeskuseline, konfliktidest tulvil protsess, mida on väga mitmel põhjusel edendanud ka ELiga mitteseotud siseriiklikud, piirkondlikud ja rohujuure tasandi mõjurid.

MuCEM ja MEK näitlikustavad euroopastamist  ja selle omast esitlusprobleemi – nimelt loobuvad need muuseumid paradoksaalsel kombel oma rollist Euroopa esindamisel või loovad Euroopast väga vastuolulisi ja segaseid pilte. Peale selle peegeldab nende Euroopa-kujutlus Euroopa praegust kriisi, mis on ühtlasi ka poliitiline ja esteetiline kujutamiskriis. Nad aitavad taasluua Euroopast iselaadi ruumilist kujutlust piiritletud üksusena, mis vohab kriisile vaatamata või isegi just kriisi tõttu. Minu laiem teoreetiline idee on käsitleda muuseume ja mälu loomist kui piiritlemistegevust, mis toodab ruumilisi kujutlusi isoleeritusest – sotsiaalseid kujutlusi piiritletud kogukondadest koos oma territooriumidega või siis kujutlusi territooriumi, kogukonna ja kultuuri kogumitest (vt ka Whitehead et al. 2013), millel on oma osa kaljukindlate piiride või „Euroopa kindluse“ leagliseerimises ja naturaliseerimises ning paljude väljajätmises ümberkujutletud Euroopa kultuurikogukonnast. Suuremale poliitilisele killustatusele vaatamata kujutletakse Euroopat eri kohtades üha enam piiritletud kultuurilise kogukonnana, olgu selle kujutletava kogukonna kultuuriline sisu kui tahes ebamäärane ja põhimõtteliselt vastuoluline.

Metoodilises plaanis on artikkel saanud inspiratsiooni Stephanie Moseri lähenemisviisist muuseumiväljapanekutele kui n-ö aktiivsetele teguritele teadmiste konstrueerimisel (2010, 22). Seetõttu analüüsin oma uurimuses muuseumiväljapaneku edastatavat narratiivi ning uurin selle loomises osalenud eri mõjurite, jõudude ja sündmuste kogumit (vt ka Macdonaldi [2013] kasutatud hübriidmetoodikat väljapanekute sotsiaalse tähenduse uurimisel). Intervjueerisin ka mõlema muuseumi praegusi ja endisi kuraatoreid, et uurida nende arusaama väljapanekute saamisloost ja nende kaudu edasiantavast tähendusest ning sellele protsessile omastest kompromissidest, pingetest ja konfliktidest, aga ka nende seisukohti nende tööd mõjutanud  struktuuriliste piirangute kohta. Peale selle vestlesin mitme muuseumikülastajaga, et uurida nende elamusi. Viimaks tutvusin muuseumide üle peetava avaliku arutelu uurimiseks näituse arvustuste ja meediakajastusega Saksa, Prantsuse ja rahvusvahelises pressis. Järgmistes alapeatükkides käsitlen üha täienevat Euroopa mälu teemalist uurimistööd ning seostan seda piiriuuringutega. Sellele teoreetilisele raamistikule tuginedes esitan seejärel uuringu üksikasjalikud tulemused kahes alapeatükis, mis on pühendatud MuCEMile ja MEKile.

Euroopa mälu loomine

Berliini ja Marseille’ muuseumi avamine on osa ELi laiemast suundumusest muuseumivaldkonna euroopastamisele (Kaiser et al. 2014; Mazé 2014). Alates 1980. aastatest on ELis traditsioonilise majandusliku ja poliitilise lõimumise teema kõrval tekkinud uus huvi Euroopa ühise kultuuri ja mälu vastu. Seda arengusuunda tugevdas 1990. aastal Maastrichti lepingu artikkel 128, mis andis Euroopa kultuuripoliitikale õigusliku aluse. ELi-meelne poliitiline eliit ja haritlased on ellu kutsunud projekte, mis peaksid edendama uut Euroopa pärandit, ning on tehtud mitu mälualgatust ELi kodanike nõrga Euroopa-identiteedi ja solidaarsuse, aga ka ELi õiguspärasuse tugevdamiseks (nt Assmann 2006; Barroso 2012; Leggewie ja Lang 2011). Alates Maastrichti lepingust on Euroopa Parlament avaldanud mäluteemalisi resolutsioone ning algatanud ühiseid mälestuspäevi ja üleeuroopalisi konventsioone, kutseühinguid ja teadusvõrgustikke, et anda panus kasvavale Euroopa mälu loomise taristule (Littoz-Monnet 2012; Rigney 2014; Sassatelli 2009; Sierp 2014, 4. ptk). Selle agenda tähtsusest annab tunnistust asjaolu, et mälust ja pärandist on saanud ELi humanitaarvaldkonna rahastamise põhiteema ja prioriteetne valdkond; ELi-poolne rahastus on omakoda üha tähtsam muuseumidele ja teistele pärandiasutustele, sest riiklikke kultuuritoetusi on oluliselt vähendatud. ELi kultuurieelarve on küll piiratud, kuid kasvamas on diskursiivne rõhuasetus liidu kultuurimõõtmele.1

Mälutöös on aga tekkinud hulk takistusi, eriti küsimuses, millist minevikku ja millist kultuuri edendada kogukondliku kultuurina, arvestades Euroopas valitsevaid sügavaid mälu- ja kultuurilõhesid. Selle dilemma väidetav lahendus on leitud liidu motos „ühtsus mitmekesisuses“ a. Siiski on valitsenud tendents arendada projekte, mis edendavad mineviku bürokraatlikku, „külma“ versiooni – konsensuslikku minevikku, mis „vaevalt meid unistama paneb“ (Braidotti 2008) – või mis loobuvad ideest luua tähenduslikku n-ö Euroopa mõõdet, kui selle eesmärk ei ole üleliidulisse võrgustikku kuulumisega kaasnev keelte ja tavade homogeniseerimine (Sassatelli 2009).

