// Kaante vahel

Kaante vahel august 2019 – märts 2020. I osa

Eesti Arhitektuurimuuseum

Tallinn Architecture 1900–2020. Architecture Guide

Autor: Karin Hallas-Murula, tõlkija Krista Mits

Trükise kujundaja: Angelika Schneider

Trükise sisu kirjeldus: Inglisekeelse Tallinna 20. sajandi arhitektuurigiidi uustrükk (eelmine  väljaanne ilmus 2010) koondab endas ehitiste paremikku aastatest 1900–2020. Esinduslik ning värviline arhitektuurigiid kutsub avastama vanalinna kõrval ka Eesti uuemat 20. ja 21. sajandi arhitektuuri.

Objektide valikul on arhitektuuriteadlane Karin Hallas-Murula lähtunud ehitiste arhitektuursest kvaliteedist ja ajaloolisest tähendusest, pidades silmas ka hoonete asukohta linnas ning ligi-pääsetavust väliskülalisest arhitektuurihuvilise jaoks.

Kasutatud fotod pärinevad enamjaolt Eesti Arhitektuurimuuseumi fotokogust, ent rohkelt on  kasutatud ka spetsiaalselt selle raamatu tarvis arhitektuurifotograaf Martin Siplase tehtud ülesvõtteid.

Tallinna arhitektuurigiidi väljaandmist toetasid Merko Ehitus, Ehitusfirma Rand ja Tuulberg,  Astlanda Ehitus, Eesti Kultuurkapital ja Rotermann City.

Tallinn Architecture 1900-2020

Eesti Arhitektuurimuuseum,  Eesti Betooniühing, In Nomine

18 aastat arhitekt Louis I.Kahniga

Autor: August E. Komendant

Trükise kujundaja: Marje Eelma (Tuumik stuudio)

Esmakordselt ilmus eesti keeles Eesti-Ameerika ehitusinsener August Komendandi mälestuste-raamat koostööst Kuressaares sündinud mõjuka 20. sajandi arhitekti Louis I.Kahniga.

Arhitekt Louis Kahni ja ehitusinsener August Komendandi 18 aastat kestnud koostööd oli loomenatuur Kahn, tõeline arhitekt-kunstnik, ning Komendant kui jõuliselt ratsionaalne, sirgjooneline insener – ja on tunda, et vastandid tõmbusid. Kahn sai aru, et oma ideede realiseerimiseks on tal vaja kedagi, kes mõistab hästi loodusseadusi, matemaatikat, ehitus-materjale ja gravitatsiooni, Komendant omakorda, olles juba õpingute ajal Saksamaal kokku puutunud ka arhitektuuri esteetiliste, kunstiliste printsiipidega, tajus, et ehituskultuur vajab funktsionaalsete ja tehniliste põhimõtete kõrvale ka pehmeid väärtusi – midagi, mis muudab elukeskkonna humaanseks ja hooned kunstiliselt kõrgetasemeliseks.

Nende omavahelised lõputud vaidlused suubusid kord lahutamatutes tülides, kord harmoonilises üksmeeles, teab Komendanti uurinud arhitektuuriajaloolane Carl-Dag Lige. Komendant kirjutas pärast Kahni ootamatut surma 1974. aastal silmapaistvad memuaarid, raamatu, mis valgustab kahe suurmehe koostöö tagamaad erialaste, aga ka isiklike suhete osas. Kuivõrd insenerid pole enamasti väga osavad kirjamehed, siis on Komendandi meenutusi täis raamat seda väärtuslikum lugemisvara kõigile ehituskultuurist huvitatutele.

18 aastat arhitekt Louis I. Kahniga

Eesti Vabaõhumuuseum

Eesti aia ajalugu

Autor: Anneli Banner

Kujundaja: Linda Liblikas

Aed on ajast-aega kodu juurde kuulunud. Ometi puudus siiani koduaianduse ajalugu käsitlev põhjalikum ülevaade. „Eesti aia ajalugu“ püüab seda tühimikku täita. Raamatus kirjeldatakse eeskätt taluaedade kujunemislugu 19. sajandi II poolest kuni 1980. aastateni. Välja on toodud meie koduaianduse arengus ja muutumises oma osa mänginud olulisemad isikud, institutsioonid ja sündmused. Keskendumine taluaiandusele ja kindlale ajaperioodile on seotud autori sellealase tööga Eesti Vabaõhumuuseumis. 

