EMÜ Veebiajakiri

Küsimused esitas pikaaegsele kolleegile ning heale sõbrale ajakirja Muuseum palvel Ülle Kruus (ÜK).

Ülle Kruus (ÜK): Alustame lapsepõlvest. Kus on Sinu juured ja mis esimesena meenub lapsepõlve peale mõeldes?

Urmas Dresen (UD): Juured on mul ikkagi Tallinnas. Eelkõige seostub lapsepõlvega Pelgulinn – Saue tänav, Ristiku, Rohu ja raudtee kant, kus olen üles kasvanud. Oluline oli mulle ka Nõmme, kus vanaema elas. Muidugi on mind alati huvitanud Tallinna vanalinn.

Elukohajärgne kool oli 46. keskkool (toonane kunstikallakuga kool), aga et mu isa ja õde olid käinud Kevade tänaval suurte traditsioonidega Westholmi koolis, sai minulegi seesama valik ehk siis toonase nimega Tallinna 22. keskkool. Õega oli vanusevahe nii suur, et tema just kevadel lõpetas, kui mina sügisel alustasin. Vanaema juures Nõmmel Vabaduse puiestee äärne krunt oli suur. Seal olin samuti meelsasti. Hästi mäletan suusatamisi Nõmmel. Hilisemal ajal, kui meil oli Vääna-Jõesuus suvitamisvõimalus, sai käidud palju just sealkandis nii jõe ääres kui ka mere ääres.

ÜK: Tallinn on merelinn ja selles on oma loogika, et just siinset lähiümbrust nii hästi tunned.

UD: Meri on mulle alati tähtis olnud. Varasemal ajal, 1960. aastatel oli isapoolse vanaisa kaudu meie perel suviti võimalus olla pikemalt Aegna saarel. Metskonna majas oli üks osa meie pere kasutada. Aegnal veetsime neemepoolses lahekäärus kogu seltskonnaga mõnusalt aega ja sõit sinna oli muidugi poisile põnev. Üks võimalus oli minna A-Terminali juurest toonase laevaga Morjak. Teine, tuulisema ilmaga tavalisem minek sinna saarele oli Balti jaamast bussiga Rohuneeme sadamasse ja sealt kakuami paadist kohandatud alusega lühem ots Aegnale. Arvan, et sain loksutamist neil aegadel palju. Sõita sai põhimõtteliselt iga ilmaga. Vanaisa üritas seal muidugi minust ka kalameest ja jahimeest koolitada. Tuleb tunnistada, et see tal ei õnnestunud. See leek jäigi minus süttimata. Kui oleks kusagil hõõgunud, oleks nüüdseks pidanud ju lahvatama. (Urmas muheleb mõnusalt neile aegadele mõeldes.)

ÜK: Kas Sul on meeles esimene käik muuseumisse? Millised muuseumikülastused on elus selgelt meelde jäänud?

UD: Mõeldes esimestele muuseumikülastustele, pean tõdema, et midagi väga erilist 1960ndatest ehk siis lapsepõlve ajast ning algklassidest meelde ei tule. Tean küll, et käisime klassiga. No olid ikka aeg-ajalt kõigil omad käigud. Loodusmuuseum, kunstimuuseum ja ajaloomuuseum, aga suurt midagi väga reljeefselt esile neist ei kerki. 

Siiski, ma ei saa öelda, et ta nii väga eredamalt meeles oleks, aga umbes nii 1960ndate teises pooles oli see vist, kui isa viis mind Pikal tänaval 1965. aastal avatud meremuuseumi uut ekspositsiooni vaatama. Mäletan seda käiku suhteliselt üldiselt: fuajeed ning mõnd laevamudelit, millegipärast just neid, mis olid trepikojas aknalaudadel. Eredamalt on mälus lapsena Pirital näituste väljakul toimunud üritus. Nägin seal elus esimest korda värviteleviisorit. Inimestele oli üks ala piiratud mingite lintidega. Selle ala sees, seal kaugemal olid ekraanil punased mehikesed karglemas ja miskipärast on see kuidagi suure elamusena meelde sööbinud. Naljakas, et see meeles on. Küllap oli see kogemus midagi täiesti erilist muu argipäevaga võrreldes.

