EMÜ Veebiajakiri

Inimsäilmed ja nende uurimine tekitab ühiskonnas vastakaid arvamusi ja tundeid. Ühelt poolt koguvad mineviku inimeste luustikest ja matmiskommetest kõnelevad artiklid klikke, teisalt nimetatakse arheolooge “hauarüüstajateks”. Rootsi arheoloogi Liv Nilsson Stutzi’i (2023)² järgi muudab inimsäilmete käsitlemise – kaevamise, uurimise, hoiustamise ja eksponeerimise – keerukaks tõsiasi, et nendega seotud inimgrupid tajuvad neid subjektuse-objektsuse teljel erinevalt (Jn 1). Mida see tähendab? Arheoloogile, teadlasele või osteoloogile inimese luustik ühel hetkel lihtsalt allikas, mis kannab teavet mingi konkreetse uurimisküsimuse lahendamiseks minevikus. Samas kui neile kogukondadele, kelle kalmistututelt on inimsäilmed jõudnud kogusse, on need ikkagi säilmed kunagi elanud inimestest. St tegemist on subjektidega, kellel on oma lugu ning kes on jätkuvalt olulised  mingi konkreetse kogukonna jaoks.

Jn 1. Inimsäilmete elukaar nende leidmise hetkest kuni eksponeerimise või tagasimatmiseni. Mitte üksnes erinevad huvigrupid ei taju inimsäilmeid nende subjektuses ja objektsuses erinevalt, vaid ka erinevad inimsäilmetega seotud tegevused asetavad säilmed need eri kohtadesse subjektsuse-objektuses teljel ning see on iga üksiku uurija individuaalne tunnetus.

Kuni viimase ajani³ ei ole Eesti teadus- ja muuseumimaastikul arutletud selle üle, kas, kuidas ja miks tuleks iidseid inimsäilmeid alal hoida ja eksponeerida. Küsimus nende eksponeerimisest kerkib küll alati kui valmistame ette mõnd näitust või üksikut eksponaati (nt Kukruse emand Eesti Rahva Muuseumis; Tartu Linnamuuseumi ajutine näitus (2021–2022) “Sinna, kus olen pärija. Muutuv matmiskombestik keskajast ärkamisajani”), ent terviklikeks kirjatükkideks pole need arutelud seni vormunud. Mujal maailmas on nende tundlike kogude olemuse ja kasutuse üle arutletud juba aastakümneid. Ameerika, Austraalia ning Uus-Meremaa põlisrahvaste säilmete kogukonnale tagastamisest⁴ alguse saanud debatid on tänaseks jõudnud ka Euroopasse ⁵. Alljärgnevalt püüan põgusalt avada meie kogudes olevate inimsäilmete tausta ning arutleda selle üle, miks me inimsäimeid hoiustame ja uurime. Keskendun eelkõige arheoloogilistele säilmetele, mis moodustatavad valdava osa siinsetest kogudest.

Kuidas jõuavad inimsäilmed teadus- ja muuseumikogudesse?

Valdavalt jõuavad Eesti teadus- ja muuseumikogudesse inimsäilmed arheoloogiliste kaevamiste tulemusel. Seega on tegemist tänase Eesti alal kunagi elanud inimeste säilmetega; vaid üksikutel juhtudel on meie kogudes ka mujalt maailmast pärit inimsäilmeid. Näiteks kuuluvad Tartu Ülikooli kunstimuuseumi kogudesse muumia poisid. Need jõudsid siia 19. sajandi algul Baltisaksa teadlase Otto Friedrich von Richteri (1792–1816) Egiptuse reisi tulemusel ⁶. Lisaks neile üksikjuhtudele on meie kogudes ka märgpreparaate. 19. sajandil August Rauber’i (1841–1912) poolt algatatud Tartu Ülikooli ajaloolisesse meditsiinikollektsiooni kuulub üle 1000 märgpreparaadi, millest väike osa on huvilistele nähtav Ahhaa teaduskeskuses ⁷.