Raamatu koostamisel on lisaks trükis ilmunud materjalidele kasutatud veel arhiividesse ja paljude muuseumide kogudesse talletatud ainest ning autori poolt välitöödel kogutud materjale. 

Raamatu ilmumist toetas Eesti Kultuurkapital.

Eesti Meremuuseum

Paks Margareeta. Värav linna ja sadama vahel

Autorid: Urmas Dresen, Feliks Gornischeff, Villu Kadakas, Mihkel Karu, Priit Lätti, Ando Pajus,  Monika Reppo, Teele Saar, Katrin Savomägi

Kujundus: Kairi Kalmanni ja disainibüroo Polaar

Raamat „Paks Margareeta. Värav linna ja sadama vahel“ annab põhjaliku ülevaate Paksu Margaree-ta ja Suure Rannavärava ajaloo kohta ning on ilmunud 2019. aasta lõpus tähistamaks Eesti Meremuuseumi uue püsiekspositsiooni avanemist värskelt renoveeritud suurtükitornis. Lisaks on raamat tähenduslik seetõttu, et on üle aastakümnete esimene käsitlus Suurest Rannaväravast ja suurtükitornist, juhatades lugeja välja tänapäeva. Viimane põgus ülevaade ilmus aastal 1988 Rein Zobeli sulest.

„Paks Margareeta. Värav linna ja sadama vahel“ jaguneb laiemalt kolmeks. Esimene osa annab ülevaate Suure Rannavärava kompleksi ehituse ning erinevatel perioodidel teostatud arheo-loogiliste uuringute kohta. Teine osa võtab vaatluse alla torni ja kompleksi kireva ajaloo alates 19. sajandi algusest kuni 1981. aastani, mil Eesti Meremuuseum avas esimest korda oma uksed suurtükitornis Paks Margareeta ning jõuab välja 2000ndate aastate algusesse. Kolmas osa juhatab lugeja välja tänapäeva, tutvustades uue ekspositsiooni kontseptsiooni peakuraator Urmas Dreseni sõnades ning avab ekspositsiooni teemakorruseid (keskaegne kaubalaevandus ja koge, purje-laevandus, aurulaevandus ning mootorlaevandus) ja nende ajalugu. 

Raamatut illustreerib lai valik (foto)materjali nii Meremuuseumi kogust kui teistest muuseumidest ja arhiividest ning rariteetsed fotod autorite  erakogudest.

Paks Margareeta

Eesti Meremuuseum

Navigatsiooniinstrumendid Eesti Meremuuseumi kogus

Autor: Feliks Gornischeff 

Kujundaja: Peeter Laurits

2019. aasta lõpus alustas Eesti Meremuuseum uue raamatusarja väljaandmisega, mis tutvustab  lugejale Meremuuseumi kogusid ning avab tähteksponaatide ja muuseumi enda lugu. Sarja esimene väljaanne „Navigatsiooniinstrumendid Eesti Meremuuseumi kogus“ räägib Eesti mere-meeste kasutuses olnud navigatsiooniinstrumentidest kuni Teise maailmasõjani, andes ülevaate enne Teist maailmasõda toodetud instrumentide kujunemisloost ja omadustest. 

Vaatluse all on peamised navigeerimiseks kasutatud instrumendid: sekstandid ja oktandid,  kompassid, liivakellad, logid, loodid, pikksilmad ja kronomeetrid. 

Kataloogi sissejuhatuses antakse põgus ülevaade Meremuuseumi ajaloost ning avatakse selle  kõrval navigatsiooniinstrumentide kogu kujunemise lugu. Kataloogi põhirõhk on suunatud konkreetsetele näidetele navigatsiooniinstrumentidest, kus autor Feliks Gornischeff on üritanud kindlaks teha nende tootjat, dateeringut, päritolu ja kuuluvust. 

Navigatsiooniinstrumendid Eesti Meremuuseumi kogus

Eesti Rahva Muuseum

Ekspeditsioonid läänemeresoome muinasmaale: Eesti etnograafide vepsa välitööde päevikud (1962–1969)

Autor: Indrek Jääts (ERM)

Kujundajad: Ivi Tammaru ja Jane Liiv

“Ekspeditsioonid läänemeresoome muinasmaale. Eesti etnograafide vepsa välitööde päevikud 1962-1969” on elav sissevaade vepsalaste argipäeva ning tolleaegsete uurijate töösse ja olmesse. 

