// Ikkagi inimene

Ikkagi inimene: Anton Pärn

Kihnu muuseumi avamine, taamal Kihnu vallavanem Annely Akkermann. 2009.

Ametikoha poolest on Anton Pärn täna SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid juht. Kutsumuselt aga kooliajast peale arheoloog, kes viimasel ajal saab kaevamistel käia huvi ja hobi korras puhkuse ajast.

Käesolev intervjuu sünnib kirjalikus vormis, väikeste täpsustuste ja kommentaaridega veebikohtumise raames. Ajakiri Muuseum tänab Anton Pärna väga põhjalike ja detailirohkete vastuste eest!

Alustame lapsepõlvest. Kus on Sinu juured ja mis esimesena meenub lapsepõlve peale mõeldes?

Sündisin Haapsalus ja elasin seal esimesed kuus eluaastat, seejärel sain tallinlaseks ning tagasi Haapsallu jõudsin pea kümme aastat tagasi. Mu vanavanemad on Läänemaalt ja side paigaga pole kunagi katkenud. Mõeldes lapsepõlvele, meenubki esmalt Haapsalu aeg ja koos sellega suur õnnetunne. Arvan, et elamus tulenes viiendaks sünnipäevaks kingitud täispuhutavate kummidega punasest tõukerattast. Aga ratas tähendas sümboolset iseseisvumist. 

Tore on mõelda, et lapsepõlve riietusest olid pidulikuks puhuks veel madruse ülikond, lasteaias ja õues ema õmmeldud lukuga kombinesoon, kanda tuli mantlit ja lendurimütsi, talvel kalossidega vilte, ka karupüksid ja sukad on ära proovitud. Haapsalust Tallinna sõitsime auruveduriga ja vagunisaatjad pakkusid rongis teed. Tegelikult kasvasin üles lihtsates oludes, ei midagi erilist.

Kas miski lapsepõlves või varasemas kooliajas viitas sellele, et võiksid saada pikaaegseks kultuurivaldkonna- ja muuseumitöötajaks?

Pigem on kõik olnud juhuste või kokkusattumiste tulem. Varakult huvitusin ajaloost ja geograafiast. Algkoolist tundsin kõiki Tallinna vanalinnas asuvaid muuseume, olin sagedane külastaja, samuti käisin tihti kinos. Lugesin palju. Fantaasiat tõukas takka teater. Teatripisikuga nakatas ema, kes viis mind igale poole, Nukuteatri kõrval mäletan kirkamaid elamusi Draamateatrist. Salme Reek ja etendus “Rops” vapustasid. Ei tea, kas 1960. aastate Tallinna lastekasvatuse argikultuuri kuulusid Estonia balletid „Pähklipureja“ ja „Luikede järv“, aga paljudel seostuvad need lapsepõlvega – ka minul.

Haridustee: kas ajaloo (arheoloogia) eriala kõrval oli ka muid mõtteid-valikuid? Kuidas ülikooliaeg kulges?

Ajaloo huvi süvenes veelgi kui jõudsin 16-aastaselt arheoloogilistele väljakaevamistele Läänemaal ja see töösuvi määras mu edasise elu. Meeldis kõik: kaevamised Uugla kivikalmel, muististe otsingud maastikul, suhtlemine kohalikega – kogu kaevamiste õhustik. Igapäevased vestlused ajaloost, ka keelatud poliitilistel teemadel ja peoõhtud, kus lauldi palju. Tooni andis minust vanem seltskond, kus oli üliõpilasi ja lihtsalt huvitavaid inimesi. Samas polnud ma ainus õpilane. Köitis vaba vaade maailma asjadele, kus ametlik ideoloogia sai armutult pihta. Kogesin esmakordselt nii eestimeelset seltskonda. 

Ülikooli sain teisel katsel, vahepeal tuli kaks aastat armees olla. Need aastad olid järelemõtlemiseks ja sihtide seadmiseks. Igatahes janu üliõpilaselu ja õppimise järele oli väga suur. Olin aktiivne üliõpilane, sai oldud ka ajalooringi esimees. Korraldasime ettekande koosolekuid, ekskursioone, osalesin üliõpilaste teadusliku ühingu töös (ÜTÜ), lõin kaasa „Noor Tartu“ liikumises. Kõik ülikooliaja suved olin väljakaevamistel Läänemaal arheoloog Mati Mandeli juures. Mati on mulle siiani suureks eeskujuks ja lähedane inimene. 

Sain varakult õppejõududega kokkuleppele ja nii avanes võimalus teha kõik kursusetööd arheoloogias. Mõtlen siiani suure tänutundega oma arheoloogia õppejõule ja juhendajale dotsent Vilma Trummalile. Meie aega kuulusid ajalooteaduskonna legendaarsed õppejõud ja ajaloolaste eestimeelne vaim lehvis vaatamata ajastu poliitilisele surutisele. Kogesime vahetult, kuidas nõukogude vastasele meelsusele vastati eksmatrikuleerimisega. Ajaloolaste Pälsoni ühika pidudel kõlas ikka laul „Me mõtted on priid“.