See probleem on puudutanud mitut Euroopa muuseumi, mille hulgas on kaks ELi institutsioonidega seotud ajaloomuuseumi projekti: Brüsseli Musée de l’Europe ja peagi Euroopa Parlamendi poolt avatav Euroopa Ajaloo Maja.b Need sõjajärgse lõimumise ajaloole pühendatud muuseumid kipuvad esitama edulugu, isegi teleoloogist lugu – võiks öelda ELi uut peanarratiivi, mille tagajärg on tegelikult vägagi lõhestav vaatamata heas usus püstitatud kaasavatele eesmärkidele. Nagu ELi laiemat mälupoliitikat, on ka neid muuseume kritiseeritud diskrimineeriva põhinarratiivi tõttu, mis kujutab ELi kui selgelt kristliku päritoluga ja minevikuga (ning olevikuga) ala, mida valitsevad võimukad mehed ja kus domineerib sisuliselt homogeenne valge kodanikkond (Kaiser et al. 2014, 118–25). Probleemne on ka neid täitev totalitarismi narratiiv, mida käsitlen allpool. Muid eksperimentaalsemat laadi muuseume, nt Aacheni Bauhaus Europa ja Torino Museion per l’Europa, tabas ebaõnn kohe: neil kärbiti eelarvet ja Aacheni puhul peatas projekti rahvaalgatus. Kõigist Euroopa muuseumide projektidest – mis huvitaval kombel asuvad kõik Lääne-Euroopas – on selles artiklis kirjeldatud kaks ümberkorraldatud etnoloogiamuuseumi ainsad, mis artikli kirjutamise ajal tegutsevad. Erandiks on mõni väiksem muuseum, mis on spetsialiseerunud Euroopa poliitilise ajaloo aspektidele.2

Mälul on aga väga eriline koht Euroopa institutsioonide ja eliidi valdavas enesemõistmises, mille toob esile ELi alusnarratiiv „sõjast rahuni“ liikumise lõppeesmärgist (väärib märkimist, et seda pealkirja kandis president Herman Van Rompuy kõne 2012. aastal ELile antud Nobeli rahupreemia vastuvõtmisel). See narratiiv kõneleb Euroopast kui Teise maailmasõja tuhast tõusjast – tervenenud Euroopast, kes tõuseb mälutööst mälestusmärgina mälule endale (Assman 2006; Rigney 2014). Nagu on väitnud Luiza Bialasiewicz (2012a) ja teised tuntud mõtlejad, nt Habermas ja Derrida, on selles narratiivis Euroopa tõeline „teine“ tema enda minevik, ning just sellest rahvuslikust ja letaalselt natsionalistlikust minevikust ülesaamine muudab Euroopa radikaalselt uudseks, postnatsionaalseks tuleviku-ühiskonnakorralduseks, mis kuulutab võimalust õigluseks. Paradoks seisneb aga selles, et idee oma minevikust üle saavast Euroopast (st Teise maailmasõja ja holokausti õudustest õppinust, neid leinates) on sügavalt seotud taas esilekerkiva arusaamaga moraalses eelisseisus Euroopast, millega kaasneb ülbus ja üleolekutunne (Bialasiewicz 2012a). See üleolekutunne omakorda ennistab vana „meie ja nemad“ eristuse, milles ühel pool on tsiviliseeritud (valge) eurooplane, kes on teadlik ajaloost ja inimõigustest, teisel pool aga tsiviliseerimata (ja ajaloovõhiklik), ilmselgelt mitte-eurooplane (enamasti moslem; vt Rothberg 2014). Mälu abil legaliseeritud ülbuse teeb võimalikuks põhjalik mälukaotus, mis on unustanud kolonialismi ja postkolonistliku pärandi (Gilroy 2004, Stoler 2011).

Seega nähakse meelespidamises, eelkõige kannatusterohke mineviku mäletamises selleks, et sellest õppida, üha rohkem tõeliselt euroopalikku väärtust ning praegust Euroopa muuseumibuumi iseloomustab kahetsuspoliitika, mida Sharon Macdonald (2013) on nimetanud Euroopa mälukompleksiks. Vaatamata väga erinevatele minevikunarratiividele ja paljudele kogu Euroopas toimuvatele mälusõdadele usuvad õpetlased, et levimas on ühine Euroopa mälukultuur ja Euroopa riikide mälestustavades toimub teatav lähenemine (Sierp 2014, 4. ptk). Selle mälukultuuri keskmes on holokaust (Assman 2006; Levy ja Sznaider 2002). Kuid pärast ELi laienemist 2004. ja 2007. aastal on uute Ida-Euroopa liikmesriikide politiseeritud kultuurilise lõimumise vahendina institutsioonilist pinda kogunud ka konkureeriv ajalootõlgendus – narratiiv totalitarismist, mis peab ühtviisi kurjaks nii natsismi-fašismi kui ka stalinismi ja kommunismi (Littoz-Monnet 2012; Mälksoo 2009). Ehkki totalitarismi narratiiv on lõhestav ja probleemne mitte üksnes seetõttu, et see hägustab olulisi poliitilisi ja ajaloolisi erisusi (Judt 2005; Žižek 2005), saab sellest praeguste kavade põhjal otsustades ka Brüsseli Euroopa Ajaloo Maja ehk uue ELi ajaloo muuseumi ülesehituslik narratiiv.3 Seevastu ei ole tehtud samaväärseid püüdlusi täielikult tunnistada kolonialismi rolli Euroopa ajaloos ja mälus (vt nt De Cesari 2012; Stoler 2011).

