EMÜ Veebiajakiri

Kiiresti muutuval digiajastul tekib tihti inimliku kontakti nappus. Kuigi mitmesugused nutilahendu-sed, äpid ja audiogiidid muudavad muuseumi avatumaks ja pakuvad erinevaid võimalusi teemadega suhestumiseks, otsivad ja vajavad paljud külastajad ka inimlikumaid lahendusi. On oluline, et nüüdisaegne ja avatud muuseum mõtleks oma publiku ja kogukonna erinevatele, sealhulgas sotsiaalsetele vajadustele.

Muuseumi laiem eesmärk ja ülesanne on konkreetse valikulise pärandi säilitamine tulevastele põlve-dele ja erinevate väärtuste hoidmine kogukonnas. Teisisõnu: muuseum on oma olemuselt inimese-, mitte esemekeskne asutus. Külastaja väärtustamine tähendab ka inimese vajaduste arvestamist. Oleme Kumus ja kogu Eesti Kunstimuuseumis igal uuel hooajal proovinud pakutavat publikuprogrammi järjest mitmekesistada ja vastu tulla võimalikult paljude külastajate ootustele. Seetõttu oleme võtnud enda missiooniks Kumus järgemööda välja töötada ja pakkuda erivajadustega inimestele suunatud programme ja üritusi. Tihti on just erivajadusega täiskasvanu see, kes jääb mingil põhjusel tagaplaanile, kuid ometi sooviks aktiivselt osaleda kultuuri- ja sotsiaalelus. Usume, et muuseum on koht, mis võiks ühiskondlikult abiks olla ja peakski oma tegevuses olema avatud kõikidele sihtgruppidele, olenemata nende suurusest.

Kuigi suuremal osal Kumus toimuvatel publikuüritustel kasutatakse tehnoloogilisi lahendusi täna-päeva mõistes küllaltki vähe (pean silmas kuraatorituure, kunstnikuvestlusi, loenguid jne) ning need on pigem üles ehitatud inimese juhitud kogemusele, on siiski publikuüritusi, kus sotsiaalne aspekt tõuseb eriti esiplaanile. Üks taoline programm on juba 2018. aastal alguse saanud ürituste sari „Taaskohtumised“, mis on suunatud dementsussündroomiga inimestele ja nende lähedastele, kuid milles osalejate profiil on aastate jooksul läinud oluliselt kirjumaks. Seda arvatavasti just seetõttu, et sellist sotsiaalset, aga samas ka kultuurilist üritust, mis arvestab individuaalselt kõigi oma osalejatega, väga palju ei pakuta.

Idee luua Kumusse üritus just dementsussündroomiga inimestele sündis teadmisest, et Euroopas  ja sealhulgas Eestis kui vananeva rahvastikuga riigis suureneb järjest ka dementsussündroomiga inimeste ning omastehooldajate arv. Vananeva rahvastiku tõttu on järjest rohkem päevakohane eakate kaasamine ja väärika vananemise pakkumine ühiskonnas. Muuseumi ja iseäranis kunstimuuseumi keskkond saab pakkuda dementsussündroomiga inimestele ja omaste-hooldajatele tuge, positiivseid elamusi ja kogukonnatunnet. 

Dementsus on progresseeruv kesknärvisüsteemi haigus, mille tagajärjel hukkuvad närvirakud peaajus. Haiguse käigus kaotab inimene järk-järgult võimekust tajus, tunnetuses ja eesmärgipärases käitumises, kuni see hakkab oluliselt segama tema igapäevast toimetulekut (eludementsusega.ee). Dementsussündroomi mõistmisel ja ka huviliste hulgas sõna levitamisel tuli meile lahkelt appi MTÜ Elu Dementsusega, kelle kaasabil üritused siiani ka toimuvad.