1982. aastal Ehmja kivikalme väljakaemaistel Martna lähistel (Läänemaa) 1982. aastal Ehmja kivikalme väljakaemaistel Martna lähistel (Läänemaa)

Kas on meeles oma esimene muuseumikülastus? Millised muuseumikülastused on elus selgelt meelde jäänud?

Enam on meelde jäänud varased mälestused Meremuuseumist, ilmselt tänu rohketele laevamakettidele ja elamusi pakkuvale näituse ülesehitusele.

Hilisematest muuseumikülastustest märgin kaht välisnäitust, mis avaldasid muljet oma mastaapsuse ja üldistusjõuga: nullindate alguses Parmas külastatud Jacques Le Goff`i koostatud „Euroopa keskaeg“ ja kümmekond aastat tagasi Berliinis Bode Muuseumis esitletud „Itaalia renessansiajastu portreekunst“.

Siinkohal tasub pilk pöörata omadele, säravad näitused on meie muuseumidele ammu omaseks saanud ja seda ka rahvusvaheliselt.

Oled muuseumisektorit näinud nii asekantsleri kui muuseumijuhi vaatenurgast. Sinu tööelu jooksul on nii ametkondlik pool kui ka muuseumid palju muutunud. Kuidas on Eesti muuseumid kohanenud muutuvate olude ja ootustega? Aga muuseumitöötajad? Aga ametkond?

Arvan, et üks oluline pöördepunkt muuseumide esiletõusule ühiskonnas oli Kumu ehitus. Kui palju oli vaidlusi ja vastasseisu: vale asukoht, liiga kallis, kehv projekt jpm. Alustasin tööd ministeeriumis, kui enamik ehitusega seotud otsuseid oli juba tehtud. Üheks viimaseks vastasseisuks oli uus muuseum versus 20. sajandi esimese poole kasarmud. Pidin kasarmuid külastama ja protestikirjadele vastama. Signe Kivi, Margus Allikmaa ja Marika Valk jäid uue muuseumihoone nõudmises kindlaks.

Hiljem olen lähemalt kokku puutunud Lennusadama ja ERMi projekti käivitamisega. Eesti liitumine Euroopa Liiduga ja sellele eelnenud tõukefondid andsid muuseumide uuenemisele otsustava panuse. Arvan, et viimase viiteistkümne aasta jooksul on tänu sellele toetusele paljude muuseumide füüsilist ruumi ja näitusi kaasajastatud. Vaid ERM nõudis riigipoolset rahastamist ja see ei tulnud kergelt. Rohkete õnnestumiste taga oli muuseumide endi panus. See on parim näide kohanemisest uute võimalustega.

Õnnestumiste kõrval tuleb mainida ka ühismuuseumi kava, mis ei õnnestunud. Soovisime ühendada maakonnamuuseumid keskse juhtimisega Tartus. Murekohaks oli siin väga suur tasemete vahe, mida soovisime ühtlustada. Paraku muuseumid seda ei toetanud, kohtasime ka tugevat poliitilist vastasseisu. Lõpuks jõudsime tagasi algselt mõeldud sihtasutuse vormi juurde. Tagasi vaadates oli see väga huvitav aeg. Kaks kuud täis kohtumisi muuseumitöötajatega, palju emotsioone ja väga avameelseid jutuajamisi. Saime palju kogemusi edaspidiseks ja millegipärast ei ole sellest perioodist negatiivset alatooni. Lõppkokkuvõtteks toimus järk-järgult organisatsiooniline ümberkujunemine sihtasutusteks, mis on olnud ilmselt teine suurem valdkonda puudutanud muutus. 

Muuseuminõukogu Jalgrattamuuseumis. 2021. Muuseuminõukogu Jalgrattamuuseumis. 2021.

Millised on olnud Sinu tööelus suurimad väljakutsed?

Arvan, et üheks suurimaks väljakutseks oligi Euroopa Liidu tõukefondide abiprogrammidega muuseumide (sh kultuuripärandi) arendustegevuste sidumine. Ministeeriumi aega jäi mitmete kultuuriprogrammide koostamine ja koordineerimine nagu näiteks mõisakoolide-, Setomaa-, Võru- või saarte kultuuriprogrammid. Mõisakoolide programmist toetasime ehitusekspertiiside, projekteerimiste ja remontide kõrval erinevaid tegevusi. Üksvahe ka klaverite restaureerimist. Mõisakoolidel olid ahtad võimalused uusi klavereid hankida. Klaverid deponeeriti koolidele Teatri- ja Muusikamuuseumist tingimusega, et nende korrastamist mängukõlblikuks rahastatakse ise. Valiku, missugune ajalooline mõisasaal endale sobiliku pilli saab, tegi heliloojast muuseumitöötaja Alo Põldmäe. 