Chris Shore (2000, 2006) on seda ELi mälupoliitikalt ägedalt kritiseerinud, sest see taaselustab vana ülalt-alla, riiklikult rahastatud mälumudeli. Shore’i arvates on oht, et selline mälupoliitika võib korrata niisugust poliitilise kogukonna mudelit, mis diskrimineerib neid, keda ei peeta hegemoonkultuuri kuuluvaks või selle ametlikku mälu jagavaks. Seetõttu ei täida selline lähenemisviis eesmärki, milleks väidetavalt on kaasav, postnatsionaalne keham. Mitmed Euroopa mõtlejad on küll rõhutanud, et sisuline Euroopa identiteet on võimatu ja Euroopa projekti „defineerib pigem selle dialektiline eitamine, mis varem oli „liiga euroopalik“, kui millegi „tüüpiliselt euroopaliku“ tulevane realiseerimine (Bialasiewicz 2012a, 107, Ole Wæveri järgi), kuid Euroopa mälu tegelikult olemasolevad ja laialt levinud konstruktsioonid erinevad sageli üsna radikaalselt sellistest postnatsionaalsetest visioonidest. Eeldusel, et mälu on ajalooliselt olnud sidusate, kuid välistavate rahvuslike identiteetide looja, lähtudes selgepiirilistest enda/teiste eristustest, kas siis on võimalik kasutada sedasama mäluraami teistsuguse, postnatsionaalse poliitilise projekti heaks? Siis peaksime koos Étienne Balibariga küsima: „Kuidas siis Euroopat ühtaegu individualiseerida ja desubstantsialiseerida?“ (2004, 221, originaali rõhutus). Selle väljakutsega seisavad praegu silmitsi paljude Euroopa muuseumide kuraatorid.

Mälu kui piiritlusvahend

Kuidas on uue Euroopa mälu ja pärandi tootmisele suunatud institutsioonilised tegevused seotud Euroopa kui avatud projekti piiride kujutlemise laiema ühiskondliku protsessiga? Kas võime mõelda mälust ja muuseumidest kui piiritlusvahenditest? Teaduskirjanduses rõhutatakse, et piirid on pidevas muutumises (nt Wilson ja Donnan 2012) – need on ajaloolises, kultuurilises ja ühiskondlikus sõltuvuses olevad „käimasoleva tegevuse tulemused“ või „piiritlemistavad“ (Green 212, 576). Piiride ümber ilmneb teatav ainelise ja vaimse vahendamine. Piirid eeldavad maailma liigitamise ja lahterdamise süsteemi, luues selgepiirilise eristuse seesmise ja välimise vahel, ning piiride ideed on alati seotud laiemate maailma kontseptualiseerimise viisidega (Green 2012). Näiteks kipub meie arusaam piiridest või meie piiriloogika (nt De Cesari ja Rigney 2014) olema väga tugevalt mõjutatud sellest, mida Liisa Malkki nimetab „rahvuslikuks elukorralduseks“ (tsiteeritud: Green 2012, 576) – s.o lihtsakoeline rahvuslikkus, millest on ühtviisi küllastunud nii meie igapäevaelu kui ka teadustavad (Billig 1995). Mis peamine, arusaam piiridest on omakorda osa laiematest geograafilistest kujutlustest, mis on ka ise kultuuri produktid (van Houtum 2010).

Freerk Boedeltje ja Henk van Houtumi (2008, 362) arvates on EL kopeerinud rahvusriigi mudelit ja töötanud välja poliitika oma enda kasvava kehami „piiritlemiseks ja korrastamiseks“. ELi piiritledes ja selle sümboleid (nt hümni, lippu jms), aga ka traditsioone ja mälu välja töötades on ta kõik ELi-välise muutnud „selleks teiseks“. Euroopa seda laadi taasavastamine piiritletud kehamina on vastuolus Euroopa hädavajaliku avatuse ja mitmuslikkusega. See sümptom annab märku piirisündroomist ehk „piirikorra(tuse) sissetungist“ (Hage 2003, 86 järgi). Lõppude lõpuks võlgneb ta palju leiutatud traditsioonide, homogeensete kultuuride ja soovitud minevike sümboolsele poliitikale, mis pöörab ümber kollektiivse identiteedi ja esindatuse vahelise suhte, mille tõi esile Balibar, kes pooldab Euroopa identiteeti kui lõpptoodet, „kollektiivse esindatuse omadust“, mitte aga „reaalsusele jõuga peale surutud … müütilist kujundit“ (2004, 221). Euroopa hiljutine kriiside tulv koos rändekriisiga on kiirendanud kultuuripiirkondade loomise protsessi, katseid kindlustada ELi välispiire (nt Bialasiewicz 2012b) ja juurutada sisemisi piire. Paljud muuseumitöötajad, kellega uuringu käigus vestlesin, ei pooldanud suletud, monoliitse Euroopa ideed. Siiski on oht, et nad seda ideed oma väljapanekutes väljendavad. Järgmises alapeatükis väidan, et MuCEM on üks paljudest kohtadest, kus toodetakse, olgugi vaikimisi, selliseid piiritletud Euroopa geopoliitilisi kujutlusi koos ideega piiride õigest asukohast.

