// Haridus

Iga kriis sunnib arenema

Helene Uppin Eesti Meremuuseum

Distantsõpe tuli ja raputas. Pidime üle vaatama ja ümber hindama oma harjumuspärased õpetamismeetodid ja suhtlusstrateegiad õpetajatega. Suur osa õppetööst on toimunud paljude kuude vältel peamiselt veebis ning isegi siis, kui koolid on avatud, toimub põimõpe, hajutamine ja pidev riskide maandamine

Muuseumiõpetajad pille kotti ei toppinud, algas kibe digitaliseerumine, loov leiutamine ja kooliõpetajate veenmine, et veebi teel muuseumis õppimine on hea mõte. Ligi kaks aastat kestnud olukord on andnud ka koolidele tohutu tõuke, et ümber mõtestada oma arusaamad õpikeskkonnast, õpilastest ja õppimisest üleüldse.

Minuga jagasid mõtteid muuseumiõpetajate ühisõppes aktiivselt kaasa löönud Jana Paju (Energia Avastuskeskus), Marleen Soosaar (Eesti Tervisemuuseum), Liisi Selg (Eesti Ajaloomuuseum) ning Aet Laast (Tallinna Linnamuuseum).

Miks muuseumiõpetajad omavahel kogemusi hakkasid jagama?

Kohe 2020. aasta kevadel oli selge, et on vaja seljad kokku panna, et üldhariduskoole toetada. Liisi: „Soov oli pakkuda muuseumide vaimset ja vaimukat õppevara haridustegevuse toetamiseks. Välja kasvas aga hoopis pikaajalisem ja põhjalikum koostöö muuseumikolleegide vahel – muuseumiõpetajate kogukonna kogemuste vahetus.“ Muuseumiõpetajate ühised kogemusseminarid toimusid nii 2020. aasta kui ka 2021. aasta kevadel.

2021. aasta kevadeks olid muuseumiõpetajad digielus juba mõnevõrra karastunud. Marleen meenutab: „Esimeste digitundide ettevalmistamisel suhtlesime peamiselt õpetajatega, mis innustas ja ilmselt ka kohutas tundmatuses ringi kobajaid. Sai liikuda koos lahenduse poole. Järgmine, 2021. aasta kevad läks palju lihtsamalt. Olukord oli juba tuttav ja toetas see, et sai rohkem suhelda nii muuseumitöötajate kui ka õpetajate ja õpilastega. Muuseumi õpiveebi loomiseks osalesime koosloomes õpetajate ja TLÜga, tegime õpetajatega mitmeid Zoomi-intervjuusid, tänu sellele saime oma sihtrühma paremini tundma.“

Omavahelisele koostööle ergutas muuseumiõpetajaid muu hulgas ka üksildus, abitus ning soov parimaid tavasid kaardistada, et natukenegi kiiremate sammudega distantsõppe väljakutsetega toime tulla. Kuna aja- ja ajuressurss on piiratud, taheti vältida jalgratta leiutamist ja jätkata sealt, kuhu tublimad kolleegid juba olid jõudnud. Jana: „Tööriistad-keskkonnad on professionaalsete mahtude juures tihti siiski tasulised ning ei ole mõtet meeletut hulka tellimusi teha, et hakata katse-eksituse-meetodil välja peilima, mis tegelikult sobib või mitte.“ Teine praktiline küsimus oli digitaalse õpisisu müük ja hinnastamine – kui just rahastusprojektidega tuge ei olnud, tuli digikülastuse vajalikkuses veenda õpetajaid ja õpilasi ning vajalike vahendite soetamise vajalikkuses muuseumi juhtkonda.

Millised distantsõppe kitsaskohad vajavad muuseumihariduses endiselt lahendamist?

Muuseumides ja külastuskeskustes puudub tihti haridustehnoloogiline ja IT-tugi ning ressursid, et vajalikke vahendeid tehnoparki soetada. Paljud muuseumiõpetajad pidid kasutama oma isiklikke seadmeid ning maadlesid kõikuva wifiga. Aet: „Distantsõppe tingimustes joonistus ilmselt igal pool välja see, kas muuseumis on tehtud tehnilisi ja haridustehnoloogilisi arendusi või mitte. Koolis on selles suhtes palju parem olukord. Igas koolis on ametis IT-tugi ning kasutusel erinevad veebikeskkonnad ja platvormid.“

Õpetajatel ei pruugi olla teadlikkust ega valmisolekut digitundi broneerida. Puudub ka harjumus digitaalse õpisisu eest tasuda, kuigi muuseumile võib digisisu loomise hind olla isegi suurem kui tavalisel muuseumitunnil. Siinkohal on eriti oluline silmas pidada, et põhiharidus peakski olema õpilasele tasuta, kuid rahastusmeetmed katavad muuseumis õppimist ebaühtlaselt ning kultuuriranitsa idee pole samuti teostuseni jõudnud. Jõudu annab teadmine, et muuseumiõpetajate hinnangul jäid õpetajad ja õpilased digitundidega valdavalt väga rahule – loodame, et sõna levib! 

Digitundide tellimine on ebaühtlane, kvaliteeti on seetõttu raske hoida. Marleen: „Perioodil, mil muuseum ja koolimajad olid suletud, telliti tunde aktiivselt, nüüd on see vaibunud. Kuid digitunnid vajavad praktikat, järjepidev tegemine aitab tagada kvaliteedi ja arenduse.“ Tihti asendati digitaalse alternatiiviga just mõne rahastusprojektiga seotud tunnid.

