Hiiumaa on Helgi Põllo elu ja armastus
Eesti Vabariigi aastapäeval tunnustas president ka muusuemitöötajaid. Valgetähe IV klassi teenetemärgi sai Hiiumaa muuseumi teadur Helgi Põllo. Naine, keda võib liialdamata nimetada parimaks Hiiumaa tundjaks.
Kassari poolsaare rannakarjamaa madalate kadakatega, mille taustal loksub meri, on ideaalne elukoht Helgi Põllole – läbi ja lõhki hiidlasele, Hiiumaa tundjale ja tutvustajale. Tal on selja taga 45 aastat tööd Hiiumaa muuseumis teaduri, peavarahoidja ja teadusdirektorina, ta on kirjutanud palju uurimusi ja teoseid saarega seotud teemadel, juhtinud lugematul arvul ekskursioone, koolitanud muuseumitöötajaid.
Müstilise ornamendiga tinast pussituped
Praegu, pensionärina, on Helgi Põllo ametikoormust vähendanud. „Nüüd on mul aega tegelda sellega, mis mulle meeldib!” on ta ise rahul. Seda ta teebki, olles otsustanud lõpuks valmis kirjutada põhjaliku teose Hiiumaa rahvarõivastest.
„Lõpetasin Tartu Ülikooli 1979. aastal etnoloogina ja Hiiu naise rahvarõivad oli mu lõputöö teema,” ütleb Helgi. „See teema on teiste tööde all pidevalt südames olnud ning olen aastate jooksul palju materjali juurde leidnud. Nüüd tahan kirjutada rahvarõivastest ajaloolase vaatenurgast, mis on mulle endale huvitav: mis on näiteks troi või murumüts, kust midagi pärineb ja mida tähendab, mitte anda pelgalt juhiseid rahvariiete valmistajatele.”
Nii näiteks ei kanna Hiiumaa naised seelikul kirivööd, vaid palju vanemat neetidega nahkvööd, mida ehib tinatupega väike puss. „Tinast noatuped olid ilmselt kasutusel juba keskajal, aga meie 19. sajandi omad on kaunistatud põnevate ornamentidega, mille sarnaseid pole kusagilt mujalt Eestis teada. Olen käinud ka Põhjamaade muuseumides ning midagi sarnast leidsin hoopis laplaste trummidel.”
Helgi Põllo on mõlemat liini pidi hiidlane, ent tunneb end rohkem kuuluvat isapoolsesse, karmi Põhja-Hiiumaa Reigi kihelkonda. Ta räägib, et seal oli nuga naisele eluliselt vajalik. Isegi sel määral, et vanasti olla läinud mehelemineku sooviga naised kiriku juurde, vööl tühi noatupp. Ja kui leidus mees, kes teda naiseks võtta tahtis, pani see oma noa naisele vööle.
„Olen Reigi patrioot,” kinnitab Helgi. Juba 1980. aastate lõpus tegi ta endale ka täiskomplekti Reigi kihelkonna rahvarõivaid. See on nagu näidiskomplekt, mille iga detail on täpselt paigas. Kui Helgi Põllost sai 2016. aastal parvlaeva Leiger ristiema, ka siis olid tal tähtsal tseremoonial seljas need rahvarõivad.
Kus on Barclay de Tolly monument?
Helgi Põllo lapsepõlvekodu on Lauka külas. Temast räägitakse, et juba väikesena oli ta külla tulnud sugulastelt pinninud: mis teie siis tegite, kui te lapsed olite? Ajaloohuvi toetas ka kool, kus direktor Tiit Petersoo tegi kodulooringi.
„Hiiumaa muuseum loodi 1967. aastal,” meenutab Helgi. „Algul polnud veel korralikku näitust, vaid mitu toatäit vana kraami. Nii põnev oli seal vanavara sees olla!”
Siis ta veel ajalooõpingutele ei mõelnud. „Kodu-uurimine köitis mind, poliitiline ajalugu pole kunagi huvitanud,” põhjendab naine ise. Põhjus oli ka selles, et isa pere oli küüditatud Siberisse ja vanaisa jäigi sinna. Niisiis, kodus erilist ajalooarmastust polnud ja Helgi kahtles, kas ta tahab seda õppida n.ö nõukogude soustis.
Aga ikkagi ristusid ta teed ajalooga. Tartu Ülikoolis hiidlaste elatusallikaid ning toimetulekut uurinud Hugo Puss vajas küsitlejaid. Õpetajad soovitasid Helgit ja tüdruku tööga jäädi rahule. Edasi saadeti ta kodu-uurijate vabariiklikule kokkutulekule, hiljem tutvustati Tallinna ajalooinstituuti ning see kõik ergutas huvi ajaloo vastu.
„Sain aru, et ajalooga saab tegelda ka Nõukogude Eestis,” tõdes ta ning läks ülikooli sisseastumiseksamitele. Kuigi koolilõpu ja sisseastumiseksamite hinded olid väga head, ei läinud kõik viperusteta. „Pidin rääkima 1812. aasta sõjast. Rääkisin kõik õigesti ära, aga kui õppejõud küsis, kus on Barclay de Tolly mälestusmärk, ma ei teadnud. Siis õppejõud näitas aknast,” muigab naine.
Etnograafia suuna valinute põhiliseks õppebaasiks sai Eesti Rahva Muuseum. Seal sai ta palju uurida, lugeda, ning tuttavaid, kellega tehakse koostööd siiani.