1960. aastail hakkasid Eesti etnograafid taas hõimurahvaid uurima, esimesena võeti luubi alla  vepsalased. Ligipääs põhjavepsa küladesse oli võrdlemisi hea, kesk- ja eriti lõunavepsa ala ühendus muu maailmaga aga väga kehv, küladevahelistest teedest rääkimata. Kuidas siis kohale jõuti? Lisaks rongidele ja bussidele kasutati hobuseid, paate ja külgkorviga mootorratast ning muidugi tuli pikki vahemaid käia ka jalgsi. 1966. aasta ekspeditsiooni algust kirjeldab etnograaf Aleksei Peterson nõnda: „Mootorratas on viimasel ajal palju streikinud, kord ei töötanud käivitamisvänt, enne seda aga purunes silinder, vaatamata kapitaalremondile, mis tehti Tallinnas talvel, on ratas halvas korras. Miks sõidame siiski rattaga? Auto sisse ei lähe – s.t. auto ei läbi neid teid. Peaks olema 4 veorattaga, kuid seda ei saa. Minna jala? Kuid meil on vajalik filmiaparatuur kaasas – seda juba seljaga ei tassi.“

Külades elasid uurijad enamasti koolimajades või nende juurde kuuluvates abihoonetes, aga ööbiti ka inimeste pool kodus või tühjalt seisvates majades. Olmetingimused selgusid tavaliselt alles  kohapeal. Üht ööbimispaika 1963. aastast kirjeldab etnograaf Aino Voolmaa nõnda: „Seejärel tulime tagasi koolimajja, saime allkirja vastu voodid, madratsid, tekid ja padjad – ning loendamatu arvu lutikaid. Viimaste eest polnud tarvis allkirja anda.“

Eesti rahvateadlasi köitis vepsa kolkakülades säilinud arhailisus – seal osati veel alet põletada,  kootidega reht peksta, ahjus vihelda ja haabjaid valmistada. Seda kõike oli vaja teaduse tarvis jäädvustada! Alati kõike siiski pildile püüda ei õnnestunud, sest külarahvas oli algul sageli umbusklik ja võõristav: „Küla juures nägime kartulipanijaid harkadraga, tahtsime pildistada, kuid kündja peitis end mäe taha ja varsti tuli üks naine teiste saatel kurjustama, et te olete vist ameeriklased, uitate ringi, tulge tööle,“ kirjutab etnograaf Ants Viires 1965. aasta uurimisretke päevikus. Vahvaid kirjeldusi on raamatus omajagu, näiteks samast ekspeditsioonist on Viires üles märkinud järgmist: „Hommikul kell 9 väljasõit troitsat vaatama Peluši surnuaiale. /–/. Surnuaias rahvas juba haudadel söömas-joomas. Muide, mõned panid risti peale tükikese toitu, ilmselt ohvriks esivanemaile. Nägin ise raasu vahvlit. Peterson oli näinud tükki pirukat, mille koer ära sõi.“ 

Raamat on rikkalikult illustreeritud ekspeditsioonidel tehtud fotode ja joonistega ning sisaldab  pilte ka Vepsamaalt kogutud esemetest. Sissejuhatav artikkel aitab selle kõik laiemasse teadusajaloolisse konteksti panna. Trükise saab soetada ERMi muuseumipoest, sh muuseumi e-poest, samuti hästivarustatud raamatupoodidest üle Eesti.   

Ekspeditsioonid läänemeresoome muinasmaale

Harjumaa Muuseum

100 aastat armastust: mälestuste kogumik. Harjumaa uurimusi 10

Koostaja ja toimetaja: Taavi Koppel

Toimetajad: Külli Kõrs, Mall Siniveer

Küljendus ja kaanekujundus: Laura B Kass

„Harjumaa uurimuste“ 10. number keskendub mälestustele armastusest. Tulenevalt 2019. aastal  välja kuulutatud mälestuste kogumise võistluse teemast – armastust – koondasime käesolevasse kogumikku „100 aastat armastust” mälestusi eelkõige armastusest. Võtsime oma eesmärgiks avaldada võimalikult eripalgelisi lugusid, mis olid meieni jõudnud kas siis 2019. aastal või varem toimunud võistluste kaudu.