Marseille’ Euroopa ja Vahemeremaade tsivilisatsioonide muuseum

Musée des Civilisations de l’Europe et de la Méditerranée (MuCEM) arendab edasi vanemat Pariisis asuvat Riikliku Rahvakunsti- ja Traditsioonide Muuseumi (Prantsuse folkloorimuuseumi), mis ühe esimese kultuuri detsentraliseerimise meetmena Prantsusmaal ühendati etnograafiamuuseumi Euroopa koguga ja viidi üle Marseille’sse. Rahvakunsti ja traditsioonide muuseum suutis hankida ümberkujundamiseks vajaliku hiigelsumma – projekt läks riigile maksma üle 190 miljoni euro – tänu asjaolule, et Marseille valiti 2013. aastal Euroopa kultuuripealinnaks. (Kultuuripealinnaks valiti linn aga just MuCEMi tõttu, mis tol ajal eksisteeris vaid paberil.) MuCEMi avamine 2013. aasta juunis oligi Marseille’ Euroopa kultuuripealinna programmi peasündmus (ja programmi direktor on selle artikli avaldamise ajal MuCEMi juht). Oluline osa oli ka president Nicolas Sarkozy Vahemere piirkonna plaanidel. Prantsuse folkloorimuuseumi taasleiutamine oli hädavajalik, et teha lõpp „ajastule, mida Le Monde salvavalt kirjeldas kui rahvapärandi riputamist nailonnööride otsa“ (Chrisafis 2013, 6. lõik). Projekt oli aga raha ja tugeva poliitilise tahte puudumise tõttu aastateks seiskunud – seda vähemalt 2008. aastani, mil algas selle arengut tagant tõuganud sündmuste ahel, sh eelkõige Marseille’ valimine ELi vanima ja edukaima kultuuripoliitilise sündmuse – Euroopa kultuuripealinna toimumiskohaks.

Euroopa kultuuripealinnaks olemine tähendab mitut kuud kestvat festivalitaolist kultuuriprogrammi, mida igal aastal peetakse Euroopa eri linnades. Rahastamine ja korraldamine jääb enamasti kohalike ja riiklike asutuste kanda, programm peab aga edendama eurooplust kooskõlas ELi motoga „ühtsus mitmekesisuses“. Tavapärase kriitika kohaselt on see laiem Euroopa mõõde siiski suurel määral riigi ja kohalikele huvide ja suheteloomise teenistuses (nt Patel 2013; Sassatelli 2009). Euroopa kultuuripealinna algatust kritiseeritakse veel selle tõttu, et riiklikud ja kohalikud korraldajad kasutavad kultuuri ja Euroopa nime linnauuenduse ja turismist ajendatud sotsiaal-majandusliku arengu huvides ning isegi linna ja riigi mainekujunduseks; teisisõnu kasutavad kohalikud tegelased n-ö Euroopa kultuuri omaenda eesmärkide ja kasuteenimise huvides. See majanduslik loogika, mis on tänapäeval aluseks suurele osale kultuuripoliitikast (nt O’Brien 2014), aitab seletada Marseille’ kohalike tegelaste heakskiitu MuCEMile – ikoonilisele hoonele, mis eelduste kohaselt pidi parandama selle Lõuna-Prantsusmaa linna üldist tööpuuduse ja kuritegevusega seotud mainet ning ergutama linna unarusse jäetud sadamaala taaselustamist nn Guggeinheimi efekti järjekordse ilminguna. MuCEMi rajamisega tipnes juba 1990. aastatel alanud sadamaala uuenduskava, mis nagu paljud muudki samalaadsed püüdlused, lubas linna värskendada terve rea uute suurejooneliste pilkupüüdvate hoonetega maailmakuulsatelt arhitektidelt. MuCEMi puhul ühendati niisiis kultuuri detsentraliseerimine linnauuenduse ja Euroopa kultuuripoliitikaga, et anda ajast ja arust folkloorimuuseumile uus elu.

See muuseum vastustab enesestmõistetavaks peetud arusaama mälu loomise skaaladest selles mõttes, et seda võib pidada rahvusülese Euroopa maski kandvaks rahvuslikuks (või isegi uuskoloniaalseks) mälupaigaks. MuCEMi sissepääsu kohal lehvib suur Prantsusmaa lipp, näitusesildid ja enamik katalooge on prantsuskeelsed ja ka kõik avaüritused, millel ma 2013. aasta juunis osalesin, peeti prantsuse keeles. Esimesel tegevusaastal oli muuseum väga edukas – seda külastas kokku 2,6 miljonit inimest, enamik neist (85%) Prantsusmaalt ja neist omakorda pool Marseille’ piirkonnast (Evin ja Lequeux 2014). Kõige tähelepanuväärsem on aga Euroopa puudumine muuseumi väljapanekust, ehkki muuseum pidi rääkima just Euroopast. MuCEM räägib Vahemere piirkonnast, Euroopat aga pildil ei ole. Muuseumi toonane asedirektor ja üks kuraatoreid ütlesid vestluses, kui jutt oli teistest Euroopa muuseumide projektidest: „Otsustasime keskenduda Vahemere piirkonnale … Euroopa on Berliinis ja Brüsselis.“4 Teises intervjuus kuulutas MuCEMi avamisaegne direktor Bruno Suzzarelli: „Euroopa Muuseum – see ei ole meie“ (Mazé 2013, 198). Euroopa puudumine ei olnud küll algselt plaanis – plaan rääkis Euroopa ja Vahemere piirkonna seotusest.5