Seega, veel kord tuleb tõdeda, et muuseumitöötajaks saamine nooruses kusagilt välja ei paistnud. Teine asi oli siiski merega. Kuni 8. klassini olin sisimas mõelnud, et merega võiksin oma elu kuidagi siduda. Tundsin isegi huvi Tallinnas merekooli vastu. Nüüd tean ka oma suguvõsa seoseid Käsmu laevaomanikega. Toona neid detaile veel mul teada polnud. Mõte meremeheametist elukutsena sai paraku lühikese ja kiire lõpu. Põhjusi oli päris mitu. Esiteks polnud mu reaalained liiga head, teiseks sain prillid päris varakult ning tervis polnud selliseks elukutsevalikuks piisavalt tugev. Nii jäigi see asi sinnapaika ning tuli midagi muud välja mõelda.

ÜK: Räägimegi siis Sinu edasisest haridusteest. Kas ajaloo eriala kõrval oli ka muid mõtteid-valikuid? Kuidas ülikooliaeg kulges?

UD: Ajaloohuvi oli mul pikka aega, aga selle kõrval oli teisi teemasid tõesti ka. Mäletan oma esimest kirjutamise huvi. Olin lugenud Andromeeda udukogust uusimat põnevat teaduslikku materjali ja see jättis toona mulle sügava mulje. Olin suures vaimustuses. Peagi soovisin ise ulmeromaaniga katsetada. Kirjutamine nii hõlpsalt ei läinud, ulmehuvi lahtus. 

Aga mu lugemus oli suur. Meri pakkus mulle huvi, paelusid okeanograafia ja mere sügavamad teemad. Peagi selgus, et seda spetsiifilisemat haru kõrghariduse tasemel oleks olnud vaja õppida väljaspool Eestit ning Leningradi minekust loobusin.

Ulme ja okeanograafia tõmbe kõrvalt kerkis mingil hetkel esile hoopis ajakirjandus. Ajal, mil olin veel keskkoolis, ilmus üks kuulutus. Kirjas oli, et Eesti Raadio Noorte Reporterite Klubi ootab uusi huvilisi. Võtsin kontakti, läksin kohale ning elasin Hilda Raudkivi juhendamisel neisse tegevustesse kiiresti sisse. Seal oli mitmeid tublisid noori. Sain heaks tuttavaks sellise härrasmehega nagu Ain Saarna. Tegin seal reportermakiga väikeseid saatejupikesi noortesaadetesse. Mäletan natuke ka seda maagiat, mida sai lindistustega kääride ja liimi abil pärast teha. Kirjutamine mulle meeldis. Kirjandid tulid hästi välja. Olin teatriarvustusi ja muudki nii-öelda nipet-näpet teinud. Toimus vaikselt mingiks ajaks merest kaugenemine. Peagi oligi mul selge, et keskkooli lõpetamisele järgneb Tartus ajakirjanduse õppimine. Paraku läks siiski teisiti ja ka ajakirjanikku minust ei saanud. Aastal 1977 läksin küll Tartusse. Ülikoolis Marju Lauristiniga vestlusel käisin ja mu loominguline pool oli heas korras. Konkurss oli toona väga suur, nii neli-viis inimest kohale või midagi sellist. Minu keskkooli keskmine hinne polnud nii hea kui vaja, et Tartu Ülikooli sisse saada. Komistasin ühe eksamiga ja tuligi mul tulla Tallinna tagasi. Minul ongi asjad läinud vahel pisut raskemalt, mitte alati nii ühe jutiga. 

ÜK: Arusaadav. Räägi nüüd, kuidas sattusid tööle muuseumi? Millistel ametikohtadel oled muuseumis tegutsenud? Kas muuseum on olnud ainuke töövaldkond?

UD: Jah, algas tööelu. Minu õde oli toona tööl Eesti Geoloogias. Kuna ma ülikooli kohe sisse ei saanud, tuli teha mingit palgatööd. Olin geoloogiavalitsuses abitööline. Üsna tore aeg oli, võib nüüd elukogenenuna kokku võtta. Aitasin hüdrogeoloogidel võtta veeproove. Sõitsime villise või UAZi loksuga Eestis ringi. Jõudu ju noorel mehel oli ja tahtmist aidata samuti. Nägin palju ilusaid paiku, kuhu varem polnud sattunud. Mäletan, et Arbaveres oli üks baas ja Keilas olid geoloogidel kivimiproovidega hoidlas kastid, mida aitasin tõsta ning sättida. Õppisin nii tundma Eestimaad ja inimesi hoopis teise kandi pealt ja sügavuti. See oli mulle vajalik elukool.