Uurimused kajastavad enam kui sadat aastat mälestusi armastusest. Kogumikku koostades lähtusime ideest, et ei ole olemas ühte ja „õiget” armastuse lugu. Armastus ja siit tulenevalt ka armastust kajastavad lood on mitmekesised. Kogumikus on kokku avaldatud üheteistkümne inimese mälestused.

Harjumaa Muuseum "100 aastat armastust"

Saaremaa Muuseum

Kaheaastaraamat 2017–2018

Koostaja: Olavi Pesti

Kujundanud: Ain Vares

SA Saaremaa Muuseum järjekorras 14. kaheaastaraamat sisaldab seitse artiklit oma muuseumi töötajailt, tuntud ajaloolastelt ja koduloolastelt ning kahe inimese mälestuste publikatsioonid, lisaks muuseumi tegevuse kroonika, autorite biogrammid ja kõigi kirjutiste ingliskeelsed resümeed. Raamat on ilmunud Kultuurkapitali toetusel.

Teos sisaldab kahed memuaarid ja seitse artiklit, mis käsitlevad Kuressaare Laurentiuse kiriku  keerulist ehituslugu, uusi andmeid Piila aardest, Muhu Katariina kiriku kellade saatust, 1944. a sügise lahinguid Sõrves, metsavend Elmar Ilpi salga viimase lahingupaiga otsinguid, Kuressaare majaomanike koosseisu 1747. aastal ning kuulsa Saaremaa jõumehe Aleksander Sanniku elu ja tegevust, memuaarid traagilist Vintri dessanti ja Saaremaa kalurite raadiojaama ajalugu. Mitmekülgse sisuga ligi 300-leheküljeline teos on rikkalikult illustreeritud.

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=cl&cl=CL1&sp=JVsaaremmuuskahe

Saaremaa Muuseum "Kaheaastaraamat"

Eesti Maanteemuuseum

Masinate valitsemine. Väike autoajastu ja liikluskultuuri teejuht

Autor/koostaja: Andres Seene

Kujundaja: bynew.co

Jõuvankrid, nagu autosid tollal nimetati, jõudsid meie liikluspilti 20. sajandi esimestel aastatel.  Esimesteks omanikeks olid mõisnikud, suurärimehed ja peagi ka lukksepasellidest mehaanikud – tulevased autoettevõtjad. Peagi selgus nimelt, et autoga oli võimalik äri teha. 1930. aastatel, pärast sõdu ja kriise, hakkasid tänavatele ilmunud taksoautod suuremates linnades voorimehi veoturult välja tõrjuma. Kutsaritest said sohvrid.

Pärast Teist maailmasõda arenes autokultuur Eestis juba nõukogulikes oludes. Otsiti võimalusi,  kuidas autoomanikuks saada, kas ostuloaga või kuidagi teisiti. Eestist sai Nõukogude Liidu üks autostunumaid liiduvabariike. Autoomaniku argipäeva kuulusid varuosade puudus ja odav kütus, mis vahest siiski üldse otsa lõppes. Auto oli pereliige, teda tuli hoida ja hellitada. Auto oli ihaldatud lääneliku elustiili ilming, mis võimaldas pisut vabadust sovetliku elu raamistikus. Eesti taas-iseseisvumisega naasid lääne autod ja üsna kiiresti sai autosõidust igapäevaelu lahutamatu ja loomulik osa.

Väljaanne koondab kaasaegsete mälestusi, meenutusi, dokumente ja fotovaateid Eesti inimeste  autokasutuskogemustest läbi 20. sajandi. Raamatu näol on tegemist 2019. aastal Eesti Maanteemuuseumis valminud samanimelise näituse kataloogiga.

86-leheküljeline pehmes köites ja mitmevärvi trükis raamat on saadaval eesti-, inglise- ja venekeelses versioonis. 

Eesti Maanteemuuseum "Masinate valitsemine"

