Iga eksponaat muuseumis on mu lemmik, sest igaüks neist räägib minu rahva ajaloost
Näitus “Vapruse nägu. Azovstali alistumatud kaitsjad” toob meieni nende meeste ja naiste vapruse, visaduse ja murdmatu vastupanu lood, kes 2022. aasta kevadel Azovstali terasetehases peaaegu täielikult ümberpiiratuina tõrjusid 86 päeva Vene vägede rünnakuid. Näituse saamisloost, muuseumide olukorrast Ukrainas täna ja nende rollist sõjas olevas ning sõjajärgses ühiskonnas kõneles Ukraina Riikliku Ajaloomuuseumi kuraator Anton Bohdalov.
Näitus „Vapruse nägu. Azovstali alistumatud kaitsjad” avatud Krulli kvartalis kuni 5.10.2025.
Kerttu Männiste: Näitus Azovstali kaitsjatest (“Azovstal. Uued tähendused”) avanes Ukraina Riiklikus Ajaloomuuseumis 24.02.2023. Milline oli näituse ettevalmistusprotsess? Mille poolest selle näituse ettevalmistus erines teistest projektidest, mida olete kureerinud? Milline oli publiku vastuvõtt?
Anton Bohdalov: Algusest peale oli idee korraldada fotonäitus Dmytro Kozatskyi töödest. Ta avaldas internetis fotod, mis olid tehtud Azovstali lahingute ajal. Sel ajal toimus meie muuseumi naabruses tänaval projekt, kus räägiti lahingutes hukkunud Azovstali kaitsjate lugusid. Otsustasin sinna minna ja proovida leida Dmytro Kozatskyi kontakte. Seal kohtusin ma Vira Lytvynenkoga, Mariupolis hukkunud Vladyslav Lytvynenko emaga. Tema asutas organisatsiooni “Süda väljaspool”, mis ühendab Mariupolis hukkunud kangelaste vanemaid. Rääkisin talle näituse ideest ja pakkusin välja, et näitusel võiks jutustada sõdurite lugusid. Sellest kasvas järgmine mõte. Ukraina Ajaloomuuseum, kus ma töötan, eksisteeris ligi 70 aastat nõukogude narratiivide raamistikus ning vastavalt sellele täiendati ka muuseumi kollektsiooni nõukogude kogumispoliitika alusel. Nende aastate jooksul koguti perioodiliselt esemeid Azovstali ajaloo kohta. Tol ajal oli eesmärgiks näidata nõukogude tööstusgigandi võimsust. Seetõttu seostus Azovstal varem peamiselt tööstusega. Kuid need on selle paiga vanad tähendused. Tänase sõja sündmuste tõttu seostub Azovstal nüüd kõigi jaoks Ukraina sõdurite kangelaslikkusega. Otsustasime ühendada need kaks teemat: Azovstali ajaloo ja langenud kangelaste lood. Näitusel on vitriinid, kus on peamiselt nõukogudeaegsed esemed ettevõtte ajaloost – need on meelega ilma valgustuseta ja pealt määrdunud. Nende sisu nägemiseks peab neid spetsiaalselt valgustama. Kogu tähelepanu on suunatud langenud kangelaste lugudele. Näituse koosneb kahest osast: mälestussaalist, kus on üle 300 foto ja loo hukkunud kaitsjatest, ning esemete saalist, mille keskosas asub kunstnik Andrei Shostaki loodud seinamaaling. Peaaegu iga näitusetuur kulgeb väga emotsionaalselt. Sageli ei suuda külastajad pisaraid tagasi hoida. Memoriaali osas on alati lilli. Sinna tulevad pidevalt hukkunute lähedased. Sageli ei ole neil oma hukkunute kehasid ja seega ei ole neid ka maetud. Näitus on ainus koht, kuhu nad saavad tulla neid meenutama. Mõnikord ei maeta oma hukkunuid lootuses, et neile luuakse ühine riiklik mälestusmärk. Nii palju kui mina tean, ei ole selle loomiseks siiani millegipärast praktilisi samme tehtud.
Vladyslav Volodymyrovych Lytvynenko isiklikud esemed ja lugu.
KM: Mis on peamised erinevused olla kuraator tavatingimustes ja olla kuraator sõjas olevas kultuuriruumis?
AB: Sõjaajal kuraatoriks olemine tähendab rohkem väljakutseid. Praktilisest küljest korraldame me perioodiliselt ekspeditsioone deokupeeritud aladele ja valime seal esemeid, mis muutuvad hiljem eksponaatideks. Näiteks Butšas ja Irpinis otsisime eksponaate kehadelt ära rebitud jäsemete kõrvalt. Need esemed said aluseks esimesele näitusele muuseumis, mis avati 2024. aasta mai lõpus. See on ka emotsionaalselt väga raske, sest sõja tragöödia, mida mu kodumaa läbi elab, puudutab iga ukrainlast.