Algne suunitlus Euro-Vahemere piirkonnale oli seotud Marseille’ valimisega uuendatud folkloorimuuseumi asukohaks. See andis ka kuraatoritele võimaluse eristada Prantsuse muuseumi teistest Euroopa muuseumidest, mida 1990. aastate lõpust 2000. aastate alguseni arendati ja mis kõik kuulusid samasse võrgustikku (Bani et al. 2003). (Näiteks Saksa muuseum, millest räägin järgmises alapeatükis, paneb seevastu rõhku Kesk- ja Ida-Euroopale). Vahemere piirkonna esiletoomine nii, et see Euroopa välja tõrjus, toimus alles hiljem, kui kultuuriminister pärast Nicolas Sarkozy võimuletulekut vabastas ametist pärandiasjatundja Michel Colardelle’i, MuCEMi algataja ja kauaaegse direktori, kes oli seotud sotsialistliku parteiga. Muuseumist sai Sarkozy Vahemere Liidu instrument. Kui Colardelle asendati ametniku Bruno Suzzarelliga, muutus ka projekt, mis ei püüdnudki enam esindada n-ö Euro-Vahemere piirkonna maailma, et käsitleda vägagi poliitilist küsimust Euroopa ja Vahemere piirkonna suhetest, ning mis oli Colardelle’i sõnul paljude jaoks liiga peen, liiga keerukas või liiga raske. Selle asemel keskenduti üksnes Vahemere piirkonnale.6 Et vana folkloorimuuseumi kogu käsitles Prantsuse maaelu, tuli Vahemere-teemaline kogu uuesti kokku panna või laenutada.

Colardelle’i projekt oli inspiratsiooni saanud Prantsuse ajaloolase Fernand Braudeli Vahemere piirkonna tsivilisatsiooni(de) käsitlusest ning keskendudes mitte-eliitkultuurile, esitas visiooni kokkupuudete ruumist ja tsivilisatsioonide sünergiast. Sama tsivilisatsioonikäsitlus sobis teenima ka Sarkozy plaane. Teadlased on seda käsitlust tugevalt kritiseerinud selle mitteajalooliste, evolutsiooniliste ja europotsentristlike kõrvaltäheduste tõttu, eriti võttes arvesse taustal olevaid hegemoonseid orientaliseerivaid diskursusi nn tsivilisatsioonide kokkupõrkest uusimperialistlike kavade ja terrorivastase sõja legitimeerimiseks.7

MuCEMi loomises oli niisiis tähtis osa geopoliitikal ja Prantsusmaa kahaneval, kuid unustamatul hiilgusel. Sarkozy püüdis innukalt kehtestada Vahemere piirkonnas uut Prantsuse hegemooniat, luues selleks Vahemere Liidu (Mediterranean Union). Oma 2007. aasta valimiskampaanias tegi ta ettepaneku moodustada Vahemere-äärsete maade organisatsioon, mis ei hõlmaks Põhja-Euroopat, ehk siis luua EList eraldiseisev liit. See pidi arvamusavaldajate sõnul tugevdama Prantsusmaa rahvusvahelist positsiooni ja pakkuma samas ka alternatiivi Türgi ühinemisele ELiga, mida Sarkozy ei pooldanud. Sakslased aga, olles mures uuest liidust väljajäämise ja prantslaste plaanide pärast, milles kõlas „suurelisus ja vanade koloniaalsuhete kaja“ (Erlanger 2008), nõudis kõigi ELi liikmesriikide kaasamist ettevõtmisse, mis seejärel reformiti ja sai nimeks Vahemere Liit (Union for the Mediterranean). See liit püüdis taaselustada Euroopa  ja Vahemere piirkonna partnerlust, ent viimaks siiski ebaõnnestus. Prantsusmaa jäi eestvedajaks (nt Bicchi 2011), kuid algatus takerdus peagi Lähis-Idas puhkenud vägivalla tõttu ja põhjusel, et Euroopa poliitika selle piirkonna suhtes muutus üha kaitsvamaks ega keskendunud enam arengule, vaid ELi välispiiri tugevdamisele (Bialasiewicz 2012b; De Cesari 2012).8 Aastatel 2007–2008 oli Sarkozy’l siiski vaja kultuuridiplomaatilist vahendit (Früh 2015) ja oma Vahemere-algatuse võimast märgilist avaldust. Veepiirile ehitatud muuseum, mida üks kohalik poliitik nimetas Marseille’ rannajoone ja Vahemere teise kalda vaheliseks sidekriipsuks, sümboliseerib selgelt linna ja Prantsusmaad ennast üle mere küünitumas. Paradoks seisneb aga selles, et mitmed muuseumi poolt seoses uue Vahemere-suunitlusega kavandatud rahvusvahelised koostööalgatused on vähemalt seni sisuliselt takerdunud revolutsioonijärgset Lähis-Ida haaranud vägivalla ja ebastabiilsuse tõttu.