Muuseumijuhiks Haapsallu tulles kogesin vahetut vastutust mulle usaldatud asutuse ja uute kolleegide ees. Kiiresti sai selgeks, et palk tuleb igakuiselt tagada, halduskulud katta, näitused koostada, algatamist vajasid ka arendusprojektid. Esimeseks suuremaks ülesandeks oli püsinäituse uuendamine Iloni Imedemaal, seejärel tuli töösse linnusemuuseum. Kõik on meeskonnatöö vili. Haapsalus tunnetasin selgelt, kui tihedalt oleme seotud siinse kogukonnaga. Sõna ja tegu pole anonüümne nagu suures linnas. Linnusemuuseumi avamisega jõudsime muuseumina oma arengus uuele tasandile, seda nii külastajatelt kui omateenitud vahenditelt. Hakkasime end vahetult tunnetama majandusüksusena: muutused majanduskeskkonnas polnud enam sõnakõlks. Linnuse avamisele järgnenud koroonakriisi pidasime vastu tänu Kultuuriministeeriumi abile. Täna teame, et asutajate tegevustoetusele tuleb pool juurde teenida, muidu muuseume ära ei majanda. Nii on omatulu ja külastuste arv asutuse toimetulekus olulised mõõdikud. Seda ei saa hetkekski unustada.

Haapsalu linnusemuuseumi avamisel Kaire Toominga ja Jaak Mälliga. 27.06.2019. Haapsalu linnusemuuseumi avamisel Kaire Toominga ja Jaak Mälliga. 27.06.2019.

Millised muutused seisavad järgmisel mõnekümnel aastal muuseumivaldkonnas ees?

Kindlasti tegevuste avardumine ja rohkus, samas kõigele järgi joosta ei saa olla eesmärk. Ilmselt on arengud positiivses mõttes vastandlikud. Tõlgendamine ja esitlusviisid pärandi tutvustamisel mitmekesistuvad nii nagu laieneb muuseumitöötajate hariduslik pagas ja professionaalsus. Teisalt on muuseumid kui maamärgid, mis pakuvad muutuvas maailmas kindlusetunnet, jäädes mäluasutustena turvalisteks ankruplatsideks. Püsiväärtused, usaldusväärsus, harivus ei peaks kaduma. Meie ajastule omane keskkonnateemade esiletõus näeb keskkonnahoidlikke muuseume. See saab tavapäraseks.

Ilon Wiklandiga Imedemaa avamisel. 2014. Ilon Wiklandiga Imedemaa avamisel. 2014.

Fantaseerime: milline oleks ideaalne muuseum? Ideaalne külastaja jaoks? Muuseumitöötaja jaoks?

Ma ei tea, kas ideaalne muuseum kui see on olemas, annab ideaalse tulemuse. Kas ideaalne olukord sütitab kirge? Kuhu jääb juhus? Teinekord on vaja kannatada, pingutada, pettuda ja uuesti püsti tõusta. Tulemus, mis saadi läbielamistega on tihti armsam. Vähemalt tagantjärele vaadates. Ideaalse muuseumi vundament on esmajoones muuseumitöötajad, kes on mõttekaaslased, kannavad ühiseid põhiväärtusi ja samas arvamuste paljusust. Pean ülioluliseks tervet ja üksteist toetavat õhustikku, kus kõikide arvamus on oodatud. Ka kirge peab olema. Usun, et head muuseumi tunnetavad külastajad nauditavate näituste ja programmide näol. 

Mida vastaksid, kui elukutset valiv inimene uurib, mis on muuseumitöö ja mis omadused peaksid olema inimesel, kes sellele tööle sobib? Pikaajalise juhina: kuidas/mille järgi valid/tunned ära inimese, keda oma muuseumisse (või laiemalt kultuuriväärtuste valdkonda) tööle võtta?

Kõik algab huvist muuseumitöö vastu. Samas on ka ootused töötajatele suured. Töö kogudega, võimekus koostada näitusi, hea väljendusoskus – need küljed on vajalikud. Ei tohi karta rutiini. Edasi viib enesetäiendamise vajadus, soov saada oma valdkonna asjatundjaks. Kui piirduda tööga, siis on huvipuudus muuseumitööle suurimaks ohuks. Tegelikult näitab aeg iga töötaja jälje sügavust.

Muuseumijuht ja vaba aeg?

Püüan vabal ajal palju lugeda, oma osa nõuab erialakirjandus. Väga huvitab maastik kui asustusruum, aga ka varased linnaruumi arengud. Huvi Läänemaa muinasasustuse vastu eeldab maastikul käimist. Maastiku tundmise vajadust rõhutas kadunud kolleeg ja hea sõber Tanel Moora. Taneliga matkas kogu meie pere, sain temalt palju õpetust. Viimastel aastatel on ka väliseesti kunsti- ja kirjanduslugu palju (taas)avastamisrõõmu pakkunud. Uueks väljakutseks on lapselapsed, nendega üheskoos muuseumi külastamine on innustav kogemus.

Arheoloog ja muinsuskaitsja Tanel Moora 70. juubelil ministri tänukirja üleandmas. 2008. Arheoloog ja muinsuskaitsja Tanel Moora 70. juubelil ministri tänukirja üleandmas. 2008.
Viited