Muuseumide haridustegevus jääb Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kultuuriministeeriumi vahelisse halli alasse. Liisi: „Kui õpetajate digioskusi koolitatakse regulaarselt ja koolides töötavad haridustehnoloogid, siis muuseumid ja muuseumiõpetajad on sellest täiesti kõrvale jäänud. Aga me peaksime koolidega sammuma enam-vähem ühte jalga, kui tahame haridusküsimustes kaasa mõelda ja pakkuda edaspidigi riikliku õppekavaga haakuvat muuseumiõpet.“ Ometi vähendaksid muuseumide digitunnid niigi ülekoormatud õpetajate koormust. Käesolev sügis on näidanud ka seda, et kui koolidele antavad sõnumid on ebaselged, siis muuseumid peavad hakkama saama veelgi krüptilisema infoga, eriti mis puudutab kooligruppidele pakutavaid tegevusi.

Distantsõppe suurimad õppetunnid muuseumiõpetajatele

  • Digitaalne sisu võimaldab viia muuseumikogude põnevuse rohkemate õpilasteni. Väheneb ju kulu nii sõidule kui ka planeerimisele. Jana: „Kui kõik on juba harjunud kasutama kaugtöö võtteid, siis ehk on võimalik oma virtuaalse kättesaadavuse parandamisega olla paremini kättesaadav ka kaugemal paiknevatele kooliõpilastele.“ Marleen täiendab: „Meie puhul on selge, et väljastpoolt Tallinna või Harjumaad jõuab kool muuseumi parimal juhul kord õppeaastas, kuid õppekava saame rikastada ja toetada ka veebi teel. Ei peagi distantsõppele minema.“
  • Õpilaste kaasamine digitunnis on suur väljakutse. Ekraani taha ei näe ja tihti pole kõigil lastel tehnilisi võimalusi, et pidevalt „pildis“ olla, mistõttu õpilaste sisuline kaasamine nõuab palju katsetamist ja nuputamist. Nii nagu muuseumiski, oli abi toetavatest kooliõpetajatest.
  • Digisisu loomine, arendamine ja turundamine on aja- ning ressursimahukas, sest üks suurus ei sobi kõigile. Marleen: „Sisu ei sünni iseenesest, see nõuab pidevalt tegelemist ja pühendumist, samuti head koostööd ja hoitud suhtlust sihtrühmaga. Me liigume väljapoole oma tavapärast tööviisi ja saab näha, kas see on miski, mida muuseumidelt oodatakse.“ Siinjuures võttis just suurematel asutustel kauem aega, et distantsõppe ootustele reageerida, väiksemad kollektiivid olid formaatide muutmises ja uue sisu loomises paindlikumad, isegi kui ressursibaas oli õhem. Tavapärasest suurem paindlikkus on õppimise seisukohast muidugi ainult tervitatav. Huvitaval kombel leidsid digitundide abil esmakordselt tee muuseumi õpetajad, kes polnud varem muuseumiharidust kõrgelt hinnanud, seevastu „vanad kalad“ vajasid rohkem veenmist, et ka veebis saab muuseumi ägedusest osa.
  • Eestis on palju kohalikke tarkvaraarendajaid ja teenusepakkujaid, kelle tooted sobivad hästi muuseumikeskkonda. Meie rõõmuks olid nad lahkesti valmis ka oma tooteid ja teenuseid muuseumiõpetajatele tutvustama.
  • Uus olukord sundis meid formaatidega katsetama ja sellest sündis palju säravaid õnnestumisi. Mõnel juhul leiti lõpuks ometi aega kaua sahtlis lebanud idee elluäratamiseks (Tervisemuuseumi taskuhääling „Sünaps“), teisel juhul tuli olemasolev muuseumitund digimuuta võrgupõhiseks (ajaloomuuseumi digituurid keelekümblusklassidele) ning kolmandal juhul alustati täiesti nullist päris uute koostööpartneritega, et täita lünka, mis oli ilmnenud (meremuuseumi lastele suunatud järjejutt ümarmudilast). Paljud Eesti muuseumid lõid kaasahaaravaid muuseumitunde, digituure ning muid õpiobjekte (mis on tihti leitavad ka E-koolikotist). Jana: „Eesti võiks olla katsepolügoon, kus rakendused ära testida, sest meil on palju muuseume eri valdkondades, palju leidlikke külastusjuhte ja muude ametinimetuste taga olevaid professionaale, kelle erinevate vajaduste ja ootuste ja rakenduste spekter õppetöö sisust lähtuvate meetodite spetsiifikale on lai. Lahe oleks, kui Eestist sirguks ka mõni tehnoloogiaidu selles vallas.“

Koolide ja muuseumide teisenenud vaadet digitaalsele ja füüsilisele õpikeskkonnale ei maksa käsitleda pelgalt digirevolutsioonina. Palju olulisemad on sisulised muutused: uus vaade kognitiivsele ja emotsionaalsele õpikeskkonnale, paindlikum ja individuaalsem suhtlus koolide ja muuseumiõpetajate vahel, harjumus oma õppematerjale juba eos digitaalselt kättesaadavaks teha, tõuge koolidesse rohkem rändnäitusi saata ning last but not least, muuseumihariduse spetsialistide omavaheline tugevnenud koostöövaim. Jääb vaid loota, et rõõmus ning abivalmis koosloomise ja -pusimise vaim püsiks.

Viited