Eesti Kunstimuuseum

Maire Männik. Eesti legend Pariisis

Autor: Juta Kivimäe

Kujundus ja pilditöötlus: Külli Kaats

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega „Maire Männik. Eesti legend Pariisis” (23.08.2019–05.01.2020). Maire-Helve Männik (1922–2003) jääb eesti kunstiklassikasse kui skulptor, kes rajas oma karjääri Teise maailmasõja järgsete aastakümnete Pariisis ja oli silmapaistvamaid sel ajal välismaal töötanud eesti skulptoreid. Ta saavutas oma poolabstraktsete kompositsioonidega tähelepanu ja näitusevõimalusi nii Pariisis kui ka mujal Euroopas ning USA-s. Tema töid on ostetud Euroopa muuseumidesse ja erakogudesse. Vabaloomingus ühendas ta loodusmotiividest lähtunud naturalistlikud detailid 1950. aastate kunstist väljakasvanud abstraktsete vormielementidega, mis on ka eesti eksiilkunstis ainukordne. Temast jäi maha arvukas portreelooming ja figuratiivne plastika, abstraktsed kompositsioonid ning avalikud skulptuurid, bareljeefid ja medalid. Märkimisväärne osa tema skulptuuri- ja medaliloomingust on seotud Eestiga. Sinna kuuluvad Marie Underi, Anton Hansen Tammsaare ja Gustav Ränga büstid, samuti Tartu Ülikooli mälestusmedal ja Pariisi Pére Lachaise’i kalmistul asuv Eduard Wiiralti hauamonument.

 

Maire Männik. Eesti legend Pariisis

Eesti Kunstimuuseum

Missiooniga kollektsionäär. Alfred Rõude (1896–1968)

Autor: Anu Allikvee

Kujundus ja pilditöötlus: Külli Kaats

Käesolevas, järjekorras juba neljandas Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale  tutvustavas väljaandes jõuab lugeja ette 20. sajandi esimese poole ühe suurema eesti kunstikoguja ja metseeni Alfred Rõude elu- ning kollektsioneerimislugu. Rõude missiooniks oli koguda Eesti kaasaegse ja väiksemas mahus ka varasema, muu hulgas baltisaksa kunsti paremikku. Tänu erudeeritusele ja heale maitsele valis ta oma erakordselt rikkalikku kollektsiooni tähtteoseid, kuid täiendas kogu ka rohkete visandite ja etüüdidega, mis aitavad mõista kunstniku loomeprotsessi. Ühtaegu olid tema ostud ja tellimused kunstnikele majanduslikuks abiks. Eriti tähtsaks osutub Rõude roll silmapaistvaima eesti graafiku Eduard Wiiralti toetamisel, tema teoste tutvustamisel ja pärandi säilimisel. Alates 1979. aastast kuulub Rõude kogu enamik, üle 12 000 teose (sh üle 2800 estambi ja joonistuse Eduard Wiiraltilt) Eesti Kunstimuuseumile.

 

Missiooniga kollektsionäär

Eesti Kunstimuuseum

Eesti Kunstimuuseum 100

Tekstide autorid: Sirje Helme, Ulrika Jõemägi, Eha Komissarov, Tiina-Mall Kreem, Kersti Kuldna-Türkson, Mai Levin, Grete Nilp, Piret Sepp, Maria-Kristiina Soomre

Toimetanud: Sirje Helme

Kujundus ja pilditöötlus: Tuuli Aule

Raamat, mille tekstide autoriteks on Eesti Kunstimuuseumi praegused ja endised spetsialistid,  kirjeldab Eesti Kunstimuuseumi muuseumiks kujunemise lugu, kuid ühtaegu peegeldub selles suur ajalugu, kogu sajand Eesti kultuuri, poliitikat ja ühiskonda. Alates sellest, kuidas väike grupp intellektuaale nägi endal nii kohustust kui ka võimalust hakata korraldama eesti kultuurielu kogu selle laias spektris, kuidas muuseum kasvas entusiastide ideedest edasi, pürgides professio-naalseks organisatsiooniks; kuidas sõda hävitas mitte ainult iseseisvuse, vaid sõna otseses mõttes ka kunsti: põlesid kunstiteosed, arhiiv ja raamatud; kuidas sõjajärgsest raskest majanduslikust olukorrast, kuid veel enam ideoloogilistest nõudmistest hoolimata suudeti muuseumis säilitada oma selgroog, hoida eesti kunstipärandit, korraldada näitusi ja uurida materjali, mis kogudes varjul; ja kuidas taasiseseisvunud Eesti Vabariigi valitsuse üks esimesi suuri kultuuriotsuseid oli ehitada uus kunstimuuseum – esimene tõeliseks muuseumiks kavandatud hoone Eestis, mida nii kaua oli oodatud ja loodetud. Nüüdseks on Eesti Kunstimuuseum kasvanud viie filiaaliga suureks organisatsiooniks, mis tajub oma vastutust ja võimalusi ilmselt sama tugevalt kui sada aastat tagasi kirglike vaidluste keskel, kus küsimus, milleks on üldse vaja kunstimuuseumi, polnud sugugi nii iseenesestmõistetav. Raamatu koostamisel oli eesmärgiks koguda, uurida ja jagada muuseumi käsutuses olevat ajaloolist teadmist.

