// Päevateema

H.C. Andersens Hus – maailm, mida arvad tundvat

Henrik Lübker Loovjuht
Hekid ümbritsemas hooneid. Foto: autori erakogu

2021. aasta suvel avab uksed H.C. Andersens Hus, mis pakub isikumuuseumi kontseptsioonile sootuks uudse tõlgenduse. Esitavad ju H. C. Anderseni muinasjutud muuseumi rolli kohta ühiskonnas väga olulisi küsimusi.

Muuseum kui institutsioon pärineb valgustusajast ja kujutab endast ennekõike valgustustemplit. Isegi paljud viimase aja moderniseeritud muuseumid osutuvad – kui kõik uue aja tehnoloogilised abivahendid võrdlusest välja noppida – võrdlemisi traditsioonilisteks ja klassikalisteks haridusasutusteks. Maailma esitletakse ja kaardistatakse ekspositsiooni kaudu ehk näidates, kuidas endisaegsetest ja ümbritsevast maailmast pärit esemetest saab lavastada haarava jutustuse. Nii saab näitusest ajaloolise arenguprotsessi tipu demonstratsioon, kus kõige lähtepunkt on tänapäev ja kõrgpunkt inimene.

Selline muuseum oli ka endine H.C. Andersens Hus. Klassikalise – üsna kõrgel tasemel – isikumuuseumina oli see tulvil vastuseid. Täis peaaegu lõputul hulgal esemeid, mida esitati otsekui tõendina selle kohta, et muuseumi käsitlusviis on tõetruu.

Kogu aeg on tundunud kummaline, et meil on maailma suurimale muinasjutuvestjale pühendatud muuseum, kus tema elu ja kunsti vahendatakse traditsiooniliselt, positivistlikult – samal ajal kui H. C. Anderseni muinasjutud ise esindavad hoopis teistsugust vaatenurka. Nad on kõike muud kui pinnapealsed klantspildid – tegelikult leiab tema muinasjuttudest sageli vägagi vastuolulisi tõlgendusi, mis jätavad vaataja nõutult suud maigutama.

Võtame näiteks muinasjutu „Printsess hernel“, mis lõppeb teksti kahemõttelisuse rõhutamisega lauses „Vaadake, see oli tõestisündinud lugu!“

Olenevalt sellest, kas panna rõhk sõnale „tõestisündinud“ või „lugu“, saab muinasjuttu võtta kui absoluutse tõe kuulutajat või siis iseendale kui luiskeloole osutajat. Lugejana emba-kumba poolt valides avastad aga, et muinasjutt nii lihtsakoelist lähenemist ei salli: kui sa usud luiskelugu, siis töötavad teksti tõekinnitused sellele vastu. Kui võtad lugu tõe pähe, töötavad muinasjutu pildikeel ja ebausutavad karakterikirjeldused omakorda sellele vastu.

Niisiis kätkeb muinasjutt endas süsteemselt mitmemõttelisust. See tähendab, et isegi kui sinul on muinasjutt lõpuni loetud, ei ole tema sinuga veel lõpetanud. Kuna loo mitmemõttelisus on tungiv, elab see edasi lugejas, kes peab ise võtma seisukoha muinasjutu sõnumi suhtes, ilma et sõnumit oleks mustvalgel nimetatud, ilma et see töö oleks tema eest ära tehtud.

H. C. Anderseni puhul on niisiis eriline see, et ta pole traditsiooniline kirjanik ega loojutustaja – püüdes alati säilitada tähenduste paljusust, loob ta performatiivseid teoseid, millest igaüks on üle iseenda tekstist, ajast ja ruumist.

Ühest küljest on need avatud ning kutsuvad lugejat üles tõlgendama ja fantaseerima.

Teisest küljest annavad need lugejale iseäralikul kombel valida mitme tõlgenduse vahel, andes samale asjale mitu perspektiivi.

Just see muudabki H. C. Anderseni loomingulise universumi nii harukordseks: see pöörab pea peale ettekujutused maailmast, mida sa arvasid tundvat – andmata samas midagi asemele. Tema jutud ei näita näpuga uuele tõele, vaid välja ääretusse, maailma imetabasusse, kus igaüks meist peab navigeerima omal jõul.

"Uppunud" aed. Foto: autori erakogu

See avaldub sellessamas muinasjutu „Printsess hernel“ mitmemõttelises lauses ja mõttekriipsus „Väikese merineitsi“ lõpus. See avaldub sõnades, mis mängivad keelega, või piltides, mida pole võimalik edasi anda. Koertes, kelle silmad on nii suured, et illustraatorid on tõeliselt kimpus ega oska nendega midagi pihta hakata. Peeglites, mis purunevad sadadeks miljoniteks, miljarditeks kildudeks – jah, kilde on rohkemgi, kui me üldse loendada oskame. Keisris, kellel pole riideid seljas, kuid kes pole ka päris alasti.

