EMÜ Veebiajakiri

Seminari peaesineja oli dr Ihor Poshyvailo, Kiievi Maidani muuseumi direktor ning kultuuriväärtuste kaitsega tegeleva MTÜ ACURE (Agency for Cultural Resilience) kaasasutaja ja juht. Poshyvailo on tunnustatud kultuuriaktivist, etnoloog ja museoloog, kes on pühendanud oma tegevuse Ukraina kultuuripärandi kaitsmisele täiemahulise sõja tingimustes. Kui 2022. aasta veebruaris algas Venemaa täiemahuline sissetung, võttis Poshyvailo initsiatiivi kultuuripärandi hädaabiprogrammi HERI (Heritage Emergency Response Initiative) loomisel ja koordineerimisel. Tema eestvedamisel on dokumenteeritud sadu kahjustatud kultuuripärandi objekte, kogutud artefakte ning salvestatud suulist pärandit. Poshyvailo koostöö rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu Smithsonian Institution, ICCROM, UNESCO ja ALIPH on olnud määrava tähtsusega Ukraina kultuuripärandi päästmisel.

Seminari kolmes põhiettekandes käsitles Poshyvailo kultuuriväärtuste olukorda Ukrainas sõja ajal, kriisieelseid õppetunde ning praktilisi lahendusi pärandi päästmiseks relvakonfliktis. Seminari fookus oli kogemuspõhisel teadmiste vahetusel, et toetada Eesti pärandivaldkonna valmisolekut võimalike kriiside jaoks. Kuna relvakonfliktidega seotud ohte sageli vaid oletatakse, on kriisihalduse parandamiseks oluline toetuda tegelikele kogemustele ja tõestatud parimatele praktikatele. Järelmõtteid seminarist ja oma institutsioonide kogemust jagavad Janika Turu (Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanut) ja  Ruth Tiidor (Eesti Rahvusarhiiv).

Janika Turu: Kultuuriväärtuste kaitse sõjaolukorras ei ole meile enam võõras teema. Probleem on aktuaalne ja Ukrana muuseumite kurvad kogemused meile hästi teada. Viieaastane töö UNESCO 1954. aasta Haagi konventsiooni komitees andis selge ülevaate rahvusvahelistest normidest ning nende rakendamise kitsaskohtadest. Kuigi normatiivid ja juriidilised kokkulepped on vajalikud rahvusvaheliste väärtuste kehtestamiseks ja hilisemaks õigusemõistmiseks, on nende suurimaks nõrkuseks vastutuse puudumine rikkumiste korral. Riike saab küll kohustada, kuid mitte karistada, mistõttu langeb tegelik ettevalmistus ja kultuuriväärtuste kaitse sõja ajal eeskätt muuseumite endi vastutusele. Kuna teema on väga lai ja prioriteetseid museaale on muuseumides palju, on teatav peataolek loomulik. Ettevalmistust aitab selgemaks muuta otsus alustada algusest ja liikuda samm-sammult. Esimene, vastutusrikas ülesanne on määrata prioriteetsed nn A-klassi museaalid. Enamik suuremaid muuseume ning mälestiste puhul ka Muinsuskaitseamet on selle juba teinud ja saavad oma kogemusi jagada. Teise sammuna tuleks tellida riskihinnang evakuatsioonivajaduse määramiseks ning kaaluda, kas ja kuhu museaale ohuolukorras evakueerida. Kolmas samm on viia prioriteetsed museaalid sellisesse valmisolekusse, et neid oleks vajadusel võimalik kiiresti evakueerida: need tuleks märgistada, võimalusel pakendada arhiivikindlatesse pikaajaliseks säilitamiseks sobivatesse pakenditesse ning paigutada hoidlas nii, et kriisipakendamine suurematesse kastidesse oleks tõhus.

Prioriteetsete museaalide pakendamine nõuab erilist tähelepanu kasti tüübi ja pehmendusmaterjalide valikul. Kriisiolukorras ei ole aega nendele detailidele mõelda, rahuajal aga on võimalik kõik nüansid läbi kaaluda ja ette valmistada. Pinget aitab leevendada ka asjakohaste materjalide lugemine ning võimalusel koolitustel osalemine. Ihor Poshyvailo ettekanne ja Ukraina kogemuste jagamine olid äärmiselt väärtuslikud ning kutsuvad tegutsema. Seetõttu alustab Kanuti konserveerimis- ja digiteerimiskeskus 2026. aasta teises pooles teoreetiliste ja praktiliste kriisipakendamise koolitustega, kus konservaatorid tutvustavad pakkematerjale ning juhendavad museaalide kiireks pakendamiseks vajalikke samme. Ettekannete paneeli on plaanis kaasata Ukraina ja Poola muuseumide kriisipakendamise spetsialistid. Koolitusele on soovitatav tulla prioriteetsete esemete nimekirjaga, et määratleda nende materjaligrupid, vajalikud pehmendusmaterjalid ja sobivaimad kastid. Koolituse tulemusel peaks koguhoidjal või konservaatoril olema selge arusaam pakendamise ajakulust, vajalikest vahenditest ning piisav kindlustunne kriisiolukorraks valmistumisel.

