Juhtkiri: Kas nüüd on muuseum postdigitaalne?
Alates 13. märtsist 2020 COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks Eestis välja kuulutatud eriolukorras suletud muuseumid ja näituseasutused saavad 11. maist taas külastajaid vastu võtta. Olukorras, kus jätkuvalt kehtivad hügieeni ja sotsiaalse distantseerumisega seotud reeglid ning kontserdi- ja etendusasutused alles kaardistavad võimalusi jätkuvate piirangute tingimustes avalikku tegevust taasalustada, saavad muuseumid ja näitusepinnad kasutada erakordset privileegi ja tegutsemisvabadust (ning loomulikult ka vastutust). Kuni kontserdile ja teatrisse veel ei saa, leiavad paljud kultuurisõbrad loodetavasti tee muuseumidesse ja näitustele.
Ajakirja käesolevat numbrit digikultuuri ja muuseumi suhetest kavandama asudes oli akna taga vihmane november, peagi maailma vallutavast pandeemiast ja kultuurielu veebi kolimisest polnud kellelgi veel aimugi. Ühest küljest muudab see teemavaliku erakordselt aktuaalseks, teisalt joonistub hästi välja tavaolude ja erakorraliste olude prioriteetide erinevus. Suuremahulised ja pikaajalised digitehnoloogilised arendusprojektid ning aktiivse digitegevuse käigus tekkiv digitaalne prügi on olulised teemad muuseumide loomulike digiarengute kontekstis. Erandlikus olukorras tõusis aga intensiivselt päevakorda vajadus kiirelt ja paindlikult digitaalsetes keskkondades kohal olla. Nagu ikka olukordades, mis nõuavad operatiivset tegutsemist, saabub aeg tehtu üle mõtiskleda ja seda analüüsida alles hiljem. Nii leiavad ka käesoleva ajakirja numbri artiklid täiendust läbi suve ja sügise, mil saame mõtestatult tagasi vaadata muuseumide erakorralisele veebielule ja selle pikemaajalisele mõjule muuseumide toimimisele.
Eesti muuseumide digitaalsest kohalolust kirjutavad käesolevas numbris Mirjam Rääbis ja Janika Turu. Kõne all on muuseumi igapäevast toimimist abistavate krattide Sälli ja Folli väljatöötamine. Kadri Nigulas mõtiskleb e-teenuste disaini olulisuse ja arengute üle. Hembo Pagi ja Anu Viltrop jagavad aga rahvusvahelise digiteerimisprojekti kogemust ja õppetunde.
Käesoleva numbri päevateema artikli autor Kurmo Konsa käsitleb muuseumide digitaalseks ja postdigitaalseks muutumise protsessi ning digitaalse info kestliku arengu probleemi. Vastukaaluks digiteemadele kirjutab Sandra Lääne-Velt Kumu kunstimuuseumi programmidest, mis väärtustavad ja tõstavad esikohale sensoorse maailma ja inimestevahelise kommunikatsiooni. Samuti on hea meel avaldada Tartu Ülikooli kultuurikorralduse magistriõppe aine “Näitused ja interpretatsioon” raames valminud näitusearvustusi. Üliõpilaste arvustusi valides võlus mind nende kirjutiste isiklikkus ja vahetus – lubagem näitustel professionaalse retseptsiooni kõrval meile ka naha alla pugeda!
Suur tänu kõigile artiklite autoritele ning kõigile, kes jagasid infot oma muuseumis ilmunud trükiste kohta – oli rõõm saada sedavõrd aktiivset ja rohkearvulist tagasisidet! Püsime terved, hoiame distantsi ja käime muuseumides – nii digitaalsetes kui reaalsetes!
Kerttu Männiste
Peatoimetaja
