// Päevateema Number 2 (43) 2019 - Muuseumid ja haridus

Individuaalsed õpiteed, õmblusteta õpikeskkond ja muuseumipedagoogika

Ene-Mall Vernik-Tuubel
Õppimine toimub kõikjal. Tallinna Pae Gümnaasiumi noored. Foto: Christina Lään.

Haridusuuenduse lähtekohaks on aina kiiremini ja järsumalt muutuv globaalne reaalsus meie ümber, mis on täis probleeme, konflikte ja dilemmasid, mille lahendamiseks vajalikke pädevusi peaks haridus aitama kujundada. Haridus peaks fokuseeruma subjektsusele, mis võimaldaks inimesel olla oma elu peremees: mõista probleemide olemust, seada eesmärke, kavandada tegevusi eesmärkide realiseerimiseks, teha kavandatu teoks. Koostatava haridusstrateegia keskseid visioone ongi võimestav kool, mis loob õppija enesejuhtimise ning võtmepädevuste kujunemist soodustava õpikeskkonna. Õpingute tulemusena omandab õppija isiklikuks ja tööeluks, kodanikuna toimimiseks ning kultuuriloomeks vajalikud kompetentsid. Hariduse kaudu võimestatakse iga õppija kõlbelist eneseteadvust ning individuaalsete valikute ja probleemide nägemise oskust andmeküllases „tarkade masinate“ keskkonnas. Õppeprotsess muutub individuaalsemaks õppija eneseanalüüsioskuste arendamise ja õpikeskkonna mitmekesistamise kaudu.

Individuaalse õpitee kujundamise võtmekohad

Õppija eneseanalüüsi oskus. Õppija hindab ise kriitiliselt oma kompetentse, väljendab oma huvisid ja seab oma tegevusele eesmärke.

Õppija aktiivsus ja motiveeritus. Tähelepanuväärne on, et individuaalne lähenemine ISE on motiveeriv ja motivatsiooni on omakorda võimalik suurendada mitme elulise sisuga õpiülesande abil.

Õppija kompetentside hindamine VÕTA-põhimõttel (VÕTA – varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine). Võidakse arvestada kompetentse, mis on omandatud eri kursustel ja koolitustel, rahvaülikoolis, mitmesugustes huviringides, harrastustel ja hobides, tööl jm.

Õppija võimalus liikuda oma õpiteel individuaalses tempos. Olemasolevate kompetentside kujundamiseks aega ei kulutata. Selliselt võidetakse aega ja (vaimu)jõudu süvendatud õppeks, mis laiendab andekate õpilaste võimalusi. Pikemaaegset õpiteed on vajadusel võimalik rakendada puuete korral, aga ka õpingute ühitamisel pereeluga, tööga, tippspordiga.

Õppijat usaldav kasvatuskultuur. Eesti kasvatuskultuuris on vastutus õpetajal, passiivne õppija on sellise kultuuri üks tulemusi. Individuaalsel õpiteel põhinevas koolis antakse vastutust õpilasele maast-madalast, järk-järgult.

Individuaalsele õpiteele põhinevas koolis on aega ja ruumi dialoogiks. Igal õpilasel on oma tuutor, juhendaja-õpetaja, kes jälgib õppija arengut, aitab aru saada keeruliste olukordade olemusest, nõustab valikute tegemisel.

Väljaspool kooli õppimisel suur osakaal. Üldhariduse jaoks tähendab see õpikeskkondade rikastumist nn reaalse elu keskkondadega. Õppimine muutub elulähedasemaks. Digi- ja arvutiajastul konkureerib virtuaalne maailm reaalse maailmaga. Reaalsete keskkondade kasutamine õpikeskkondadena ja kokkupuude eluliste probleemidega aitab noori „maa peale tuua“.

Õmblusteta (ehk barjäärideta) õpiruum. Formaalne ja mitteformaalne õpe. Õppimine ei toimu  ainult koolis, vaid ka kõikvõimalikes reaalse elu keskkondades: ettevõtetes, muuseumides, raamatukogudes, arhiivides, riigiasutustes, seltsides, ühingutes jm. Kaovad barjäärid konkreetse kooli ja teiste asutuste vahel, kõik keskkonnad võivad muutuda õpikeskkondadeks, kui õpilaste individuaalsed õpiteed seda ette näevad.