KM: Ukraina muuseumid on sõja aastatel jätkanud väga aktiivset näitusetegevust. Millised need näitused on: millistel teemadel, milliste eksponaatidega? Millised on üldse majanduslikud, olmelised jm võimalused näituste loomiseks?
AB: Selle aja jooksul on Ukraina Riiklikus Ajaloomuuseumis avatud 15 näitust. Viis neist puudutavad otseselt või kaudselt tänase sõja teemat. Need räägivad Kiievi oblasti deokupeerimisest, Azovstali kangelastest, Jahidne okupeerimisest, Ukraina ja Venemaa suhetest viimase 33 aasta jooksul ning satelliidist, mis osteti annetuste abil ja edastab täna luureandmeid. Lisaks neile on muuseumis avatud väljapanekud eelkristlikest uskumustest, relvade ajaloost, Ukraina lipu ajaloost, Ukraina dissidentidest ja inimõiguslastest, Euroopa mõjudest Ukraina argielule 19. ja 20. sajandi alguses ning näitus Ukraina moekunstnikust. Võimalused näituste loomiseks on minimaalsed. Täiemahulise sõja esimestel aastatel oli muuseumil keelatud raha kulutada muuks kui esmavajadusteks (elekter, turvalisus, palk). Näiteks, kui tekkis idee luua seinamaaling, otsisin kunstnikku, kes oleks nõus seda tasuta tegema. Andrei Shostak, keda mulle soovitati, nõustus. Ta tuli Rõõvnõst (Rivne) Kiievisse ja elas töötamise ajal minu kodus.
Näitus „Vapruse nägu. Azovstali alistumatud kaitsjad”
KM: Aina rohkem räägitakse muuseumide rollist vaimse ja emotsionaalse heaolu toetamisel. Kas Ukraina näited toetavad neid teooriaid: kas kultuuripärandi säilitamine ja vahendamine omab tuntavat mõju heaolule?
AB: Kiievis viibib praegu palju ümberasustatud inimesi rinde- või okupeeritud aladelt. Need inimesed külastavad sageli muuseume. Üldiselt on meie muuseumi külastatavus jäänud sõjaeelsele tasemele. Nädalavahetustel on muuseumi külastatavus suur. Sõja ajal on kultuuriasutused paigad, kus saab hetkeks tähelepanu kõrvale viia ja eemalduda karmist argireaalsusest. Näiteks pärast Teist maailmasõda saavutasid erakordse populaarsuse teatrid. Ka täna on Ukraina teatrites piletid välja müüdud mitmeks kuuks ette – neid on väga raske saada.
KM: Kuidas on sujunud koostöö kultuuripärandi professionaalidega Eestis? Kuidas toimus selle konkreetse näituse korraldamine Eestis?
AB: Tallinnas avatav projekt on kultuuripärandi kriisihalduse eksperdi Linda Lainvoo teene. Ta on erakordne inimene ja selle projekti eestvedaja. Me oleme talle selle algatuse eest südamest tänulikud. Samuti tegime viljakat koostööd Sander Jürissoniga. Kõik projektiga seotud küsimused lahendati alati väga kiiresti. Eriline tänu kuulub ka Eesti saatkonnale Ukrainas, kes hoolitses eksponaatide transpordi eest.
KM: Muuseumiprofessionaalidena me väga väärtustame ja armastame oma hoolealuseid kogusid. Samas otsese ohu ja konflikti korral eelistaksin mina isiklikult, et kõik inimesed, kellel on sõjaline ettevalmistus (sh vabatahtlikud, nagu Kaitseliit), kaitseksid riiki, mitte ei aitaks hoidlas maale pakkida. Milleks peaks seega valmis olema üks muuseumitöötaja?
AB: Tänaseks kaitseb 12 meie muuseumi töötajat, relv käes, Ukrainat sõjas Vene okupantide vastu. Tänapäeval on kultuuripärandi säilitamine äärmiselt oluline. Vene okupatsiooniväed rüüstavad muuseume pärast territooriumide hõivamist ja viivad eksponaate Venemaale (nagu juhtus näiteks Hersonis). Seetõttu on tähtis võimalike ohtude korral sellist tegevust ennetada. Muuseumis, kus mina töötan, mängis evakueerimise protsessis otsustavat rolli inimlik tegur. Ainult osa töötajaist tuli 24. veebruaril tööle. Iga päevaga jäi neid järjest vähemaks. Mina ise naasin muuseumisse 3. märtsil, kui mu pere suundus Saksamaale. Nendel päevadel viibis muuseumis kuni 10 inimest. Tuleb märkida, et meie muuseumil on suurim kogu Ukrainas – see koosneb 800 000 esemest. Meie ülesandeks oli evakueerida kõige väärtuslikumad museaalid.