Tartusse läksin ülikooli juurde tagasi aastakese pärast. Olin ettevalmistuskursustel. Siis paraku elumere lained lõid korraks üle pea ning tuli teadmine, et ajakirjanikku minust siiski ei saa. Kerkis esile taustal püsinud ajaloohuvi ja siis juba koos meremuuseumiga. Sain Tartu Ülikooli ajalooteaduskonda sisse. Olin otsustanud kaugõppe kasuks. See jällegi tähendas, et tuli omada töökohta. Toonaste arusaamade järgi oli hea, kui see töö oli erialaga seotud. Hilissuvel, 1979. aasta augustis, olin telefoniraamatust vaadanud välja ühe telefoninumbri, sest ma ei tundnud kedagi konkreetset inimest üheski muuseumis. Mäletan, et Mustpeade maja lähedal Pika tänava telefoniputkast helistasin sellel ministeeriumi osakonna numbril. Vastas mulle spetsialist Kaia Varrak, kes oli kultuuriministeeriumis muuseumidega seotud teadusliku-metoodilise osakonna töötaja. Rääkisin oma loo ära. Nüüdseks juba aastate eest lahkunud, kuid suurepärasel inimesel ja muuseumide valdkonna asjatundjal Kaia Varrakul ongi otsustav roll selles, et minust muuseumimees kujunes. Ta kuulas ja mõtles ning palus järgmisel päeval tagasi helistada. Tegin seda. Siis pakkus ta isegi kaht võimalust. Pidin otsustama, kas olen valmis minema tööle vabaõhumuuseumi või meremuuseumi. Poolakad tegid siis Tallinnas mitmel pool renoveerimist ja remonti ning Paks Margareeta oli töös. Meremuuseumi kasuks pani otsustama Tallinna vanalinn, sest linnast välja ma eriti ei tahtnud minna. Kas või alateadlikult võis mõjutada ka mu varasem huvi mereasjanduse vastu.

Töölepingu sõlmis minuga toona Bruno Pao. Varasem direktor Ants Pärna oli kultuuriministeeriumis siis veel osakonnajuhataja. Mõne kuu pärast tuli ta siiski Eesti Meremuuseumi direktoriks tagasi ning töötasime aastaid koos. Käis ekspositsiooni ettevalmistamine. Viisin end kurssi, lugesin palju Bruno Pao ja kolleegide soovitatud lugemisvara nende riiulitelt, mis paiknesid muuseumi ajutistes tööruumides Pikk tänav 33. Usun, et oma pool aastat läkski sisseelamiseks valdkonna spetsiifikasse, et teada rohkem merendusest ja laevadest. Väiksemaid ülesandeid tuli aegapidi juurde. Ametinimed muutusid, kuni tulid juba teadur ja vanemteadur ning muud valdkonna laiemat pädevust märkivad terminid.

Muide, täna ongi eriline päev, sest just möödus 40 aastat Paksu Margareeta avamisest Eesti Meremuuseumina. Aastal 1981 lõppes suur remont ja rekonstrueerimine. Veebipõhine oli see tähistamine seekord. Valmis sai ka uus suurem brošüür, mille Paksust Margareetast koostasin. Kogunesime eriolukorra tõttu vaid mõne inimesega, kellega sisuliselt kõik need aastad on eri rollides koostööd tehtud. Meenutustest sai tehtud ka veebiülekanne. Vanadest kolleegidest olid kohal Katrin Savomägi ja Helju Zahharov ning mõned uuemad. Jah, tuleb tõdeda, et 40 aastat sellest sündmusest on ikka päris palju. Muide, see eriolukorra aeg on mind kirjutamise juurde rohkem tagasi toonud. 

ÜK: Mis on motiveerinud ja Sind muuseumis tööl hoidnud? Millised on olnud Sinu suurimad väljakutsed pikas muuseumitöös?