MuCEMi keerukas topograafia viitaks justkui Vahemere saarelisusele. Peamised Vahemere-teemalised väljapanekud asuvad Prantsuse arhitektuuri enfant terrible Rudy Ricciotti ehitatud uues võrratus hoones ühel Marseille’ sadamakaidest. Peahoone on merelahega eraldatud muuseumi teisest osast, mis asub keskaegses Fort Saint-Jeani kindluses. Selles on mõned vana Prantsuse folkloorimuuseumi eksponaadid. (Kindluse kõrval on mälestusmärk natsismiohvritele ja Teise maailmasõja pagulastele, kes püüdsid Marseille’ sadamast põgeneda, kuid mälestusmärk on ammu suletud ega ole MuCEMiga seotud). Ehkki kaht MuCEMi põhihoonet – Riciotti hoonet ja kindlust – ühendab pikk kitsas sild, eristuvad nad teineteisest selgelt oma erineva arhitektuuri poolest ja asjaolu tõttu, et mitmest vaatenurgast paistab uus hoone meresaarena.

Marseille´ Euroopa ja Vahemeremaade tsivilisatsioonide muuseum

Ricciotti hoone välist lihtsat ruudukuju korvab seda kattev rikkalik dekoor ja tehniline innovatsioon – tegemist on ebakorrapärase betoonpitsiga, mida on võrreldud araabiapärase eendaknaga või puitpitsist aknaluukidega. Alžeerias sündinud ja minimalismi põlgava Prantsuse arhitekti looming on selges kontrastis tema kõrval asuva hiljuti ehitatud mitmeotstarbelise kultuurikeskusega Villa Méditerranée – selle valge modernistliku hoone katus ulatub mereni ja peaaegu embab seda. Kohalik sotsialistist poliitik Michel Vauzelle soovis, et villa oleks platvorm, kus „taaselustada Vahemere vastaskallaste kultuurilisi ja poliitilisi suhteid“ (Zanderigo ja Boeri 2013, 15. lõik), kuid arhitektid said seekord inspiratsiooni rändest ja eelkõige Vahemerel pikka aega toimunud lõpututest massitragöödiatest, mille lõpetamiseks Euroopa ei ole soovi üles näidanud. Ajendatuna „soovist vastanduda nihkumisele suletuse ja isolatsiooni suunas“ kujutasid Villa autorid hoone arhitektuuris sadamahoonet ja mereplatvormi, mis moodustavad n-ö piirirajatise, ning ühendasid selle linnaarhitektuuriga, mis ei ole mitte muuseum, vaid aruteluplatvorm (Sanderigo ja Boeri 2013, 14. ja 16. lõik).

Ricciotti seevastu kasutab eksootilist, isoleeritud „müütilise Vahemere“ motiivi, mis on „varjunud betoonmantilja taha“ (Ayers 2013, 17. ja 18. lõik). The Guardiani arvustaja kirjeldab Riciotti poolfundamentalistlikku arusaama kultuurilistest erinevustest (vt Stolcke 1995), mis on vastuolus MuCEMi kavandatud avatusega. Intervjuu ajal tegi arhitekt halvustavaid märkusi looritatud moslemi naiste kohta: „Mulle üldse ei meeldi see näo katmine, sellest tekib Marseille’s probleeme. See siin on Vahemere põhjakalda linn“ (Moore 2013, 9. lõik). Vaatamata oma romantilisele Vahemere-käsitlusele leiab Ricciotti, et araabia-islami kultuur ei tunne end Marseille’s kui Euroopa linnas koduselt.

MuCEM avati kolme näitusega: poolpüsinäitus „Vahemere galerii“ ja kaks ajutist väljapanekut. Poolpüsinäituse neli klassikalist põhiteemat lähtuvad Braudeli käsitlusest: põllumajanduse leiutamine, religioossus/monoteismid (keskendudes Jeruusalemmale), kodakondsus ja reisimine. Esimeses osas on välja pandud põllumajandus- jms tööriistad, Jeruusalemma osas aga mitmesugused monoteistlike religioonidega seotud esemed alates Kreeka ikoonidest ja lõpetades Jeruusalemma pühamute makettidega. Et kõigutada vanu museoloogilisi paradigmasid (europotsentristlik dihhotoomia kunsti kui kõrgkultuuri ja etnograafilise „madala“ kultuuri vahel), on rahvalike artefaktide vahele puistatud tänapäeva kunsti. Üheskoos jätavad need pigem mulje suvaliste kokkusobimatute esemete kogust, mis esitab vaid ebamäärase ja mõnevõrra puhastatud idee ajaloolistest arengusuundadest – näiteks ei ole midagi öeldud usukonfliktide kohta, mis Jeruusalemma-teema valikut arvestades on märkimisväärne.

Kolmas osa on üles ehitatud evolutsioonilisel alusel: kodanikkonna areng Kreekast Prantsusmaani, mis kaudselt kujutab jõudmist nii demokraatia kui ka Vahemere maade tsivilisatsiooni kõrgpunkti. Viimases osas on välja pandud reisimise, kaardistamise ja mõõdistamisega seotud esemete segapuder ilma erilise kontekstita. Silte on vähe, et esemed saaksid rääkida iseenda eest. Väärib märkimist, et kolonialismi on esitletud liikuvuse ühe vormina ja selle kestev pärand kolonialismijärgses rändes näib olevat ülemererännete mitmusliku fenomenoloogia üks (koguni juhuslik) aspekt. Näituse lõpuosad sisaldavad üht-teist kuraatorite lubatud „ebamugavatest tõdedest“ ja „vägivaldsest ajaloost“ (vt Chrisafis 2013, 7. lõik), näiteks Hispaania kodusõja ja Iisraeli–Palestiina konfliktide teemalised vitriinid ning videod, mis räägivad rändest ja naiste algatustest.