Näitus „Vapruse nägu. Azovstali alistumatud kaitsjad”
KM: Kuidas on Teie kolleegid/muuseumitöötajad kohanenud olude ja ohtudega?
AB: Sellele küsimusele on raske vastata. Igaüks on kohanenud omamoodi. Kahjuks on sõjast saanud argipäev.
KM: Milline on külastajate ja laiemalt ühiskonna suhtumine muuseumidesse sõja tingimustes? Kas ja kuidas on sõda neid suhtumisi mõjutanud?
AB: Huvi kultuuriasutuste töö vastu on suurenenud. Kasvanud on ka väliskülaliste huvi, kes püüavad mõista tänase konflikti juuri ja Ukraina–Vene suhete ajalugu.
KM: Ehkki ma ka ise nimetasin sõja kestuseks 1170 päeva, on sõda tegelikult kestnud alates 2014. aastast ja nendele sündmustele on pühendatud juba mitu muuseumi: Maidani Muuseum Kiievis, ATO (Terrorismivastane operatsioon) muuseum Dnipros, Taevase sadakonna muuseum Ivano-Frankivskis. Seejuures on need muuseumid välja kasvanud kodanikuinitsiatiivist ja aktivismist ning alles edasises protsessis institutsionaliseerunud. Kas see kodanike ja kogukondade aktiivsus on näha ka praeguste näituseprojektide ja pärandi säilitamise protsessis? Kas inimesed on valmis osalema ja panustama muuseumide ja mäluasutuste tegevusse?
AB: Võin tuua näiteks väikese Moštšuni asula, mis asub Kiievi piiril. See on lähim punkt Kiievile, kuhu venelased jõudsid. Seal hukkus üle 100 Ukraina kaitsja. Lahingupaika tekkis rahva algatusel mälestusmärk. See initsiatiiv hakkas edasi arenema ning tänaseks on vastu võetud esialgne otsus luua sinna Kiievi kaitse muuseum. See on positiivne näide, kuidas tavakodanike algatus võib kasvada muuseumi loomiseks.
KM: Eesti Sõjamuuseumi juhtlause on „Muuseum – sõja õige koht“. Kas sõdu käsitlevatel näitustel/muuseumidel on koht tuleviku kultuuriruumis? Kas sõda on osa kultuuripärandist?
AB: Sõda on osa kultuuripärandist. Sõjamälu säilitamine on oluline rahvusliku identiteedi kujundamisel ja kogemuste edasiandmisel tulevastele põlvkondadele. Sõjast rääkimine võib õpetada noortele kriitilist mõtlemist, mineviku analüüsimist ja rahu hindamist.
KM: Milline on muuseumide roll ühiskonnas, mis on sõjas? Aga muuseumide roll ühiskonna taastamises pärast konflikti lõppu?
AB: Muuseumide roll sõja ajal ei seisne mitte ainult mineviku säilitamises, vaid ka aktiivses osalemises praeguses hetkes. Sõjaolukorras muutuvad muuseumid mitte ainult ajaloo hoidlateks, vaid elavateks mälestuse, vastupanu, kultuuri ja hariduse keskusteks. Peamised ülesanded sel ajal on: rahvusliku mälestuse säilitamine, sõja sündmuste dokumenteerimine reaalajas, Venemaa desinformatsioonile vastuhakkamine, psühholoogiline tugi kui teraapia meetod kannatanute jaoks. Sõja ajal ja pärast selle lõppu mängivad muuseumid üht võtmerolli. Mitte ainult mälestuse säilitamise kohana, vaid ka ruumina ümbermõtestamiseks, mälestamiseks ja rahvusliku identiteedi loomiseks.
Слава Україні! Героям слава!
Anton Bohdalov
Ajaloolane, Ukraina Riikliku Ajaloomuuseumi Ukraina iseseisvuse ajaloo osakonna juhataja.
Muuseumis töötanud alates 2008. aastast.
Ligi 20 muuseumikogude uurimist ja Ukraina tänapäeva ajalugu käsitleva teadusartikli autor.
Arvutake näituseprojektide kuraator.
Ukraina Riikliku Ajaloomuuseumi, Eesti Sõjamuuseumi ja Vabamu koostöös valminud näitus “Vapruse nägu. Azovstali alistumatud kaitsjad” on avatud kuni 5. oktoobrini 2025 Krulli kvartali sepikojas.
Isikunimede puhul on kasutatud rahvusvahelist transkriptsiooni, et huvi korral oleks hõlpsam nende isikute kohta otsida infot rahvusvahelisest meediast. Kohanimede ja institutsioonide puhul on kasutatud eestikeelset nimekuju.