UD: Ülikooli kursuseööd ja diplomitöö tegin juba merendusest. Sain üha uusi teadmisi, arhiivitöö laiendas põnevaid teemasid ning hoidiski mind meremuuseumis paigal. 1985. aastal lõpetasin Tartu Ülikooli. Minu juhendaja oli professor Sulev Vahtre ja lõputöö teema „Narva merekaubandusest 19. sajandi II poolest 20. sajandi alguseni“. Teatud mõttes oligi nii liisk langenud meremuuseumi kasuks ning elu läks järjest põnevamaks. Töökeskkond oli hea ja kui Bruno Pao läks muuseumist ära, sai minust merendusosakonna juhataja. Mitmesuguseid ülesandeid ja ka välissuhteid tuli aina juurde. Erialane tegutsemine muuseumimaailmas merendusega seoses pakkus palju huvitavat. 

Minu esimene eriprojekt oli seotud haruldase laevavrakiga Saaremaal, niinimetatud Maasilinna laevaga. Sellest sain esmased projektijuhtimise kogemused. Nüüd on see 16. sajandist pärinev laevavrakk Eesti Meremuuseumi Lennusadama ekspositsioonis, olles aastaid lebanud Illiku laiul Orissaares eraldi ehitatud konserveerimist võimaldavas ajutises hoones ning oma aega oodanud. Algselt oli ideid ka laevavraki Saaremaal eksponeerimiseks. 

See oligi esimene tõsisem kondiproov. Protsess oli pikk, olin kõigi planeerimise ja tegemise etappide juures. Konserveerimine, selle tingimuste korraldamine. Leidsime ju laeva 1985. aastal, kui allveearheoloogia klubi Viikar usinalt toimetas Vello Mässi juhtimisel. Kalurid olid kaude soovitanud uurida ala kunagise Soneburgi ordulinnuse ehk Maasilinna lähistel, suhteliselt madalalt, nii umbes 200 meetrit kaugusel kaldast. See ei ole kõige vanem leitud laevavrakk, aga väga haruldase plangutusega. Tal on nii karveelplangutus kui ka klinkerplangutus. Siis on veel kiilu peal ja ja kaarte all olev eriline renn – nagu kuivatusrenn. Arvatavasti ühemastiline. Harukordne konstruktsioon. Kohalikud randlased kasutasid seda ilmselt kaubaveoks ning kuna plangutuse vahelt leiti lubjajääke, siis arvatakse, et too oli hea alus kindluse ehitamise ajal ehitusmaterjalide veoks. Miks põhja vajus, pole täpselt teada. Kaua aega oli see laevavrakk üks Eesti vanimaid ja paremini läbi uuritud laevu. Oleme tänulikud Jüri Peetsile, kes toona esimesena konserveerimise n-ö põlve otsas läbi mõtles, kohandas tehnoloogiad ja teostas. Pärast keemilist töötlemist oli puit veel pikka aega sügavkülmas, et see kõik imenduks aeglaselt ja laeva tervik stabiliseeruks.

Kogunenud teadmisi ja kogemust oli vaja aastakümneid hiljem teiste laevade puhul, mis nüüdseks samuti on Eesti Meremuuseumi jõudnud.

ÜK: Eesti Meremuuseum on viimastel kümnenditel hoogsalt arenenud ning tänu põhjalikule visioonile ja heale meeskonnatööle olete saanud mitmeid kodumaiseid ja ka rahvusvahelisi tunnustusi. Kuidas ise mäletad ja hindad oma meeskondi ning mida olulisena esile tõstad?

UD: Olen pigem suur meeskonnamängija. Olen olnud läbi oma tööelu loomingulise poole ja näitustega seotud mees. Oma koostatud näituste arvu ei oskagi praegu kokku lugeda. Neid on kindlasti mitmeid kümneid. Viimased jõudsid vaatajateni alles 2020. aastal.

Projekte on olnud muidugi erinevates mastaapides. Viimasel perioodil on olnud suuri, eri tasandite spetsialiste ja arhitekte ning disainereid vajavaid projekte. Olen olnud kõigi suurte ekspositsioonide loomise meeskondade liige. Ühtpidi olen andnud võimalusi paljudele, kuid teistpidi olen kasutanud vahel ka n-ö viimase sõna õigust. Üldiselt on mu loomuses usaldamine. Mulle sobib selline kollektiiv, kus saan oma inimesi usaldada. Lasen inimestel oma pädevust ja teadmisi näidata ning püüan arengut jälgida ja võimaluse korral aidata kaasa, tunnustada. Ma ei ole kontrollifriik. Elukogemuse najal siiski tajun, kui miski on nii kriitiline, et tuleb vastutus võtta ja sekkuda. Ükski meremuuseumi juht või direktor või sihtasutuse juhatuse liige, mis iganes need ametinimetused ka on, ei suuda üksi sellist rahvusvahelist tunnustust pälvinud ja atraktiivset muuseumi teha. Meeskond on väga-väga oluline. Ma hindan inimestes väga nende algatusvõimet. Pean ära tundma, kas ta suudab ideid genereerida ning teostada koostöös teistega seda nägemust, mis on pika protsessi lõpuks kokku lepitud. Hindan inimeste oma arvamust. Loominguline oma valdkonna spetsialist kasvab tihtilugu just neist, kelle suhtes olen tööle võttes ja vesteldes tunnetanud isikupära ja algatusvõime olemasolu. Need head meeskonna liikmed tuleb esmalt leida!