Arheoloogilistes kogudes on tegemist luustikega, kuna luud ja hambad säilivad pehmetest kudedest oluliselt paremini ⁸. Eesti arheoloogilistes kogudes – peamiselt Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogus ja Tartu Ülikooli arheoloogiakogus – on hoiul u 10 000 inimese säilmed ⁹. Need kogud täienevad igal aastal arheoloogilistelt uuringutel välja tulnud luustikega. Kuni 20. sajandi keskpaigani saadi enamik luustikest nn teaduslikelt kaevamistelt. Viimaste aastakümnetega on pelgalt teadustöö eesmärgil uuritavate kalmistute ja matuste kaevamiste osatähtsus langenud. Täna tuleb valdav osa materjalist uurimistöödelt, mis tehakse selleks, et parandada kaasaegsete inimeste elutingimusi (rajame uusi hooneid, vahetame vanu torustikke jne) (Jn 2).

Jn 2. Arheoloogiliste kaevamiste jaotumine päästekaevamiste ja probleemuuringute lõikes aastatel 2012–2022. Allikas: Arheoloogilised välitööd Eestis 2012–2023.¹⁰

Kes puhkavad meie arheoloogilistes inimluude kogudes? Ühtsed reeglid selle kohta, kelle säilmeid pikaajaliselt hoiustada Eestis puuduvad. Kirjutamata reeglina hoitakse meil alles kõik enne keskaega, st 13. sajandit maetud inimeste säilmed, mis täna ulatuvad u 8500 aasta taha ¹¹. Matmiskombed on ajas muutunud ¹² ja kõigi surnute matmine maahaudadesse muutus valdavavaks alles keskajal. Suurem osa meie tänast elujärge parandatavatest kaevetöödest leiab aset linnades, seetõttu puhkavad meie kogudes suuresti kesk- ja varauusaegsed linnaelanikud. Kõiki luustikke ei hoiustata pikaajaliselt. Ühelt poolt on selle põhjuseks piiratud hoiutingimised, aga ka kristlik maailmapilt. Nii sängitatakse suured kesk- ja varauusaegsed skeletiseeriad pärast esmast osteoloogilist analüüsi ja tuleviku-uuringute tarvis võetud proove selleks ettenähtud kohta. Tagasimatmise otsus sünnib arheoloogi, kogukonna (siin: kirik) ja muinsuskaitse koostöös iga üksikjuhtumi eripära arvestades (kollektsiooni suurus, unikaalsus, vanus ja teaduslik potentsiaal ¹³.

Niisiis on 8500 aasta pikkusest perioodist pärit ligi 10 000 inimese säilmed kogudesse jõudnud arheoloogilistelt kaevamistelt. See tähendab, et me teame nende päritolu ja tausta, et avada säilmete uurimisega eri tahke meie ühisest minevikust.  

Miks me kogume iidseid inimsäilmeid?

Õigustatult võib küsida, et miks ei ole nende u 10 000 inimese säilmed nende viimses puhke kohas? Miks me kogume inimsäilmeid? Miks kaevata välja keegi, kes on tema lähedaste poolt aastasadu või -tuhandeid tagasi sängitatud maamulda? Kui arheoloogia algusaegadel kaevati matmispaiku selleks, et vastata mõnele uurimisküsimusele, siis täna on selliseid kaevamisi harva. Suuresti kaevavad arheoloogid täna matuseid üksnes siis kui need jäävad ette mõnele rajatisele ja teevad seda teadmises, et inimsäilmete kõige õigem koht on seal, kuhu need leinajate poolt pandi. Samas, Euroopa kultuuriruumi osana omistame inimsäilmetele rolli mineviku tundmaõppimiseks. Osana ainelisest kultuuripärandist – neil on ajalooline, kultuuriline, aga ka teaduslik väärtus – on inimsäilmed olulised ajaloo allikad. Neist väärtustest kantuna oleme Muinsuskaitseseaduses (MuKS § 4) määratlenud ainelise kultuuripärandina „inimtekkelised või inimese ja looduse koosmõjul tekkinud esemed ja keskkonnad, millel on ajalooline, arheoloogiline, kultuuriline või esteetiline väärtus“, selliste kontekstide hulka kuuluvad ka matmispaigad. Sama seadus (MuKS § 6) sätestab, et „arheoloogiline kultuurkiht on otsese inimtegevuse tulemusena või kaasmõjul tekkinud ladestus, mis võib sisaldada ehitusjäänuseid, vrakke, inim- ja loomaluid, arheoloogilisi leide, sealhulgas töö- ja tarbeesemeid, tootmisjääke ja muud sellist“, kus öeldakse üheselt, et arheoloogilise kultuurkihi määrajaks on ka seal leiduvad inimsäilmed. Nende väärtustamine ainelise kultuuripärandi osana tähendab üksiti kohustust säilmete eetiliseks kohtlemiseks, mis kätkeb endas nende säilitamist tulevastele põlvedele, uurimist oma aja parimate meetoditega ning saadud tulemuste – st lood minevikust – jagamist ühiskonnaga laiemalt.

