// Näitused

Iidne, kuid moodne Haapsalu

Karin Paulus
Foto Tõnu Tunnel

Viimase kümnendi majandusõitseng ning eurorahade rohkus on toonud muuseumivalla osavamatele küsijatele-projektikirjutajatele õnne õuele. Euroopa Regionaalarengu Fondi ja teiste järeleaitamismeetmete abil on tehtud võimsaid ekspositsioone, ehitatud uusi muuseumimaju ja vuntsitud üles vanu, loodud on ka uusi näitusepaiku. Panustatud on nii kogukondade elavdamisse kui ka turismi edendamisse. Muuseumi sõna pigem välditakse – sest see ei mõju ju sugugi kapitalistliku eduloona – ning eelistatakse meelelahutuslikuma sisuga, kuid päris kenasti sobivat väljendit külastuskeskus.

Haapsalu linnuse taastärkamine on samuti 5,5 miljoni ulatuses abi saanud ning tänu sellele mitte ainult kosmeetiline, vaid suurejooneline ettevõtmine. Mõneti kuulub lahendus ühte ritta  Vastseliina, Paksu Margareeta, Padise ja Narva linnusega – neid kõiki iseloomustab võimsa kindlusarhitektuuri jõuline renoveerimine koos särtsaka väljapanekuga. Stilistiliselt ja maailmavaateliselt eristuvad teistest kõige ilmekamalt Haapsalu ja Padise. Mõlema ääretult sümpaatse lahenduse puhul on kõik lisatu selgelt eristatud ja materjalide abil markeeritud, kuid Haapsalu puhul on uued osised väga moodsad ja julged, Padisel aga karused ja teadlikult lihtsad. Eks võib öelda, et mõlemal laadil on ka ajaloolised eelkäijad – mõelgem kas või 1970ndate hittidele –, ühelt poolt polüesterpinnaga uste ja läikivate kobarvalgustitega Tallinna raekoda (peamine sisearhitekt Leila Pärtelpoeg) ja teiselt poolt üle Eesti põhiliselt puiduseks ja tumedaks kujundatud kindlustornid.

Kui uurisin piiskopilinnuse juhatajalt arhitektuuriajaloolaselt Kaire Toomingalt, mis on uues  püsiekspositsioonis põhilised uuendused ja hitid, pahandasin ta vist lausa ära. „Meie jaoks on linnus eksponaat number üks!“ rõhutas ta.

Lisaks rannapromenaadile ja väikelinnaidüllile on piiskopilinnus tõepoolest Haapsalu peamine  magnet. Varemeid võib imetleda otse peatänavalt, uhke vaade on ka peaväljakult ning de La Gardie linnuse juurest, lapsevanemad teavad turvaliselt müüri ja valli vahele peidetud mänguväljakut. Ometi on kõige nauditavam ikka seespool müüre – siin näeme kabeliakent, kuhu ilmuvat Valge Daam, aga eelkõige kogeme keskaja ehedust, uskumatut võimsust (mõeldes eriti ehitustehnikale ja materjali transpordile) ning muidugi ilu. Peale kontsertide, etenduste või joogafestivali on just kaunid varemed need, mis sunnivad kohalikke ja suvitajaid ikka ja jälle siia tulema. Võib ju küsida, et kui nii paljut juba väljast näeb, siis miks peaks ikkagi ostma kalli pileti ja ka muuseumi sisse astuma.

KAOS Arhitektid on rookinud välja kõik üleliigse ning jätnud 13. sajandi teisel poolel (ja muidugi  ka hiljem) rajatud linnuses alles ainult olulise. Kui enne oli keldritesse kiikamine veidi ebameeldiv – muldpõrandaga hämarates ruumides liikusid pigem kui peata kana –, siis nüüd on kulgemine loogiline, puhas ja valgustatud ning kõikjal on nähtav läbitöötatud narratiiv. 

Paekivi kõrvale on eriti eksterjööris juurde toodud musta metalli – see ei ole liiga pealetükkiv, aga see-eest kõigile mõistetavalt täiesti uus konstruktsioon. Metallist on trepid ja ka efektne, omamoodi arhitektoonina mõjuv piletikassa-pood. Enne oli selle asemel üks piinlik putka. Konstruktiivselt efektseim on šikk must trepp, mis eendub konsoolselt, olles kinnitatud müürile vaid ühelt poolt. Isegi kui muud väga vaadata ei viitsi, siis kindlasti tasub ronida tuttava vahitorni kõrval avastama seninägematut vaadet, mis avaneb nüüd tuttuuelt linnuse nurgaplatvormilt. Mina isiklikult ei saa sellest vaatest küllalt!

Foto Tõnu Tunnel

Pärast 1263. aastal toimunud ulatuslikku rünnakut Vana-Pärnule sai Saare-Lääne piiskopkonna uueks keskuseks Haapsalu. Praegu on kummaline mõeldagi, et aastatel 1279–1575 oli see sisuliselt mikroriigi pealinn. Praegu on uuest vuntsimisest ilma jäänud – aga seepärast küll mitte raasugi vähem väärikas hilisromaani-varagooti toomkirik, mille harmoonilised proportsioonid sisendavad hingerahu. Kompleksis oli muide ka Läänemaa esimene kool – toomkool.