Olen andnud teadlikult inimestele üsna palju ka vabadusi. Meremuuseumi süsteem on võib-olla pisut erinev, kuna meil on ju nii palju laevu, hooneid, tegevusvaldkondi. Kaasamist olen oluliseks pidanud. Eri töölõikude inimestega arutame üsna palju ning rühmades peegeldame ideid ja peame mõttetalguid jne. Üksuse juhtide tasandil on meil nii vabadus kui ka vastutus finantside mõttes. Eelarveraamid on kokku lepitud ja kõik teavad, mida tuleb silmas pidada, aga iga pisiasja kohta ei pea minult luba küsima tulema. See on ilusasti toiminud. Ühised eesmärgid ja väärtused on kokku lepitud ja siis kõik toimetavad rahulikult oma osakondades, sest neil on suur pilt ees.

Pikad plaanid on tehtud, aga 2021. aasta aprilli seisuga on kultuuriasutuste juhtidel kujundlikult väljendudes veel silme ees küsimärkide rida. Muuseumil on olnud võimalik publikule avatud olla sellel aastal ainult 36 päeva.

Olgugi et oleme teinud suuri arendusi ja uuendusi, on minu jaoks veel mõned olulised asjad lahendamata. Pean silmas eelkõige kollektsiooni hoiustamist. Meie kogudest suur osa on veel ajutistel pindadel. Muidugi loodan minagi, et tuleb Eesti Vabariigi kaks pärandihoidlat, millest on kultuuriministeeriumis aastaid juttu olnud. Asutuse juhina tunnen otsest vastutust meie kogude säilimise ja uurimise ees. Lennusadamas on ühes ajutises hoones meretehnikat, Suur-Sõjamäel ja Rahvusraamatukogu majas on ajutisel pinnal palju materjale jne. See tähendab, et need teemad ootavad lahendusi ja mida kiiremini, seda parem oleks kogu muuseumiperele. Üht multifunktsionaalset hoonet oleks vaja võib-olla siiasamasse. Ma ei mõtle, et kohe oleks vaja mingit uut laeva või suurt objekti kogudesse lisada. Selline multifunktsionaalne hoone garanteeriks aga mitme muuseumivaldkonna parema toimimise ning soodustaks haridus- ja uurimistööd. Mul peab mingi vedru ikka pinge all olema, et edasi liikuda. On veel teisigi plaane, millest räägime kunagi hiljem detailsemalt. Ütlen, et aastani 2025 on näituste ideed olemas, partneritega toimetame ja plaanid on töös.

Õnneks on veel ressursse ja alla me ei anna. Oleme lootusrikkad.

ÜK: Millised on olnud muuseumitöös kõige raskemad hetked ja probleemid?

UD: Laevade omamine on tore, aga alati ka probleemidega seotud. Näiteks eelmisel aastal just eriolukorra algul põles üks meie värskelt saadud uurimislaev. Sisuliselt põleski maha. Põleng sai alguse elektrisüsteemist. Nüüd oleme terve aasta seda laeva korrastanud ja remontinud ning loodame suvel vette lasta. Ei saa alla anda! Allveearheoloogidele on oma tööks väga vaja seda laeva. Kunagi Pirital läks üks meie patrullkaater Grif (praegu Lennusadamas kai peal eksponeeritud) põhja ning see tuli üles tõsta ning toimetamist oli palju. Kõige hullem lugu oli unikaalsel laeval Lembitu, mis põles aastal 2001. See oli karm ja traagiline päev. Sain selle raske telefonikõne just oma sünnipäeva hommikul. Üks vahimees hukkus. Hiljem, uurimise lõpul saime teada, et mehel oli tõsine alkoholiprobleem ja see tekitaski põlengu. Vahiruum söestus. Kõrval olnud mereväe staabilaeva Admiral Pitka vahimees teatas Päästeametile ja laev õnnestus suuresti päästa. Küsisin alguses toonaselt kantslerilt, kas pean kirjutama lahkumisavalduse, aga anti siiski võimalus laev korda teha ja nüüd on see uhkelt siin Lennusadamas eksponeeritud.  