Usume, et muuseumi ekspositsioonid pakuvad ohtralt võimalusi muljetamiseks ja meenutamiseks ning kunsti teraapiline mõju inimestele on samuti teaduslikult tõestatud. Ürituste sarja „Taas-kohtumised“ eesmärk on pakkuda osalejatele emotsionaalset laengut (positiivsete tunnete kogemist ja nende jagamist muuseumis ning pärast külastust kodus), füüsilist aktiivsust (käte motoorika ja ajutegevuse aktiveerimist, mille tulemusel meenuvad mälestused ja paranevad/säilivad käelised oskused) ja sotsiaalset kaasatust (sotsiaalsete sidemete tugevnemist dementsusega inimeste ja hooldajate vahel, aga ka kogemuste jagamist teiste osalejatega).

Programmi ülesehitus on lihtne. Esmalt kogunevad osalised Kumu aatriumis, kus neid tervitab  Kumu programmijuht ja tihti ka MTÜ Elu Dementsusega liikmed. Läbitakse kiire tutvumisring, kus igaühel on võimalik tutvustada ennast ja soovi korral mainida ka oma osalemissoovi põhjust. Kõik osalejad saavad rinda nimesildid, mis lihtsustab edasist suhtlemist. Soovime, et programm oleks oma olemuselt sõbralik, isiklik ja suhtlemist soosiv. Leiame, et eesnime pidi enda tutvustamine ja hilisem kõnetamine aitab sellist atmosfääri luua.

Kumu aatriumis tutvustab seejärel programmijuht eri viise kasutades kohtumise teemat ja näitust, millega see on seotud. Igal „Taaskohtumisel“ on fookuses üks kindel teema või näitus. Vahel tut-vutakse väljapanekuga teoste reprode abil, vahel vaadeldes erinevaid materjale või inspiratsiooniallikaid konkreetse kunstniku loomingus. Selline eeltutvustus annab osalejatele positiivse äratundmisrõõmu, kui üheskoos näitusesaali jõutakse. Üks klassikalisemaid ja esmaseid dementsussündroomi sümptomeid on lühimäluhäired, mille tõttu on inimesel raskusi uute mälestuste loomisega. Fotode, reprode ja materjalidega tutvumine aitab osalejal kuuldut paremini kinnistada, toetab mälestuse tekkimist ja samade teoste või materjalide taasnägemine pakub rõõmu. 

Tihti laseb programmijuht osalejatel ka ise näitusetuuri n-ö kokku panna. Iga osaleja saab reprode hulgast valida ühe talle enam huvi pakkuva teose ja nendest teostest moodustubki ekskursioon.  Kuna just erivajadustega inimesed on tihti olukorras, kus nende eest tehakse enamik otsuseid ja neil võib puudu olla iseseisvusest, siis pakub selline ekskursiooniformaat neile valiku- ja otsusevõimalust. See omakorda aitab osalejal tunda suuremat kaasatust programmi ja uhkust oma rolli üle grupis.

Näitusesaalis arutatakse erinevate teoste ja teemade üle ning programmijuht kaasab osalisi võima-likult palju mitmesuguste küsimuste ja lugude abil. Oluline on muidugi info korrektsus, sest paljud osalised on valinud Kumu just oma kunstihuvist lähtuvalt ja ootavad väga uusi kunstiteadmisi. Kuigi programm on eelkõige suunatud dementsussündroomiga inimestele, siis on meile oluline, et kaasatud oleksid ja põneva kogemuse saaksid ka saatjad. Julgustava märgina näeme, et nii mõnigi omastehooldaja osaleb programmis ka siis, kui tema hoolealune erinevatel põhjustel osa võtta ei saa.

Vähetähtis pole ka programmi lõpetav stuudiopooltund, kus pakume lihtsaid ja põnevaid viise, kuidas arendada ja säilitada peenmotoorikat ning loovust kunsti tegemise abil. Kuigi dementsusel on erinevaid põhjusi ja selle kulg võib olla erinev, iseloomustavad haigust ka motoorikahäired. Neid sümptomeid annab aga kergendada või nende süvenemist edasi lükata füüsilise aktiivsuse abil. Loovtehnikaid, mida stuudios kasutame, on erinevaid, kuid need pakuvad alati võimalusi erinevate võimetega osalejatele. Näiteks oleme kasutanud kollaaži tehnikat, et stuudioruumis näitusel kogetut reflekteerida ja meenutada. Ajakirjade, fotode ja reprode seast otsivad osalejad erinevate märksõnadega seostuvaid pilte ja katkeid, mis seejärel välja lõigatakse ja kollaažiks kleebitakse. Lõikamisel pakub vajadusel dementsussündroomiga inimesele abi nii juhendaja kui ka hooldaja. Kollaaži puhul on olulisel kohal just meenutamine, seosete loomine ja valiku tegemine ning peenmotoorika, mida lõikamine ja kleepimine vajab.