Liikumist õmblusteta õpikeskkonna suunas aitavad mõista formaalse, mitteformaalse ja informaalse  õppe mõiste. Formaalse õppe olulisimad tunnused on riikliku standardi olemasolu, kohustuslikkus (õppes osalemise ja õppekava läbimise kohustus), hierarhilised suhted, riiklikult aktsepteeritavad tunnistused. Mida vähem olulised need tunnused on, seda mitteformaalsem on õpe. Informaalne õpe toimub väliste regulatsioonideta, inimese enda algatusel, spontaanselt igapäevategemistes. Inimene ise otsustab, milliseid raamatuid loeb, milliseid filme vaatab, kuidas veedab oma vaba aega. Ükski õpikeskkond pole ainult formaalne või ainult mitteformaalne, igal õpikeskkonnal on mõlemaid tunnuseid. Klassikaline mitteformaalsete tunnustega õppe vorm tavakoolis on ringitöö, ka huvikoolides on vabadusaste tavakooliga võrreldes suurem. Noorsootöö keskustes toimuv liigitub samuti mitteformaalse õppe valdkonda. Õmblusteta õpiruumi iseloomustab piiri kadumine formaalse ja mitteformaalse õppe vahel. Õpikeskkonna mitmekesistumine, rikastumine mitteformaalse õppe võimalustega on tänapäeva haridusmaastikul üsna sage nähtus. Populaarsed õpiruumi laiendajad ja mitmekesistajad on mitmesugused projektid ja programmid, mis pakuvad õppimisvõimalusi kõige erinevamates valdkondades.

Riiklike õppekavade järgi töötavate koolide ja muuseumide koostöö on kulgenud tempokalt ja eri suundades. Üldhariduse riiklikud õppekavad lubavad õpet korraldada eri keskkondades ja näevad muuseume kooliharidust rikastava õpikeskkonnana. Üldhariduse õppekavade arenduse praegu töös olev lähteülesanne näeb ette muudatusi, mis toetavad individuaalse õpitee keskset õpet. Postmodernistliku, uueneva muuseumi üks tunnusjooni on aga muuseumipedagoogika intensiivne areng. Muuseumidel on nüüd olemas haridusprogrammid, nende haridustegevus arvestab õppeasutuste vajadustega. See on muuseumide seadusjärgne tegevus, mille põhisuunad on sõnastatud dokumendis „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“.

Muuseumidel on mitmeid võimalusi arendada õmblusteta õpikeskkonda

Õppe sisu mitmekesistumine. Arvestades muuseumide mitmekesisust ja suhteliselt suurt hulka, on muuseumidel rikkalikult võimalusi rikastada aineõpetust ja tekitada õpilastes huvi maailma nähtuste vastu. Muuseumipedagoogikale on omane ja jõukohane individuaalne õpitee mitmekesist sisu pakkudes; praegune formaalharidus on selle nurga alt vaadatuna väga vaene.

Mitmesugused lõimingud – muuseumil on eeldusi olla sõlmpunkt eri õppeainetest terviku moodustamisel. Juba praegu on huvitavaid õppekavu, kus õpetatakse koos seni lahus seisnud ainevaldkondi:  matemaatika ja  sport, usundiõpetus ja  kunst, ajalugu ja kirjandus/kunst. Lõimitakse füüsikat-keemiat ajaloo ja kunstiga. „Avameelselt sinu kehast“ viib kokku teemad nagu toitumine, meeled, hügieen, seksuaalsus, rasedus, sõltuvusained. Lõimimise näide on ka keelekümblusel põhinevad haridusprogrammid jmt.

Meetodite mitmekesistumine. Näiteks: õpetamine lugude kaudu, dialoog kui õpetamise meetod, arutelu kui meetod (nt eutanaasia poolt ja vastu), mäng (nt gümnaasiumiõpilastele Energia Avastuskeskuse seltskonnamäng „Tappev pinge“). Aktiivsed õppemeetodid on iseloomulikud konstruktivistlikule õpikäsitlusele, kus igaüks saab aktiivselt teadmisi ja kogemusi omandada ja mõtestada. Nimetatud meetodid on tulemuslikud võtmepädevuste kujundamisel, milleks formaalsete tunnustega  õpikeskkonnas on võimalused tagasihoidlikud.

Metoodika ja õppevahendite arendus. Muuseumides leiduvat pedagoogilist ja erialast kompetentsi, oskusteavet ning museaale on võimalik teadlikult kasutada metoodikate ja õppevahendite arendamiseks. Museaalid on muuseumipedagoogide õppevahenditeks ka ehedal kujul, kuid neis on potentsiaali anda ideid laiaulatuslikult kasutatavate õppevahendite loomiseks.

Muuseumide ja õppeasutuste koostöö koordineerimine.

Koolid tegutsevad Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalas, muuseumid Kultuuriministeeriumi haldusalas. Praegu koostatav haridusstrateegia, mis näeb ette õmblusteta õpikeskkonna kujunemist, peaks soodustama kahe ministeeriumi diskussiooni.

Artikkel on koostatud 27. augustil 2019 Saaremaa Muuseumis muuseumipedagoogide suvekoolis peetud loengu alusel.

 

Viited