ÜK: Aga nüüd positiivsemas võtmes: millised on olnud kõige rõõmsamad hetked Sinu tööelus?

UD: No rõõmu on ikka palju olnud! Kui nüüd mõelda seda kõige- kõige tasandit, siis vahest KOKO arhitektidele ja Eesti Meremuuseumile Lennusadama angaaride rekonstrueerimise ja ekspositsiooni loomise eest 2013. aasta suvel Ateenas üle antud Europa Nostra Grand Prix. Auhinnad anti üle Ateenas Herodes Atticuse amfiteatris toimunud auhinnatseremoonial, kus osalesid ka Kreeka president Karolos Papoulias, Euroopa hariduse, kultuuri, mitmekeelsuse ja noorte volinik Androulla Vassiliou ning Europa Nostra president, maailmakuulus tenor Plácido Domingo. 

Konkurents oli toona väga pingeline ja saime teada, et me võitsime vaid ühe häälega sealse Ateena Akropolise muuseumi uue tiiva rekonstrueerimisprojekti ees. Olla Euroopa keskel, sealse antiikkultuuri nn lõvikoopas ja napsata peapreemia ühe häälega siia kaugesse Eestisse oli võimas kogemus tõesti! Päris hää moment! Eelmisel aastal käisin korraks sügisel Kreekas ja Ateenas tuli see jälle meelde, kui sealset Akropolist vaatasin. 

Ülinapilt kaotasime kunagi Euroopa EMYA peapreemia. Eks elus ongi neid hetki harva, kus saad võidus täiesti kindel olla. Muuseumid on palju arenenud, tehnoloogilised lahendused aitavad ajalugu mõistetavaks teha eri meediumide ja seadmete abil. Hea on teada, et oleme oma meeskondadega kõrgemates kategooriates kaasa rääkinud ja maailma mastaabis teistele konkurentsi pakkunud. 

Paksu Margareeta ekspositsiooni IT-lahenduste grand prix tuli Eesti Meremuuseumile ja osa auhindu on veel sügisel jagamisel. Paks Margareeta on oma tunnustuste teel. Oleme pälvinud IT-lahenduste ja erivajadustega inimestele pakutava osas preemia eelmisel aastal ja tänavu sügisel oleme kutsutud Dubrovnikusse „The Best in Heritage“ konverentsile oma saavutusi laiemalt esitlema. 

Patarei Merekindlus võtab ilmet, võrreldes Lennusadama algusaegadega on kõik nüüd palju parem. Kalaranna tee korrastamine on olnud suurepärane kordaminek. Kui Kadrioru Tivoli kvartalis leiti 2015. aastal koge, siis tõime ta suurveosena öösel siia Lennusadamasse. Ilma selle Kalaranna sirge teeta poleks me siia jõudnudki. Kalamaja väikeste puumajade vahel kitsastel tänavatel oleksime lihtsalt kinni jäänud ja jännis olnud. Konserveerisime koge siin ja Paksu Margareeta ekspositsiooni läks ta juba korrastatuna öise suurveosena ja kraanadega ning asub nüüd uhkelt uuendatud põhiekspositsioonis. 

Õnne peab ka olema. Kui on oluline ja õige asi, siis asjad hakkavad juhtuma ning materjalid sinuni jõudma. Mul on sellist õnne olnud aastate jooksul mitu korda. Üksteist-kaksteist aastat tagasi allveelaev Lembitu väljatõstmise ja Lennusadamasse eksponeerimise ajal oli väljapaneku korraldamisel väga vaja jooniseid ja tehnilist infot laeva algusaegadest. Otsisime meeskonnaga mitmelt poolt aastaid. Ei tulnud neid Inglismaalt Londoni Greenwichi meremuuseumist ega kuskilt allveelaevade muuseumist. Lõpuks tuli info ühest pisikesest maakonnaarhiivist North Cumbrias. Üks entusiastlik spetsialist oli asjast kuulnud ja tema kaudu on Eesti Meremuuseumil nüüd olemas originaaljooniste koopiad nii Lembitu kui ka Kalevi kohta. Tänu inimeste abile ja sellele, et meie tegemiste vastu tuntakse huvi ka kaugetel maadel, me edeneme ja saame paremini oma tööd teha.