Nagu väljendus The Guardian, on lõpptulemuseks segadus (Moore 2013). Üks kahest avamisaegsest ajutisest näitusest käsitles tõepoolest kolonialismi ja selle järelmõjuga seotud füüsilist ja epistemoloogilist vägivalda ning seda tegid veelgi otsesemalt ka paar hilisemat näitust, kuid üldiselt on see MuCEMi kuraatoritele väga tundlik teema, mida tuleb käsitleda ettevaatusega, eriti kui arvesse võtta Prantsusmaa praegust pingelist ja rassiteemadest laetud poliitikat.9

Kaks avamisaegset ajutist näitust püüdsid käsitleda keerukat ajalugu ja konflikte, mis on sügavalt mõjutanud Vahemere-äärset piiriala – ajutiste näitustega on ka kuraatoritel kergem eksperimenteerida. Need kaks näitust tahtsid käsitleda sügavalt juurdunud kujundeid, läbi mille paksu ja sageli klišeeliku prisma paljud külastajad Vahemere maid näevad. Ehkki teatavatele stereotüüpidele läheneti otseselt, ei suutnud kuraatorid neid ümber lükata ja ehk isegi kordasid standardkujutlusi. Esimene ajutine näitus käsitles tsivilisatsiooni kahepalgelisust, tema häid ja halbu külgi. Kolonialismi ja sõda kõrvutati kosmopolitismi ja kultuurivahetusega kui eri tüüpi ülemerekohtumisi, niisamuti nagu maffiat kõrvutati turismiga. Külastajad ei saanud aga midagi teada tänapäeval toimuvatest peamistest protsessidest, mis kujundavad Vahemere piirkonda ja selle suhet Euroopaga, näiteks Euroopa ja Vahemere piirkonna partnerlus või energiaküsimus ning nafta- ja gaasijuhtmed, mis Vahemerd risti-rästi läbides kujutavad endast olulisi vahetuskanaleid. (Ilmne iroonia seisneb muidugi selles, et just seda laadi geopoliitika oli muuseumi loomise ajendiks). Täielikult puudus väljapanekust tõsine arutelu ühel peateemal, mis on olnud nii Euroopa kui ka Vahemere piirkonna keskmes juba mitu aastat – nimelt ränne ja pagulased ning asjaolu, et see sisemeri on saanud märjaks hauaks sadadele tuhandetele inimestele, kes on püüdnud seda ületades Euroopasse jõuda. Eiratakse asjaolu, et ELi-Vahemere piir on maailma veriseim, osaliselt ka ELi poliitika tõttu (van Houtum 2015). Teisisõnu ei puudutatud Vahemere maade ja Euroopa vahelist suhet üldse, ehkki MuCEM on näiliselt just sellele teemale pühendatud.

Teine ajutine näitus käsitles sugu ja seksuaalsust, eksponeerides kõike alates feministlikest manifestidest ja lõpetades kunstiga, mis kritiseerib araabia maailma homofoobiat. Üldjoontes toetas mitmekesine väljapanek Vahemere maade pikaajalist imagot kohana, kus valitseb põhimõtteline sooprobleem. Hämmastaval kombel saab selliseid kultuurilisi esitusi vähemalt osaliselt seostada antropoloogiauuringutega, milles nn au/häbi sündroomi on kasutatud peamise prismana, läbi mille tõlgendada Vahemere maade ühiskondi ning rõhutada Vahemere maade naiste esindamatust ja rõhumist ning nende ühiskondade jätkuvalt vanamoodsat iseloomu. Need kujundid on pälvinud lõputut järelkaja meedias ja popkultuuris.

Kokkuvõtteks loobus MuCEM oma rollist Euroopa esindamisel ja, keskendudes üksnes Vahemere maadele – selle asemel, et võtta teemaks Euroopa ja Vahemere maade vaheline osmootne, ehkki pingeline, vägivaldne ja vastakas suhe –, esitas üsna kokkuvõtliku, peaaegu stereotüüpse pildi Vahemere piirkonnast kui kohast, mis ei ole mitte üksnes ajas seisma jäänud, vaid on ka põhimõtteliselt kusagil mujal ja miski muu kui Euroopa. Kriitikud on esitanud vastuväiteid Vahemere piirkonna kui nn oriendiga sarnase sügavalt probleemse uurimiskategooria ideele (Horden 2014, 3). Nende arvates on Vahemere piirkonda kui kultuuriruumi oma pikaajaliselt muutumatute struktuuridega (au/häbi, eestkoste, kosmopoliitsus ning põllumajanduse ja religioossuse ülekaalukas roll) läbi ajaloo „määratletud vastandina Euroopa modernsusele“ (Ben-Yehoyada 2014, 108). Teisisõnu ei ole Vahemere piirkond kunagi olnud tänapäevane just tema näilise vastuseisu tõttu muutustele ja pole sellisena kunagi olnud ka euroopalik – vähemalt selline on Vahemere-diskursuse kaudne eeldus (vt ka Herzfeld 2014). Tüüpilise orientalistika vaimus (Said 1978) räägib MuCEM Euroopast vaikimisi sel moel, et ta teeb Vahemere piirkonnast midagi mitte-päris-euroopalikku. Vahemere piirkonna sellisel esitamisel on minu arvates oma osa Euroopa kujutlemisel n-ö tahket merd ületavate kindlate piiridega kohana ja Vahemere piirkonna nägemisel paigana, mis asub Euroopa kindlustatud piiride taga.