Niisamuti nagu Tobe-Hans mõistis, et asju võib näha ka uuest vaatenurgast, et hierarhiad ei ole igavesed ja et me võime muuta oma perspektiivi ja suhet maailmaga, liigub H. C. Andersen inimliku kujutlusvõime piirimaile. Kohta, kus ettekujutused maailmast lõhki käristatakse, et saaksime seda uue pilguga vaadata.

Selles mõttes on H. C. Andersen kirjanikuna väga kaugel staatilistest piltidest, mida temast endast ja tema teoste väljaannetest ikka ja jälle reprodutseeritakse. Eriti kaugel on ta muuseumiinstitutsioonist kui sellisest, sest kui H. C. Anderseni universum võimaldab meil taasluua sideme maailmaga, milles me elame – osutades perspektiividele, mis asuvad keskklassi või võib-olla üleüldse inimese silmapiirist kaugemal –, siis muuseum kui institutsioon teeb hoopis vastupidist.

Selle asemel et siduda inimest maailmaga, kujundab muuseumi vorm implitsiitselt inimesest suveräänse olendi, kes on tõstetud kõrgele ümbritseva kohale – nii ajas kui ka ruumis. Sest iga muuseumi süda on kogu, mis on loodud just nimelt selleks, et hallata esemeid, rebides need lahti algsest ainelisest, ühiskondlikust, sotsiaalsest ja ajaloolisest kontekstist ning korrastades neid näitusel mõtestatult.

Nii võivad muuseumid olla küll täis asju, kuid tegelikult on keskmesse paigutatud inimene kui suveräänne kõige mitte-inimliku haldaja. Inimene – selle all mõeldakse muidugi lääne inimest või seda, keda võiks ehk nimetada ka keskklassi esindajaks – see, kelle muuseum asetab oma ühiskonnakäsitluse tippu.

See pole problemaatiline ainult H. C. Anderseni puhul, vaid mõelda tuleks ka märksa olulisemale – sellele, kuidas meie, inimesed, saaksime elada siin planeedil jätkusuutlikult ja seda pöördumatult kahjustamata.

Muuseumil kui institutsioonil sellele küsimusele vastust pole. Isegi kui H. C. Andersen ei anna meile konkreetseid vastuseid, osutab tema looming väljapoole, kogukonna ja hoolimise kui võimaluse poole – kui me tahame seda näha. Tema muinasjutud pole lihtsalt jutustused. Need on harjutused, mis aitavad näha kaitsetut, tõrjutut ja tähelepandamatut. Need on harjutused, mis aitavad näha maailma muudest vaatenurkadest peale meie endi oma.

Kõik need äratundmised H. C. Anderseni ja tema loomingu kohta panevadki aluse uuele H.C. Andersens Husile, mis avatakse 2021. aasta keskel. Kui vana maja tegutses, nagu juba mainitud, klassikalise eluloomuuseumina, lähtub uus maja tervikmulje kontseptsioonist, kus maastik, arhitektuur ja näitused käsikäes lasevad külastajal kogeda H. C. Anderseni loomingut.

Seetõttu on uus hoone ka algusest lõpuni läbi mõeldud. See ei lähtu muuseumitraditsioonist ega mingist kindlast meelelahutustraditsioonist. Pigem lähtub see H. C. Anderseni enda väärtustest ja kirjanduslikust tehnikast, mida ta kasutas oma erilise universumi ja selle iseäraliku mõõtme loomiseks ja alalhoidmiseks.

Kui uus maja ei peaks rääkima ainult H. C. Andersenist, vaid ka H. C. Andersenina, tuleks nii arhitektuuri kui ka näituste lähtepunktiks seada kahtlemata just muinasjuttude endi peened vahendusstrateegiad. Muinasjuttude puhul pole nimelt vaja moekaid pedagoogilisi võtteid ega vahendamiseks eristrateegiaid. Nii nagu kinnitab H. C. Anderseni ekspert ja pedagoogikaprofessor Klaus P. Mortensen, on pedagoogika juba muinasjuttudesse sisse kirjutatud. Seetõttu on uue maja arendamine tähendanud ka arupidamist selle üle, kuidas kohandada ruume ja luua elamusi, mis võimaldavad Andersenil ja tema loomingu erilisel suhtel maailmaga maksvusele pääseda.