ÜK: Muuseumidel on kõik olemas, et tegutseda: kogud, spetsialistid, ekspositsioonid jne, aga nüüd, viiruseolukorras, ei saa me külastajatele neid pakkuda. Millist väljapääsu näed olukorrale tulevikus? Millised on ideaalid edaspidi?

UD: Igasugune mure ja isegi see koroonapandeemia tõttu tekkinud eriolukord saab ju mingil hetkel mööda … Eesti muuseumivaldkonnas oleme viimastel aastatel teinud palju uuenduslikku. Ma olen käinud sadades muuseumides üle maailma ning tean, et Eestil pole vaja end kuidagi kehvasti tunda. Meil on palju head, mida selles keerulises olukorras saame kasutada ja edasi arendada. Uhke tunne on! 

Olen kogenud sedagi, et ideaalne on alati ajas muutuv. Kui Paksus Margareetas 40 aastat tagasi oma raudvitriinidega ekspositsiooni avasime, oli see toonaste arusaamade järgi ideaalne. Mingitest suurtest ekraanidest ja digilahendustest ei osanud keegi mõeldagi. Nüüd on aga uued meediumid koos originaalesemetega selles ekspositsioonis edu saavutanud. Mis on kümne aasta pärast ideaalne, on raske kirjeldada. Kindlasti jääb muuseum kohaks, kus pakkuda külastajatele ajalugu huvitavalt ja atraktiivselt.

Tuleb otsida kontakti eri huvide ja taustateadmistega inimestega. Professionaalselt oma sihtrühmadega tegutsedes uueneme ka ise. Ekraan saab anda lisateavet, visualiseerida ja pakkuda teadmisi mänguliselt. Keskendume viimasel ajal teadlikult perekülastusele. Kuna liigutakse koos, siis tulebki mõelda, kuidas kuraatorite ja teadlaste kogutud materjali nii huvitavalt edasi anda, et see oleks kogetav eri vanuses, eri soost või puudega pereliikmetele. Muide, uute lahenduste ettevalmistamisse kaasame ka inimesi, kes on igapäevaselt tööpostil ekspositsioonides. Külastusjuhid või teenindajad on ju otsekontaktis külalistega. Nemad on kuulanud ära ka inimeste kommentaarid, soovitused ja nad peavad oma töökeskkonnas vastu pidama. Neid ei tohi uued asjad ära väsitada ega tüüdata.

ÜK: Kui jääb pisut vaba aega, mida siis naudid? Kas purjetamine on lemmikala või on hobisid muidki?

UD: Olen ikka läbi ja lõhki merega seotud mees, võimalusel ka vabal ajal.

Tõesti mere peal olek ja purjetamine on hea vaheldus. Minul on – naljatamisi öeldes –kaasasündinud rike, mis täpsustades tähendab, et ma ei karda kõrgust ega väikest ruumi ning ei jää merehaigeks. Pole enda teada ka mingit toitu, mida ei saaks süüa. Pühapäevapurjetamised algasid aastaid tagasi. Kõige huvitavam oli aga eelmisel aastal, kui sõitsin kaks etappi kaasa Antarktika mereretkega Admiral Bellingshauseni pardal. Olin esimest korda elus nii kaua eemal oma tööruumidest Eesti Meremuuseumis. Reis oli pikalt planeeritud ja suur sündmus. Mingi perioodi sõitsime ka suure kruiisilaevaga. Minu kaasa, Katrin Savomägi, tuli ka. Saime koos näha, kuidas Admiral Bellingshausen koos teiste purjetajatega Antarktikasse jõudis. Olin merel ja Eestist ära kokku poolteist kuud. Sellest kõigest kogunes inspiratsiooni uuteks näitusteks ja trükisteks. Nautisime reisiperioodi täiega. Olin selle projektiga seotud algusest peale. 

Soovime ajakirja MUUSEUM poolt Urmas Dresenile kõike head uute ideede realiseerimisel ning rõõmsaid kohtumisi Eesti Meremuuseumis!