Arhitektuurivõistlusel välja valitud KAOSe pluss on minu meelest see, et nende projektide puhul  paistab silma, et arhitektuur ja sisearhitektuur on läbi põimunud ja võrdväärsed partnerid. On ju firma asutanud Margititest üks – Aule – arhitekt ja teine – Argus – sisearhitekt. Ka siin on arhitektid Margit Aule ja Laura Ojala ning sisearhitektid Margit Argus ja Elo-Liina Kaivo loonud ühises hingamises-kompamises nii seest kui ka väljast sidusa esteetika.

Praegustest kihistustest vanimat iseloomustab vahitorn. Linnust on eelkõige enesekaitseks näiteks piraatide vastu korduvalt ümber ehitatud. 1625. aastal ostis linnuse ära Eesti suurim maaomanik,  tänapäeva mõttes Eestimaa ja hiljem Liivimaa omavalitsusjuht ja poliitik (1632–1644 kuninganna Kristiina eestkostevalitsuse liige) Jakob de la Gardie. Siiski ei jõudnud ei tema ega Rootsis karjääri teinud krahv Magnus de la Gardie uhketest plaanidest hoolimata lossi ümber ehitada. Pärast 1688. aasta tulekahju jäi kapiitlihoone varemeisse ja linlased kasutasid linnuseõue loomade karjatamiseks. Romantikalembesel 19. sajandil tajuti, et tärkava kuurortlinna kujundamisel tasub lossiparki ja varemeid hoida. Ometi toimus suurem restaureerimine alles nõukogude perioodi lõpus. 1990. aastal pühitseti uuesti toomkirik, 1996. aastal avati läänetiivas muuseum. 

Foto Tõnu Tunnel

Linnuse kui eksponaadi väärtust rõhutab sisevalgustus ja uus valge epolakiga kaetud põrand, mis  aitab nähtavale tuua vanad võlvid ja müürid. Üldvalguse tonaalsuses püüeldi soojuse ning küünlaleeki meenutava lahenduse poole. 

Eksponaadid on paigutatud orvadesse ning läbivalt on kasutatud klaasil lisaks tekstidele ka  pildilist illustratsiooni – arvestades tänapäeva visuaalilembust, on see mõistlik valik. Mulle pakuvad eelkõige põnevust arhitektuursed detailid ning raiddekoori katked. Uudisväärtuslik on ka see, kuidas avatakse, mil viisil taolisi ornamente omal ajal tehti. Läbiv jutulõng on argiajaloo, elustiili ning ühiskonna portreteering. See haakub ka kahe vennasmuuseumiga Haapsalus – raekojas vaadeldakse supelsaksu ja kuurordimelu, Rannarootsi Muuseumis nimikangelasi. Aga eksootilisena meie religioosses plaanis vähe haritud publikule mõjuvad nii piiskopi mitra kui ka selgitus, et mungad tegelesid peale palvetamise ka teiste valdkondadega. Kohati on raske aru saada, mis on vuntsitud originaal, mis aga ajaloolise eseme koopia. Näiteks klaasi taga olev         von Fahrensbachi värvides maneristlik turniirikiiver, mida ehib naljakas habemikukuju (vahemikust 1300–1400) –, kas see on ehe või lihtsalt selle moodi? Ilmselt viimast, aga kindel ei saa olla, sest viide puudub.

Kuraatorid Jaak Mäll, Anton Pärn ja Kaire Tooming on osanud leida päris hea tasakaalu ning  esitada arusaadaval viisil materiaalse kultuuri muutumist. Eriti ilmekas tundus potitükkide, käärikeste ja tuleraudadega visioon, kus autentseid esemeid laiendati seoseid ja tervikesemete kujutisi joonistena esitades.

Foto Vendo Jugapuu

Olemata suur keskaja asjatundja, tekib võrdlus Turu linnusega, kus sai juba aastaid tagasi pähe  proovida lustlikke peakatteid ning ise münti vermida. Haapsalus saab kätte võtta vanaaegsete tapvate sõjariistade koopiaid ja passida kiivreid. Oma käega saab tundma õppida kunagist väravakonstruktsiooni ning selle avamist-sulgemist. Ma ei tea, kas täiskasvanute õhin lastega võistu seda kõike katsetada on tänase aja infantiilsus või eluvõõrus, mis on tingitud vaimse töö laienemisest ja tõigast, et meieni jõuavad juba päris või peaaegu valmis asjad. Pole siis ime, kui hakkame ka kartulikoorimist varsti pidama eksklusiivseks käsitööks.

Vaadates Haapsalu linnuse puhast ruumi ja vaba pinda, tahaks loota, et siia kõrvale mahutatakse    ära ka ajutisi väljapanekuid, et oleks põhjust siia taas ja taas tagasi tulla.

Foto Tõnu Tunnel
Viited