Ruth Tiidor: Eesti avalikud arhiivid on kriisiplaneerimisega tegelenud ligi 25 aastat, alates Rahvusarhiivi loomisest ja vastavate seaduslike nõuete kehtestamisest nii arhiividele kui ka arhiivimoodustajatele. Rahvusarhiiv on selleks koostanud juhised ohuplaanide ning veekahjustustega arhivaalide käsitlemiseks, mis on aidanud ühtlustada arhiivide kriisivalmidust ja toetada päästetöid ka teistes mäluasutustes. Praktilisi kogemusi arhivaalide päästmisel on kogutud mitmetest juhtumitest, sealhulgas 2006. aasta Pärnu pensioniameti üleujutusest, 2016. aasta Piirissaare palvemaja põlengust ning 2021. aasta vihmakahjustustest Eesti Kirjandusmuuseumis. Tulenevalt viimastel aastatel oluliselt muutunud ohupildist ja uutest riskidest oleme täiendanud ja ajakohastanud tegutsemise põhimõtteid ja kavasid, sh jaotanud fotod, audiovisuaalsed dokumendid ja 101 kilomeetri jagu paberarhivaale erinevatesse evakueerimisprioriteetide kategooriatesse ning määranud samad materjalid ka digiteerimisprioriteetideks. Lisaks oleme riigi kaitsetegevuse kava raames koostanud tegutsemise alamkava riigile oluliste arhivaalide kaitseks. Alates 2022. aasta kevadest saadame regulaarselt nii digitaalselt sündinud kui ka arhiivi poolt digiteeritud failid turvalisse asukohta üle riigipiiri. UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni vahendusel esitasime tänavu taotluse ja saime hiljuti kinnituse, et arhiivi peamaja Tartus on saanud Haagi konventsiooni komitee büroo soovituse kanda see tõhustatud kaitse all olevate objektide nimekirja. Lõplik otsus tehakse detsembri alguses toimuval komitee täiskoosseisu istungil.

Seminaril „Kuidas kaitsta ja päästa kultuuriväärtusi sõjaolukorras?” tõi Ihor Poshyvailo oma ettekandes välja enesekriitilise tõdemuse, et Ukraina inimesed ja institutsioonid ei uskunud täiemahulise sõja puhkemise võimalikkusse, mistõttu jäid vajalikud ettevalmistused kriisiks tegemata. Tema sõnul tuleb just rahuajal teha kõik võimalik, et olla valmis reageerima kiiresti, teadlikult ja sihipäraselt, kui ka Eestis peaks korduma halvim stsenaarium. Poshyvailo sõnul on kriisiolukorras kõige olulisem mitte viivitada – kultuuriväärtusi tuleb päästa kõigi võimalike vahenditega, sest hiljem võib olla juba liiga hilja. Samuti rõhutas ta lühikeste ja selgete juhiste tähtsust, tuues näiteks Ukrainas koostatud ja kasutusel oleva taskuformaadis kriisijuhendi.

Kasulikku veebimaterjali: Poola muuseumiühingu juhend muuseumite ettevalmistustegevusteks kriisiolukorras – https://nim.gov.pl/files/articles/428/Zalecenia_ENG.pdf Šoti muuseumiühingu materjalipõhine juhend erinevat liiki esemete kolimiseks- https://files.nms.ac.uk/production/Documents/Our-Impact/Training-and-guidance/nms-handling-guidelines.pdf?dm=1738928902 Konserveerimisvahendite poe Deffner&Johann õppevideo kriisipakendamiseks-  https://www.youtube.com/watch?v=ML6ck_3ZZ4E Getty konserveerimis instituudi põhjalik pakendamise  juhend – https://www.canada.ca/en/conservation-institute/services/conservation-preservation-publications/technical-bulletins/effective-packaging-transport-artwork.html