Wolfram Kaiser et al. (2014) laenasid refleksiivse euroopastamise mõiste Ulrich Beckilt ja Edgar Grandelt (2007), et selgitada paljude Euroopa muuseumivaldkonnas käimasolevate ümberkorralduste esirinnas olevate kuraatorite maailmavaadet ja lähenemisviisi. Nad on avastanud:

märkimisväärse liidu ühelt poolt muuseumi kui klassikalise paigutamise, piiritlemise ja välistamise – või liigitamise – institutsiooni ning teiselt poolt sellist piiritlemist või välistamist kahtluse alla seadva liikuvuse ja rände diskursuse vahel. […] Refleksiivne euroopastamine esitab väljakutse Lääne universalismi, valgustusajastu või kristluse järgi vormitud traditsiooniliste, hegemoonsete Euroopa kujundite kehtivusele. Nende kujundite asemele astuvad eneseuurimine ja produktiivne ebakindlustunne, mis arvestab Euroopa ajaloolisi ja praegusi sidemeid maailma teiste religioonidega. (Kaiser et al. 2014, 156–57)

Teadvustades Euroopa projekti liikuvaid piire ja vastakat olemust ning samal ajal omaenda kriitilist rolli selles geopoliitilise kujutlemise protsessis, navigeerivad paljud Euroopa kuraatorid raskel maastikul: kuidas esitleda Euroopat muuseumis, seda seejuures väga probleemsetel viisidel reifitseerimata ja n-ö purgistamata?

Tõlkinud Kadri Kivistik.

 

Artikkel järgneb.

Toimetaja kommentaarid:

a Praegu kehtiv moto eesti keeles on “ühinenud mitmekesisuses”.

b De Cesari artikkel 7. märts 2017, muuseum avati 6. mai 2017.

Märkused:

1 Kultuur saab siiski pidevalt lisavahendeid muudest ELi allikatest, nt struktuurifondidest, et edendada sotsiaalset ühtekuuluvust ja regionaalarengut turismi ja loomemajanduse kaudu.

2 Muud asutused, kes on seotud uue Euroopa mälu loomise projektiga, kipuvad keskenduma Euroopa lõimumise ajaloo teistele mõõtmetele, mitte kultuurile: näiteks Brüsseli Parlamentarium on Euroopa Parlamendi külastuskeskus (mitte muuseum); Strasbourgis asuv Lieu d’Europe, Schengeni Euroopa Muuseum; Lääne-Euroopa eri paigus asuvad liidu asutajate kodud (selle võrgustiku kohta leiab teavet aadressilt: http://www.ajmonnet.eu/index.php?option=com_content&view=article&id=85&Itemid=

3 Intervjuu Euroopa Ajaloo Maja kuraatoriga, Brüssel, 13.11.2015; vt ka Kaiser et al. (2014, 5. ptk).

4 Intervjuu MuCEMi kuraatoriga, Marseille, 7.06.2013. On hämmastav, et kuraatori kummaline märkus nn Euroopa tõelise asukoha kohta ja tema vastus minu küsimusele Euroopa näitusest väljajätmise põhjuste kohta korduvad muuseumi toonase direktori avaldustes ja antud intervjuudes (vt Mazé 2013, 198). Seega võib neid pidada muuseumi mitteametlikuks seisukohaks selles potentsiaalselt vastuolulises küsimuses.

5 Intervjuu Michel Colardelle’iga, 31.10.2016. Vt ka Colardelle 2002; Mazé 2013, 187.

6 Sellist teemamuutust mõjutasid Sarkozy nõustajad, nt Henri Guaino, kes kirjutas näiteks presidendi (kuri)kuulsa Dakari kõne, milles tehti teatavaks uuskolonialistlik ja uusorientalistlik visioon suhetest Aafrikaga ja mis vihastas välja Aafrika poliitikud ja haritlased. Kuid projekti „vahemerestamises“ osalesid ka kohalikud akadeemiliste ringkondade esindajad ja võimurühmad, nagu Michel Colardelle mulle intervjuus selgitas (vt märkus 5).

7 Braudeli Vahemere-mudel ei resoneeri mitte ainult praeguste geopoliitiliste vaadetega, vaid avab lähemal pilgul ka ootamatu sarnasuse Prantsuse kolonialismi ideoloogiaga (vt Silverstein 2004).

8 Vahemere Liit oli vähem ambitsioonikas võrreldes Euroopa – Vahemere piirkonna partnerluse ehk Barcelona protsessi algsete eesmärkidega 1990. aastate keskel, mil selle tugev piirkonda ülesehitav lähenemisviis keskendus inimõigustele ja heale valitsemistavale; nt tähtsat rändeküsimust see tegelikult ei puudutanud (Bicchi 2011). Arvestades araabia maade revolutsioone ja jätkuvat konflikti Iisraelis/Palestiinas, püüdis Euroopa Parlamendi president Martin Schulz seda hingevaakuvat algatust taaselustada 2013. aastal kultuuripealinna raames toimunud tippkohtumisega Marseille’is, kuid edutult.

Vestlus MuCEMi kuraatoriga, 9.10.2016. Kolonialismi esitlemisega seotud poliitiline tundlikkus on teema, mis kordub kuraatorite vastustes küsimusele, miks ja kuidas seda Euroopa ja Vahemere piirkonna ajaloo tähtsat mõõdet kiputakse muuseumides pisendama ja alaesindama.

Viited