Stuudiotegevused toimuvad vabas õhkkonnas, pakutakse teed ja küpsist ning osalejad saavad mul-jetada programmi üle, uut või vana sõprust arendada, olla sotsiaalselt aktiivsed ja kaasatud. Miks mitte avastada enda sisemist kunstnikku? Ka omastehooldajale on see võimalus oma rõõme ja muresid teistega jagada ja toetust saada. Nõnda ühendab programm endas emotsionaalse, sotsiaalse ja isegi füüsilise kaasamise. 

„Taaskohtumiste“ positiivsest tagasisidest innustatuna algatasime Autismikooli ja Autistika  keskuse toel 2020. aasta jaanuarist „Vaiksete hommikute“ ürituste sarja, mis on suunatud sensoorse ülitundlikkusega ja autismiga inimestele. Autismiga kaasnevad sagedasti sotsiaalse kommunikatsiooni probleemid, jäigad käitumismustrid ja harjumused, sensoorne ülitundlikkus ning ärevus uute olukordade, keskkondade ja inimeste ees. Sellest tulenevalt väldivad paljud autistlikud inimesed ka rahvarohkeid ja suuri muuseume. Meie eesmärk on kord kuus „Vaiksetel hommikutel“ muuta Kumu tavapärasest vaiksemaks ja rahulikumaks keskkonnaks, mis sobiks ka tundlikumatele kunstihuvilistele. Selleks keeratakse heli vaiksemaks Kumu kõige valjematel eksponaatidel; külastajaid ootab spetsiaalne tajukaart; muuseum ei võta samal ajal vastu ühtegi ekskursiooni- ega kooligruppi ja Kumu hariduskeskuses on sisse seatud vaikne ala, kus saab vajaduse korral puhata ja ennast turgutada.

Kuna sensoorne ülitundlikkus väljendub nii suures ebamugavuses kui ka füüsilises valus liiga ereda  valguse, valju heli või lõhna ning puudutuse suhtes, siis oli „Vaiksete hommikute“ toimumiseks vaja välja töötada spetsiaalne majakaart. Tajukaardi nime kandev majakaart pakub lisaks hooneplaanile ka infot galeriide valgustuse, heli, ligipääsetavuse jms kohta. Lisaks sisaldab kaart olulist muuseumi meelespead ja infot. Kaart on kodulehelt alla laetav ja nii on huvilistel võimalus majaga tutvust teha juba kodus, aidates nõnda leevendada ärevust, mis paljudel uue ja suure keskkonna ees võib olla. Sellised tajukaardid on muuseumimaastikul juba mõnda aega aktuaalsed. Kumu kunstimuuseumi nõustas tajukaardi koostamisel Royal Academy of Arts Londonis.

Selliste sotsiaalset laadi ürituste ja programmide planeerimisel on oluline silmas pidada, et tegemist ei ole mingile kindlale inimgrupile vastutulemise või teenega, vaid nende õiguste tunnistamisega.  Enam ammu ei ole muuseum elitaarne asutus, mis pakub elamusi vaid valitud seltskonnale. Nüüdisaegne ja avatud muuseum on publikukeskne ja avatud kõigile, sest kõigil on õigus kunstile, kultuurile ja ühiskondlikule kaasamisele. Loodame, et „Taaskohtumised“ ja „Vaiksed hommikud“ algatavad ja arendavad erinevaid mõttesuundi ühiskonnas ja saavad lisa. Tehnoloogia põneva arengu kõrval on oluline pidada silmas ka seda, et tarbija on inimene ja soovib olla emotsionaalselt ja sotsiaalselt kaasatud.