Normaaljuhul oleks seda sorti suurehitus alanud arhitektuurivõistlusest. Sellega oleksid arhitektuurilised raamid paigas, seejärel määratletaks vahendusvõtted ja -strateegiad. Viimasena valataks neisse vormidesse sisu – meie puhul siis H. C. Andersen.

Seda laadi lineaarne liikumine on aga vägagi pärssiv, sest surub mateeria vormidesse, mis ei pruugi olla kuidagi seotud mateeria enda vormitavusega.

Nii saigi normaalne kujundusprotsess jämedalt öeldes pea peale pööratud ning uut maja mõeldi seestpoolt väljapoole, mitte väljastpoolt sissepoole.

See tõi kaasa hulganisti põnevaid arutlusi teemal, missuguseid ruumilisi põhielemente peaks hõlmama üks muinasjuturada: kas kõver on muinasjutulisem kui sirgjoon? Kas muinasjutt on eskapistlik ruum, mis on ümbritsevast ära lõigatud, või on see läbipaistvana meie maailmaga seotud? Kas selle maailm on orgaaniline või konstrueeritud?

Need küsimused tõid kaasa H. C. Anderseni erilise loomeprotsessi analüüsimise ja arutelu, kuidas oleks võimalik seda ümber valada üldistavateks struktuurideks. Analüüsi tulemus viis sisukonkursini. Alles lõpuks jõudsime arhitektuurivõistluseni.

Visualiseering hekkide süsteemist. Foto: autori erakogu

Sellel äraspidisel protsessil on olnud kolm olulist tagajärge.

Esiteks loodi kujundus- ja arendusprotsess, mida iseloomustas pigem pidev vastastikmõju kui lineaarsus ning mis kujutas endast pigem katkematut suhet kui teadmistepakkide ülekandmist ühelt spetsialistilt järgmisele. Selles mõttes on uus H.C. Andersens Hus vastuolus ka tööstusühiskonna ettekujutusega tootmisprotsessidest.

Nii nagu ütles arhitektuurivõistluse võitja Jaapani tipparhitekt Kengo Kuma, leiab siit vastuolu ka Euroopa ideega arhitektist kui geeniusest, kes loob teose – kohast või sisust olenemata –, et see hiljem paigutada maailma kõigile imetlemiseks.

Selle asemel on esikohal just seosed. Arhitektuur, mis loob seoseid, nii inimeste endi kui ka inimeste ja maailma vahel. Arhitektuurist saab sel moel otsekui muusika: kogemuste jada, mis kasvab välja sisust ja kohast ning võimaldab seda taasavastada.

Peasissepääsu visualiseering. Foto: autori erakogu

Teiseks on tagurpidine protsess toonud kaasa ka struktuuri, mis nagu H. C. Anderseni muinasjuttudeski pole vana tuttav lineaarne protsess, kus kantakse edasi teadmisi ja esitatakse autoriteetseid seisukohti.

Kirjandusprofessor Jacob Bøggildi sõnul räägime siin pigem universumist, mis on arabeskina pidevas arengus ja muutumises: metsikult vohavad vormid, mis loovad hierarhiata, keskmeta ruumi.

Siin puudub moraal ja moralist, puudub hierarhia lapse ja täiskasvanu või kultuuri ja looduse vahel. Selle asemel on mitme vaatenurgaga ekspositsioon, kus esemed, taimed, loomad ja inimesed on omavahelises seoses, sõltuvad ja mõjutatavad. Samamoodi on protsess loonud võimaluse pidevaks koostööks arhitekti, näituse kujundajate ja muuseumi vahel, ühiseks kõlapinnaks alati H. C. Andersen.

Kolmandaks on tagurpidine protsess loonud pinnase selleks, et väljast sissepoole vormistamine võiks väljendada H. C. Anderseni mõtteid, väärtusi ja loomepraktikat. Mitte enam kõrgelaubaliste intellektuaalsete mõtteharjutustena, väljaöeldud sõnade kaudu, vaid konkreetse kehalise kogemusena viibida ilma kindla keskmeta maailmas, kus igaühel tuleb leida oma tee.

Keskse aia visualiseering. Foto: autori erakogu

Olla teel, muutuses. Igatseda. Et kõige väiksem peegeldub kõige suuremas.

Et maailm on palju suurem ja rikkam, kui me arvame – täis hääli, millest igaühel on asjadele oma vaatenurk.

Lühidalt: konkreetse kehalise kogemusena mitmetähenduslikkusest ja saladusest. Just nagu Anderseni loomingki.

Väikese Merineitsi toa visualiseering. Foto: autori erakogu

Tõlkinud Kadi-Riin Haasma

Viited