Milles seisneb inimkeha teaduslik väärtus?

Inimese kehas saavad kokku loodus ja kultuur. Inimkeha – nii täna kui ka minevikus – on ühelt poolt ajalooline ja kultuuriline konstruktsioon kui ka bioloogiline ja füüsiline tõelisus ¹⁴. Keha on meedium, mille kaudu inimene tajub, kogeb ja muudab teda ümbritsevat maailma. Elus inimene on aktiivne subjekt. Me kõik oleme surelikud ning surm katkestab elu kulgemise puudutades sügavalt meie väärtusi. Surm on bioloogiline, aga ka kultuuriline muutus – sellega kaasneb surnukeha ning kaob inimese subjektsus. Surm on kriis, kus emotsionaalne kollaps ning vajadus sotsiaalsete suhete ümbermängimiseks lahendatakse matuserituaalide käigus. Kui täna kogeme saame matuserituaale kogeda neist osa võttes, siis aastasadu ja –tuhandeid tagasi toimunud rituaalidest saame aimu vaid säilinud materiaalsete jäänuste abil. Arheoloogilises aineses säilivad hauaehitised, surnule kaasa pandud esemed, aga ka inimkeha ise (enamasti luud).

Just inimkeha duaalsus võimaldab meil kild haaval rekonstrueerida minevikus elanud inimeste lugusid kogu elukaarel. Mitmesuguseid meetodeid rakendades saame inimsäilmeid uurides rääkida nii mineviku kogemustest ja praktikatest (nt toit, matusekombestik jne) kui ka inimesest kui bioloogilisest olendist (nt geneetiline päritolu) ning seeläbi muuta säilmed pelgast uurimisobjektist aastasadu ja -tuhandeid tagasi elanud ja toimetanud inimeseks. Olgu siin toodud vaid üks näide (Jn 1), kelleks on Eesti Rahva Muuseumi püsinäitusel „Kohtumised“ olev Kukruse emand (Jn 3). Eri eksperte ja meetodeid rakendades oleme aastatega kokku pannud Kukruse emanda loo. Luu-uurija ütleb meile, et ta oli surres keskealine naine, panuste järgi teame, et ta oli jõuaks ning elas põllumajanduslikus ühiskonnas ¹⁵, stabiilsed isotoobid räägivad täpsemalt tema toidulauast tuues mh välja, et meeste ja naiste toidulaud olid toona mõnevõrra erinevad ¹⁶. Selles loos aga kilde rohkem ¹⁷!

Jn 3. Kukruse emand: arheoloogilistel kaevamistel avatud luustik (a), mille mitmekülgse uurimise tulemusel on võimalik selle esiaja lõpu ja keskaja koidikul elanud naise lugu näha Eesti Rahva Muuseumi püsinäitusel „Kohtumised“. Ühe luustiku uurimine võib meile muuhulgas avada nii intiimse elulise detaili kui seda on surnu viimseks teekonnaks ette valmistamine – riietamisest (b) ja panuste kirstu panemisest (c, d) kuni surilinaga katmise (e) ja kirstukaane sulgemiseni (a: foto H. Pagi; b–e: kuvatõmmised M. Raati videost)

Just arheoloogilise materjali – siin inimsäilmed – teaduspotentsiaal annab meile õigustuse neid kaevata, uurida ja järeltulevastele põlvedele alal hoida. Eriilmelised teadusuuringud taasloovad mineviku inimeste kogemusi ja elulugusid aidates meil mõista inimeseks olemise ajas ja ruumis.