Kiiktoolid ja tuulelipud
Enne ülikooli lõpetamist tuli otsustada, millele oma teadustegevuses keskenduda. „Tundsin, et mul on palju teadmisi, aga need on pealiskaudsed. Imetlesin inimesi, kellel on süvateadmised, ja arutlesin, mis oleks see n.ö minu asi, mida uurida. Lõpuks mõtlesin selgeks, et see, millest kõige rohkem tean, on Hiiumaa, ja tulin siia tagasi,” põhjendab Helgi Põllo, miks ta pärast ülikooli edukat lõpetamist kaugemat ja kõrgemat karjääri otsima ei läinud. Nüüdseks pole vist ühtki Hiiumaaga seotud valdkonda, mida ta uurinud poleks.
Olen alati püüdnud leida seda, mis on Hiiumaal erilist.
Helgi Põllo
„Olen alati püüdnud leida seda, mis on Hiiumaal erilist,” toob ta esile. Nii on ta uurinud näiteks Hiiumaale omaseid laiaistmelisi kiiktoole, kuhu mahub 2-3 inimest.
Ta on kirjutanud Hiiumaa tekstiilidest ja käsitööst – heegelpitsidest, kindamustritest, ehetest jpm. Tal on pooleli uurimustöö Hiiumaa tuulelippudest. Ta on uurinud Hiiumaa eri valdade ja külade lugusid ning viib läbi paikkondlikke ekskursioone.
Helgi Põllot rõõmustab, et aastate jooksul on tal õnnestunud saada Hiiumaa kohta teada väga palju uut ja põnevat. „Näiteks vana Hiiumaa komme kirjutada söega uksele aastanumber – kust see tuleb? Baierimaal käies avastasin, et see on sealne katoliiklaste komme. Katoliiklus lõppes juba 16. sajandil, aga jäljed on Hiiumaal siiani alles! Kui saan uusi teadmisi, hakkavad asjad järjest enam lugusid rääkima ja see on hea tunne, kui pusle kokku saab!”
Kui mingi Hiiumaaga seotud teema õhus on, hakkab Helgi sellega tegelema. „Kui keegi midagi küsib, asun ise uurima, et talle vastata, ja mida enam uurin, seda põnevamaks läheb. See annab võimaluse oma teadmisi täiendada ja kogu aeg tunnen, et arenen!”
Kõige alus on arhiivid, fondid ja kogud
45 aasta jooksul, mil Helgi Põllo on muuseumis töötanud, on muuseumimaailmas palju muutunud. „Inimesed ei suuda enam lugeda,” ütleb ta. „Tekstid muuseumis peavad olema lühikesed, lugeda soovitakse QR-koodiga või kuulata audiogiidi juttu. Kõik peab olema kättesaadav kiirelt, süvenemist on järjest vähem.”
Ta lisab, et noored ei lähe enam raamatute juurde. Nad eeldavad, et kogu vajalik info saadakse kätte guugeldades. Tegelikult on otsinguportaalides palju kordavaid tekste. Muidugi saab sealt üht-teist teada, kuid kaugeltki mitte kõike.
Inimesed ei suuda enam lugeda. Tekstid muuseumis peavad olema lühikesed, lugeda soovitakse QR-koodiga või kuulata audiogiidi juttu. Kõik peab olema kättesaadav kiirelt, süvenemist on järjest vähem.
Helgi Põllo
Noortel pole enamasti veel sügavat ajaloohuvi. See tuleb vananedes, kui hakatakse otsima oma juuri ning tekib soov jäädvustada ka enda ajalugu. „Hea, et meil on arhiivid ja kogud täis varem talletatud asju, siis on huvilistel, millele oma otsingutes toetuda,” toob ta välja.
Helgi võrdleb, et muuseumide külastatavuse numbrite püüdmine on kaasajal raskem kui aastakümnete eest. Muuseumid lugesid külastajaid ka nõukogude ajal, kuid siis oli see vähem survestav. Piletid olid odavad, muuseumi tehti kollektiivseid külastusi, külastajate arvu tõstsid pioneerid, šefid ja nõukogude sõdurid. „Hiiumaa oli siis kinnine tsoon, siia said tulla ainult turismigrupid, kelle programmis oli alati ka muuseum,” lisab ta.
Elupõline muuseumitöötaja toob välja, et muuseumid vastutavad seal säilitatava riigi vara eest ning et kõige olulisemad on siiski arhiivid ja kogud.
„Külaliste püüdmiseks teeme lasteprogramme, huviklubisid, salongiõhtuid ja muud sarnast. Meilt tahetakse, et muuseumitöötajad tantsiks ja laulaks ja vahendaks. Muuseumitööd hinnates kiputakse unustama, et eelkõige peab olema arhiiv ja kogu, muidu pole võimalik ei tantsida, laulda ega vahendada,” rõhutab Helgi Põllo.
FAKTID
- Helgi Põllo on ajaloolane, Hiiumaa ajaloo ja omakultuuri uurija.
- Ta sündis 1956. aastal Hiiumaal ning lõpetas 1979. aastal Tartu Ülikooli ajaloo eriala. Samast aastast töötab ta Hiiumaa muuseumis, kus kannab teaduri ametinimetust.
- Helgi Põllo on giid, lugude looja ja jutustaja. Ta on varem pälvinud Hiiumaa teenetemärgi, rahvakultuuri aastapreemia, pärandihoidja ja aasta parima muuseumitöötaja tiitli.
- 2016. aastal sai Helgi Põllo parvlaeva Leiger ristiemaks.
- Lisaks sellele, et ta on väga lugupeetud kodusaarel, ulatub tema kuulsus Hiiumaa tundja, muuseumieksperdi ja koolitajana üle Eesti.
- Ta on pidanud ettekandeid ka paljudes paikades üle maailma, tutvustades Eesti muuseume.