 

Eesti Kunstimuuseum 100

Eesti Kunstimuuseum

Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis

Autorid: Anu Allas, Tiina Abel, Kadi Polli, Anne-Maria Pennonen, Anja Wilhelmi, Anu Utriainen, Timo Huusko, Katrin Kivimaa, Bart Pushaw, Karin Pastak

Koostajad ja toimetajad: Anu Allas, Tiina Abel 

Kujundus ja pilditöötlus: Tuuli Aule

Käesolev raamat kaasneb Eesti seni suurima naiskunstnike loomingut tutvustava ülevaate-näitusega „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis“ Kumu kunstimuuseumis (06.12.2019–26.04.2020). Näitus ja raamat on osa „Eesti Kunstimuuseum 100“ juubeli-programmist.

Kumu kunstimuuseumi ja Ateneumi kunstimuuseumi koostöös sündinud näitus esitleb võrdlevalt Eesti ja Soome kunsti 19. sajandi keskpaigast kuni 1950. aastateni. Alates 20. sajandi teisest  poolest on kunstiajaloos varem sageli tagaplaanile jäänud naiskunstnike loomingule kogu maailmas järjest rohkem tähelepanu pööratud. Raamat pakub sissevaateid ühiskondlikku ja intellektuaalsesse keskkonda, milles naiskunstnikud on tegutsenud, keskendudes nende haridusteele, reisimisvõimalustele, ühiskondlikele vaadetele ja loomingulistele huvidele ning positsioonile erinevatel ajastutel. Päevavalgele on toodud mitmed vähetuntud Eesti kunstnike teosed.

Raamat on saadaval ka inglise keeles.

Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis

Eesti Kunstimuuseum

Vello Vinn

Koostaja: Elnara Taidre 

Tekstide autorid: Andreas Trossek, Elnara Taidre

Kujundus ja pilditöötlus: Külli Kaats

Raamat kaasneb näitusega „Vello Vinn. Vastupeegeldused“ Kumu kunstimuuseumis (14.02.–09.08.2020). Vello Vinna (snd 1939) teosed on tähelepanuväärne näide 1960. aastate lõpus ja  1970. aastate alguses esile tõusnud eesti graafikute põlvkonna loomingust, mille erijooneks on terviklik ja rõhutatult isikupärane kujutav süsteem. Vinna omanäoline visuaalne maailm põhineb graafikatehnika meisterlikul valdamisel, peenel kujutisekäsitlusel ja teravmeelsetel seostel. Tema ruumi- ja kujundimängud, detailide ja eri tähendustasandite märkamine ning kõige selle põhjal terviku uuesti hoomamine pakuvad unikaalset vaatamiskogemust. Pildimängude kõrval leiab töödes aset leidlik sõnamäng ja heatahtlik absurdihuumor, läbi mille saab vaatajast kunstnikule kaasamõtleja ja tema loomingus osaleja.

Eesti Kunstimuuseum "Vello Vinn"

Narva Muuseum

Narva Muuseumi toimetised 20. Ajaloo keerdkäigud. Uurimusi Narva piirkonna ajaloost

Autorid ja sisukord:

Merike Ivask. Ajaloo keerdkäigud. Saateks

Jaroslavna Nazarova. Inimluud juhuleiuna Narvas

Mait Sepp. Narva, Narva-Jõesuu ja Vaivara kihelkonna vanemad mälestusmärgid (1590–1917)

Ivo Posti. Eesti Töörahva Kommuuni tegevus Narvas. Esimesed kümme päeva.

Peeter Kaasik. Positsioonisõda Narva rindel 1919. aasta kevadel

Madis Tuuder. Eesti-Ingeri kujunemine ja hääbumine

Ilja Davõdov. Punaarmeelaste haud Pimeaias. Ümbermatmise küsimus uute andmete valguses

Silvia Ilmenskaja. Mälestused. Trikoloori heiskamine Narva Hermanni linnuses 1988. aastal

Merike Ivask. Saateks Rein Anniku intervjuule

Rein Annik. Mõningaid mälestuskilde Narvas elatud elust. Eestlus ja poliitika

 

Viited