¹ Nilsson Stutz, L. 2023. Between Objects of Science and Lived Lives. The legal liminality of old human remains in museums and research. International Journal of Heritage Studies, 1063. Link: https://www.museumsgalleriesscotland.org.uk/advice-article/introduction-to-human-remains-in-museums/

² Nilsson Stutz, L. 2023. Between Objects of Science and Lived Lives. The legal liminality of old human remains in museums and research. International Journal of Heritage Studies.

³ Rütman, M. & Tõrv, M. 2024. Tundmatu käsi: inimsäilmed ja nende väärikas kohtlemine muuseumis. Horisont 5/2024, 52–53. Link: https://www.linnamuuseum.ee/cat-linnaelumuuseum/arheoloogiasugis-2024-inimluud-muuseumis-teadus-voi-hauaruuste/

⁴ https://en.wikipedia.org/wiki/Native_American_Graves_Protection_and_Repatriation_Act

⁵ Clegg, M. (ed) 2020.  Human Remains: Cu-ration, Reburial and Repatriation. Cambridge, Cambridge University Press; Nilsson Stutz, L. 2023. Between Objects of Science and Lived Lives. The legal liminality of old human remains in museums and research. International Journal of Heritage Studies.; Nilsson Stutz, L., Peyroteo Stjerna, R. & Tarlow, S. 2024. Ethical entanglements: human remains, museums and ethics in a European perspective. Antiquity.

⁶ Oras, E., Anderson, J., Tõrv ,M., Vahur, S., Rammo, R., Remmer, S. et al. 2020. Multidisciplinary investigation of two Egyptian child mummies curated at the University of Tartu Art Museum, Estonia (Late/Graeco-Roman Periods). PLoS ONE 15(1): e0227446.

⁷ https://tartu.postimees.ee/1102128/ajalooline-meditsiinikollektsioon-kolib

⁸ https://novaator.err.ee/1609395451/arheoloog-inimluude-sailimist-soodustab-nii-eesti-kliima-kui-ka-pinnas

⁹ Malve, M. & Vilumets, L. 2024. Inimluud. Johanson, K. (koost). Materjalid arheoloogias. Kõrgkooliõpik. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut. 246–266. Link: https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/89991571-6b9e-4170-92d2-04c20b654a0a/content

¹⁰ https://arheoloogia.ee/kirjandus/arheoloogilised-valitood-eestis/

¹¹ Tõrv, M. 2018. Persistent Practices A Multi-Disciplinary Study of Hunter-Gatherer: Mortuary Remains from c. 6500–2600 cal. BC, Estonia. Wachholtz Verlag GmbH.

¹² Kriiska, A., Lang, V., Mäesalu, A., Tvauri, A. ja Valk, H. 2020. Eesti ajalugu I. Eesti esiaeg. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut.; Tõrv, M. 2022. Surmakultuuri muutumine ja püsivus: noppeid surnukeha kohtlemisest aegade hämarusest tänapäevani. Kannike. A., Rattus, K. (koost.), Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendusest Eestis. Eesti Rahva Muuseum, 49–71.

¹³ Malve, M., Vilumets, L. 2024. Inimluud. Johanson, K. (koost.), Materjalid arheoloogias. Kõrgkooliõpik. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, 255. Link: https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/89991571-6b9e-4170-92d2-04c20b654a0a/content

¹⁴ Sofaer, R. 2006. The Body as Material Culture. A Theoretical Osteoarchaeology. Cambridge: Cambridge University Press.; Tõrv, M. 2022. Surmakultuuri muutumine ja püsivus: noppeid surnukeha kohtlemisest aegade hämarusest tänapäevani.  Kannike, A., Rattus, K. (koost.), Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendusest Eestis. Eesti Rahva Muuseum, 49–71.

¹⁵ https://blog.erm.ee/?p=2401.

¹⁶ Oras, E., Tõrv, M. 2022. Sotsiaalsed toitumismustrid keskaja hakul:  Kukruse  kogu konna toidueelistused rituaalses  ja igapäevases toitumises. Kannike, A., Rattus, K. (koost.), Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendusest Eestis. Eesti Rahva Muuseum, 83–100.

¹⁷ https://blog.erm.ee/?p=5111